Kitšilembene eklektik, aga vägagi nüüdisaegne kunstnik

Laurentsius: „Liiga palju keskendutakse sellele, mida tohib teha ja mida mitte.“

JOANNA VEELMAA

Tiina Määrmann

Laurentsius

Tiina Määrmann

Laurentsius ehk Lauri Sillak on eesti kunstis üks intrigeerivamaid karaktereid – ühteaegu tagasihoidlik ja eraklik, teisalt julgelt isikupärane ja produktiivne. Tema stiil on publikule tuttav, kuid hoolimata äratuntavast käekirjast, korduvatest motiividest ja teemadest on iga Laurentsiuse näitus värskendav elamus. Alati on tema lähenemises midagi muutunud, lisandunud on uusi nüansse, krutskeid ja kiikse. Laurentsius on saavutanud oma loominguga edu, pälvinud tähelepanu kõva töö ja järjepideva kvaliteediga.

Kas pseudonüümil Laurentsius on sügavamõtteline tähendus?

See nimi on vanast ajast külge jäänud. Sügavat tähendust tegelikult ei ole, lihtsalt seos eesnimega. Tegime Toomas Tõnissooga ühiselt kunsti, tundus kuidagi pikk ja lohisev öelda, et näituse teevad Toomas Tõnissoo ja Lauri Sillak. Nii tulidki pseudonüümid Tommy ja Laurentsius. Laurentsius on kunstnik, Lauri Sillak niisama inimene. Keegi on kunagi öelnud, et kunsti tegemine on katse õigustada oma eksistentsi.

Oled tagasihoidlik ega kipu esile nagu Kiwa või Kurvitz. Ometi oled üks meie tunnustatumaid maalikunstnikke, tagasihoidlikkuse tõttu salapäranegi. Kas oled oma imago teadlikult kujundanud?

Mina olen molberti taga, mõned teised aga laval. Molbert seisab tegelikult ateljee nurgas, ma ei kasuta seda. Ükskord viskasin selle isegi ära, siis tõin tagasi: ikkagi eestiaegne väärtuslik ese. (Lauri Siilak maalib seina najal – J. V.). Enamikku asju pole vaja, aga ära ei raatsi ka visata, sest need on töökorras.

Paljudel loovtegelastel läheb palju auru kuvandi peale või neil ongi ainult imago, nagu Pille Neevel või ansamblil Kiss. Üldiselt kipub see nii olema, et imago kallal töötamine tuleb muu töö arvelt. Mul pole ei aega ega viitsimist. Enamik tippkunstnike on täiesti tavalised inimesed.

Enne kunstiõpinguid tudeerisid Tartu ülikoolis kehakultuuri, kuid jätsid pooleli. Kas oled alati tahtnud olla kunstnik?

Ema pani mindi Jõhvi lastekunstikooli, kuid teismelisi poisse ei huvita natüürmortide vorpimine. Seltskond oli aga hea ja vedasin lõpuni välja. Seejärel ei tegelenud enam kunstiga. Tegin sporti – jooksin, suusatasin. Ülikoolis kehakultuuri õppides avastasin, et see ei vea välja, mõtlesin, et tuleb ikka hakata kunsti tegema. 1980ndatel tundus, et kunstnikud on tegijad ja kunst mainekas ala. Iroonia peitub aga selles, et 1990ndatel, kui astusin EKAsse, vajus kunst ära. Meie suusatajatel hakkas just siis päris hästi minema, tänu doktor Bernatskile vist. Kunstis oleks ka vaja doktor Bernatskit!

Tegelikult oli mul kaks rauda alati tules. X klassist peale tegin trenni ka kunstialal: mul olid isegi nii-öelda treeningplaanid, et mitu natüürmorti ja portreed tuleb teha. Kuulsin, et EKAsse saamiseks tuleb olla kõva käpp. Tegin aastas paarsada portreed – nagu need, mida tehakse laevadel, ainult palju maitsekamad. Iga portree tegemiseks kulus kaks tundi. Eksamitel selgus, et polegi nii raske. Nüüd, aastaid hiljem saavad EKAsse sisse ka täiesti puhtad lehed, väidetava potentsiaaliga karismaatilised tüübid. Mina ikkagi arvan, et maalikunst on tehnikakeskne valdkond, et EKAs paari aasta õppimisega kusagile ei jõua.

Oled töötanud õppejõuna, nüüd oled vabakutseline. Kas kunstiga elab ära?

Õnneks saab maalikunsti kollektsioneerida. Kui sul on kolm maja ja seitse autot, on täiesti loogiline, et hakkad kunsti koguma. Nii et elab ära. Midagi muud ka ei tahaks teha. Aga iga kunstnik peaks mingi aja õppejõuna töötama, siis ladestuvad õpilaste ja tarkade kolleegide arutelud ajju. Nüüd olen professionaalne maalikunstnik, töötan kaheksa tundi päevas, ka nädalavahetustel. See on täiesti mõnus. Tajun, et on veel, kuhu liikuda. Ideid on rohkem kui eales varem.

Kes on olnud sinu suurimad eeskujud?

Kui hakkasin kunstiga tegelema, siis oli minu suurim eeskuju 1980ndate eesti kunst. Kui praegu seda Kumus vaatan, ei meeldi enam nii väga. Praegu meeldib pigem see, mida siis mujal maailmas tehti. Siin ja seal on noppeid, mis praeguses kunstis meeldivad, tervikuna meeldivat suundumust ei ole. See kajastub ka minu enda kunstis, mis on väga eklektiline.

Muusikas on eelistused selgemad. Eriline lemmik on Devendra Banhart, samuti väga eklektiline ja põnev looja, ei tüüta kunagi ära. Just avastasin taas Sven Grünbergi.

Tahaksin väga ise muusikat teha, aga ma ei valda seda. Kui aga mu kunst muusikasse üle kanda, siis toimiks küll. Meetodid, skeemid, kompositsioon on universaalsed, ainult need peab tõlkima teise kujutamiskeelde.

Kas Mapplethorpe’i kallade maalimine ei ole eeskuju võtmine?

Olen kujutanud Mapplethorpe’i kallat klaasanumates. Kui oleksin seda teinud ükskõik millise teise kallaga, oleks tähendus teine. Mapplethorpe on hea kunstnik, aga ta ei kuulu mu kümne lemmiku hulka.

Milline on sinu loomeprotsess? Kust tulevad ideed? Mis sind motiveerib?

Kasutan vana stiimulit: tuleb teha näitusi. See sunnib tööle ja organiseerib aega. Loominguline palang tekib siis, kui asi hakkab looma. Tihti on esimene faas suhteliselt vaevaline ja vastik töö, mis tuleb ära teha. Lõppfaas seevastu on hästi huvitav, siis on teos juba päris hea, aga seda saab veel paremaks teha.

Ideed tulevad igalt poolt ja eikusagilt. Aja jooksul on tekkinud tehniliste võtete kogum, proovin leida võtetega haakuvat ideed. Maalikunst on tehnikakeskne. Pole nii, et on hea idee ja ükskõik, kuidas seda teostada. Tehnika ja idee sünergiast sõltub kvaliteet.

 

Kogusid 1990ndatel ja 2000ndate algul tuntust koostööprojektidega (Tommy, Anna Daniela Saaliste). Kuidas on koostööprojektid sind mõjutanud, suunanud ja muutnud? Kas üksinda töötada on teistmoodi?

Mingi aeg kellegagi koos töötada on hea kogemus. Kui on midagi, mida ise teha ei oska, siis teine inimene teeb ära, tekib sümbioos, mis ideaalis toimib. Kompromiss aga ei paku täit rahuldust. Mul pole koos töötades suurt konflikti olnud, üksi tehes aga valitsen täielikult olukorda. See on mõnus. Anna Danielaga oli tööjaotus: tema tegi raame, mina pilte. Tommyga maalisime mõlemad. Kui ta tegi vinge alguse, siis ma vahel ei pingutanud nii palju, läksin ise laisaks, saasta tuli sisse. Kui vastutan üksi, pigistan maksimumi välja.

Oled ise öelnud, et valid ebapopulaarsed teemad. Miks? Kas sul on nendega isiklik side?

Mingis mõttes on minu teemad – naised, lilled, pealuud – populaarsed, sest laiale seltskonnale see ongi kunst. Kunstiringkonnas tunduvad need ajast-arust nõmedad teemad. Püüan võtta praegusel ajal lootusetu žanri ja teha selles midagi head. See on väljakutse – pimp my genre!

Kas mul on isiklik side? Kusagilt peab alustama. Nagu filmilooja teeb trilleri. Isiklik side tekib töö käigus.

Praegu on Vaalas väljas järjekordne lilleseeria. Seni parim. Suured lilled maalin tapeedile. Tapeedile maalimine jäi külge Tommy ja Laurentsiuse ajast. Lilli valin väga hoolikalt. Umbes päevaga maalin lille enam-vähem üks ühele ära, järgnevatel nädalatel töötlen ja lisan oma erilise, vihmasadu meenutava stiili. See on nagu rõhutatud vertikaal. Kutsun seda filmilindiefektiks. Siis tuleb Photoshopi tüüpi töötlus, mäng värvide ja kontrastiga, lisan ruumilisust … Lõpuks peaks olema tunda lillelõhna. Töö käigus kujuneb seoses „modelliga“ oma lugu, mida aitavad suunata grafitilisandid ja teised ohtrad detailid, mis kokku loovad kummastava unenäolise keskkonna.

Räägi mõnest kiiksuga lisandist ja detailist: grafiti, pisar, kärbes maali ja klaasi vahel jne.

Kärbes ja pisar toimivad minu arvates suhteliselt ühtemoodi: tilluke lisand, mis muudab töö kontseptsiooni, tekitab küsimusi, külvab segadust, see on korralik eksimus, nagu tõrvatilk meepotis. Suurtel töödel on palju lisadetaile, need ei etenda üldjuhul kontseptsioonis olulist osa.

Miks on su presidendi portreel pisar?

Presidentide ja riigijuhtide portreed on tüüpžanr. Pisar vabastab portree selle žanri turvalisusest, tekitab küsimusi. Tekitan olukorra, kus kerkivad küsimused ja vastuse annab (kui annab) iga vastuvõtja ise.

Milline eesmärk on portreede nii-öelda rikkumisel? Kas teed seda spontaanselt või oled planeerinud?

Seal on mitu ideed korraga. Millal ületab kunst uudiskünnise? Kõigepealt, kui muuseumist on mõni kuulus töö varastatud. Siis, kui kuulsat klassikalist teost on rünnatud või kui mõni kröösus on ostnud uskumatu summa ees taiese. Otsustasin imiteerida rünnakut. Olen omandanud päris heal tasemel akadeemilise maalistiili, nagu Köler. Maalisin kuus maali vaevumärgatavalt naeratavatest ilusatest naistest, kes vaatavad otse vastuvõtjale silma. Panin need kuldraami ja sodisin siis need markeri, spreivärvi ja teiste käepäraste vahenditega. Mulle meeldis idee ise sodida, imiteerida spontaansust. Ilmselt on see masohhistlik kiiks. Tahan, et sodimine räägiks pildiga kaasa, mingis mõttes täiendakski seda.

Mäletan, et 1990ndate alguses väsisin Ermitaažis vanast maalikunstist, seda oli nii palju: tume tonaalsus, kramplik realism. Natuke Picassot vahele vaadata oli nagu sõõm värsket õhku, aga lõpuks väsitas seegi. Tekkis mõte sulatada erinevaid stiile ühte pilti.

Otsapidi tuleb see vist 1980ndate eesti maalist, kus oli levinud skeem, et foto järgi tehti realistlik teos ning selleks, et vabaneda pingetest, käidi hoogsa pintslitõmbega üle või lasti otse tuubist sorakas peale. Tekkis spontaanse ja kontrollitu kontrast.

 

Sind seostatakse kitšiga. Kuidas sellesse suhtud?

Kasutan kitšielemente tahtlikult. Mulle meeldib kombata kitši piire ja siis need piirid mingi teise liiniga ära nullida, kitši eitada. Näiteks must värv ei haaku kuidagi kitšiga. Aga minu mustade raamide vorm on kitšilik. Mulle meeldib see mäng. Roos on ka kitšilik motiiv. Kui seda pildistada välklambi otsevalgusega, muutub see aga suhteliselt praegusaegseks. Kuna ikka öeldi, et mu maal kitš, siis toppisin klaasi ja maalipinna vahele kärbse. Aknalaual oli kaks kärbest, panin neile topsi peale. Valisin rasvasema. (Meenub vestlus 2014. aasta juulis Draakoni galerii näitusel: küsisin pildi hinna kohta ja Laurentsius ütles, et kärbsega maal maksab 4000 eurot, ilma 3000 – J. V.).

Liiga palju keskendutakse sellele, mida tohib teha ja mida mitte. Minu arvates on lahe saada aeg-ajalt vastu päid ja jalgu. 2006. aastal tegin meelega halva näituse („Love-graffiti“ Tallinna Kunstihoone galeriis – J. V.). Tahtsin mingit raputust, väljumist rutiinist. Pildid olid väga halvad, näitus seisukohana vist hea. Publik jagunes kaheks, asi erutas negatiivselt või positiivselt. Elken kiitis, aga valvuritädi olevat rääkinud igale külastajale, et näitus on väga halb ja kuidas nii saamatu kunstnik saab EKAs õppejõuna töötada ning üldse on kõrval kohvikus sada korda parem väljapanek tundmatult akvarellistilt.

Millal on teos valmis? Kuidas tunned ära selle hetke, et enam pintsliga ei tohi kallale minna ja võib nime alla kirjutada?

Saksa kunstnik Neo Rauch on öelnud, et see on autori isiklik otsus. Kunstnik otsustab ühel hetkel, et teos on valmis ja nii ongi. Olen ise aga pärast näituse lõppemist töid edasi maalinud. Näitusel näen pilte distantsilt, kõrvalise mürata. Detailirikkal teosel on piir ebamäärane. Proovin hoiduda detailidest, mis teosele midagi juurde ei anna.

Oled oma töid eksponeerinud paljudes kohtades, n-ö valge kuubi galeriidest Parikaste majani. Kui oluline on näitusepaik?

Teistsugune keskkond avab teostes uued tahud, need polekski nagu samad pildid. Paljud, kes nägid Parikaste maja näitust, kus olid väljas suured portreed, arvasid, et need on nagu sinna loodud. Minu meelest sobivad need kenasti ka riigikogu kunstisaali. Parikaste majas haakusid mu maalid ruumiga, riigikogus on seotud peaaegu pretensioonitu interjööriga.

Parikaste maja oli huvitav väljakutse ja näituse ettevalmistamine võttis kaua aega. Sinna ei pane igasugust kunsti. Parikaste maja vajab ideelist seost. Tegelikult eelistan neutraalset pinda.

Mida arvad meie maalikunsti praegusest olukorrast ja tulevikust?

See on nagu meie jalgpall: kümme meest on tipptasemel ja võivad heal päeval võita ükskõik keda. Siis tuleb järsk kukkumine. Inglismaal näiteks on selliseid mehi sada või isegi tuhat, tulemused on stabiilselt head. Eestis on igas valdkonnas käputäis tegijaid, puudub tagala. Õnneks tuleb päris palju noori peale.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming