Klaaspärlid ja kuldpandlaga ridikül

Ivar Sakk

Eesti majanduse kõrgkonjunktuur on tinginud polügraafilise teostuse eriefektid.  

Näitus “25 kauneimat Eesti raamatut 2006” rahvusraamatukogus kuni 22. II.

 

Igal aastal toimusid Raamatumaal missivalimised. Kui range žürii oli 25 kaunitari välja valinud, sai raamatumiss minna Frankfurdi raamatumessile üleilmalisele missikonkursile. Proua miss käitus nagu mullu ja muistegi: enne võistlusi keeras juba hommikul rullid pähe ja triikis ära ilusa roosidega kleidi, mille allosas oli kena volang ja varrukate otsas pits. Kaela pani suurtest pärlitest kee, huuled värvis kenasti punaseks, jalga said uhiuued kuldsete pannaldega kingad. Lõpuks, peegli ees keerutades, võttis ta lokirullid ära ja suges soengu kohevaks. Nüüd oli ta uhkeks ürituseks valmis! Aga Frankfurdis… Raamatumiss vaatas pettunult ringi: polnudki kõik konkurendid ennast suure peo puhul vastavalt ehtinud! Mõnel oli seljas kahkjas pükskostüüm, paljudel hoopis ilmetu lühike must kleit! Mõni nägi hoopis rääbakas välja, isegi sõrmust polnud raatsinud sõrme panna, vaid pigem kulmurõnga…

 

 

Polügraafiline tulevärk

 

Andestatagu mulle see pisut irooniline sissejuhatus, aga täpselt selline oli mu esimene mulje 2006. aasta 25 kõige kaunima raamatu näitusel. Valituks on osutunud raamatud, mille puhul on käiku lastud polügraafilise teostuse kogu tulevärk: neoonvärv, lamineeritud kaas, fooliotrükk, kõrgläikega kohtlakk, väljastantsitud paber, siiditrükk ja sametine plastikköitematerjal. Arvatavasti on see seotud Eesti majanduse kõrgkonjunktuuriga, sest kõik on kõigega seoses. Eelnimetatud eriefektid vajavad rohkem raha ning nüüd paistab see Eesti kirjastamiseelarvetes leiduvat. Kunstnikumõttes küll erilist uudsust ei paista, sest kõik nipid on tuttavad juba kuskil varem kujundatud ja trükitud raamatutest ning paberifirmade müügikataloogidest. Siinmaal on neid rakendatud vaesusest või luterlikust ratsionaalsusest tulenevalt seni rikaste ettevõtete aastaraamatute või reklaamkataloogide puhul ning laiatarbetrükistesse on need jõudnud harva. Kuid aasta-aastalt saab täheldada “nippide” üha võimsamat infiltreerumist tavatrükise maailma ning 2006 on siis vist läbimurdeaasta. Tiit Jürna, kelle kujundatud raamatuist oli paremikku jõudnud koguni viis, on eriefekte rakendanud iga oma teose puhul. Miks ka mitte, võiks öelda, kui vaid välise hiilgusega sisuline põhjendus koos käiks. Eestis on samu efekte rakendanud järjekindlalt ajakirja Maja kaanel Margus Tammik ning teinud seda nutikalt ja intrigeerivalt. Miks lakkida ära pilt, mitte valge paberipind selle ümber? Miks stantsida auk kaanele, aga mitte sisusse? Miks kullata üle pealkiri, aga mitte kujundaja nimi?

Tiit Jürna ongi selle näituse staar. Tema kujundatud teostest on pärjatud viit ja kõik need on mahukad, kvaliteetsed ja värvirohked kunstialbumid: Kristjan ja Paul Raua, Kristiina Kaasiku, Olev Subbi, Mari Roosvalti ja Noor-Eesti kataloogid. Jürna on tõestanud, et ta sobib selliseid mahukaid trükiseid kujundama, sest terviku kujundamise kõrval on suutnud ta ohjes hoida ka pisiasju. Tema detail on viimistletud, fotod parima resolutsiooniga ning roosiks tordil juba nimetatud efektid nagu lakk, foolio vm. Iseasi on see, et Tiit Jürna paneb hea meelega kauniduse vunki juurdegi, aga ma olen peaaegu kindel, et vaesuse ja provintslikkuse kompleksi põdenud tellijale see meeldibki. Nii satub Eesti ekspressionistliku kunsti monograafia kaanele kirjatüüp, mis on kopeeritud otse Pariisi juugendi suurilmalike uhkuste, Hector Guimard’i kavandatud metroojaamade sissepääsudelt. Või siis juhatab Noor-Eesti tegelaste Ahvenamaa retki sisse Manhattani tuledesäraga seostuv font New Yorker. Ka tekstikirjana kasutab Jürna sageli uhkemaid ja ilusamaid šrifte, kui sisu eeldaks. Aga dekoratiivsus paistab meile meeldivat. Ning kui arvestada, et seoses raha ilmumisega kultuurisfääri tahavad oma isikukataloogi saada veel sajad, mitte mõned nimetatud kunstnikud, ei lõpe Tiit Jürnal töö veel niipea.

 

 

Kahtlus teksti mõjujõus

 

Polügraafiliste efektide kõrval on teinegi tendents, mis raamatute välimuse puhul silma hakkab. See on raamatukujundaja tahtlik või tahtmatu kahtlus teksti mõjujõus. Võib-olla on see “moodsa nõksu” alateadlik rakendamine: tekstilehekülgedele taustade ja faktuuride lisamine, fotode töötlemine pruunilt “vanaaegseks” ning neile fotoraamide ümberpanek jne. Kui Ruth Huimerind hakkas seda kümmekond aastat tagasi rakendama, oli see veel põhjendatud, kuid nüüd tundub formaalne. Käesoleval näitusel olid sellisteks raamatuteks Piia Põldmaa kujundatud Eesti Raadio juubelialbum ning Margus Tõnnovi Tõnis Mäe pihtimusraamat. Nähtud on ka (küll mitte 25 parema näitusel) teost, kus tekstilehekülgede ääred on arvutis tumedaks tehtud, justkui trükis oleks aja jooksul pleekinud! Kallid disainerid, te teate ju ise, et tänapäeva keemiatööstuses toodetud paber ei idane ega mädane – pole mõtet publikut petta.

Vastupidine tendents, vanast uueks, tundub miskipärast olevat vastuvõetavam. 25 parema hulka jõudis Tammerraamatu sarjana välja antav “Klassik”, kommunismiaegsete luulevalimike uustrükid. Andres Tali kujundatuna, kvaliteetsena, heal paberil, tundusid ka Lermontovi ja Byroni luuletused nauditavamana kui vanasti Ligatne vabriku trükipaberil nr 1. Esimest korda mõtlesin, et need pole mõeldud vaid noorema põlvkonna raamaturiiulisse, vaid ka olemasolevate raamatute väljavahetamiseks, paljalt esteetilistel põhjustel. Vaeste aegade põhimõte, et raamatut nagu toitugi minema ei visata, murendub agaralt kaasaegse tootmise totaalsuse tõttu.

 

 

Kaarma endiselt “less is more” radadel

 

Vanameister Jüri Kaarmalt on näitusele pandud kaks trükist. Tema liigub ikka oma tuntud “less is more” radadel. Samuti on ta üliosav tegema lühikesest tekstist suurt raamatut. Sõna otseses mõttes suured ja paksud on tema viimastel aastatel kujundatud monograafiad (Ants Hein, Raimo Pullat jm). Seekord pärjatud Mart Siilivase Tartu arhitektuuri raamat kuulub nendega samasse ritta. Kaarma poolest võiks maailmas saadaval olla vaid üks font – Times New Roman, tema tuleb sellega välja. Läbiva Times-iga tehtud arhitektuurikäsitlus tundus algul ebamugav kasutada, sest pildid ei asu kirjeldava teksti kõrval, vaid on koondatud plokkidesse. Kuid seetõttu ei pudistu kogu sisu ühtlaselt laiali, vaid moodustab klassikaliselt liigendatud terviku. Tundub, et sellise ülla ideega nõustudes olen valmis ka teost tihedamini sirvima. Teine Kaarma teos, ajakirja Vikerkaar esseekogumik, mõjus algul rabavalt. Tundes ajastu tausta, kus noorteajakirjadele pandi nõukogude positiivsest leksikast pärit nimi (Raketa, Uragan, Kostjor, Raduga jne), on hinnatav see kainus, millega Kaarma läbi aegade selle kujundust on tüürinud. Nüüd siis lõpuks on päris vikerkaar platsis! Kuid ei mõjugi liiga magusalt ega literatuurselt.

Tavalised juturaamatud jäävad ilutrükiste kõrval sageli kahvatumaks ja kommentaarideta. Lühidalt siiski: sümpaatselt mõjus Angelika Schneideri Tänapäeva kirjastusele tehtud hiina-ameerika naiskirjaniku Li Yutangi “Elamise tähtsus”. Arvan, et teksti ja illustratsiooni vahekord oli hästi paigas. Seevastu Asko Künnapi kujundatud jaapani haikude kogumikus tundus kõike olevat leheküljel liiga palju: värve, hieroglüüfe, tekste. Künnapi teine hitt luule kui kaardipakk on küsitav. Raamat ongi selleks, et lahtised luuletused laiali ei pudeneks. Mina pean sellise teose köitekotta viima, muidu pole enam varsti midagi lugeda. Maarja Vannase kujundatud ungari poetessi Elisabeth Tothi kakskeelses kogus tundusid luuletused liiga pikad, et neid sans-serif fondis lugeda. Järg kippus vahepeal kaduma.

Kokkuvõtteks. Viimasel ajal tihti Lätis viibinuna julgen arvata, et meie raamatud näevad välja loetavamad (kaunimad niikuinii). Seal leidub veel palju disainereid, kes arvavad, et hea maitse tipp on tekstilaos kasutada fonti Futura. Aga nagu öeldud, eks meie omadelgi ole tihtipeale klaaspärlid kaelas ja kuldpandlaga kotike kaenlas, kuigi õpivad juba “käima parkettide pääl”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming