Kodanluse vaoshoitud sarm

Ismo Salonen

Jaan Pärna ehteid ei saa panna kunstiliste ehete alla, aga need on ehtekunst.   Jaan Pärna näitus „Merevaigukamber” Meistrite Hoovi galeriis kuni 30. XI, „ Midagi ilusat ...” Meistrite Hoovi tornigaleriis 17. – 31. V ja „Armastusest raha vastu” arhitektuuri- ja disainigaleriis 19. – 30. IV 2011.   Ehtekunstnik Jaan Pärn on hingelt nii kunstnik kui ka ärimees. See kahene lähtekoht on näha ka tema ehetes. Tema ehteid ei saa paigutada kunstiliste ehete alla, kuigi need on ilmselgelt ehtekunst. Pärna ehted, vastupidi Tallinnas viimasel ajal eksponeeritud idee-ehetele, on mõeldud eeskätt kandmiseks, need on liigse kunstifilosoofilise kaastähenduseta. See muidugi ei tähenda, et ka Pärna ehetest ei võiks leida peidetud või avatumaid tähendusi ja märke meie ajast ning selle väärtushinnangutest. Küsimuse vastu, kas ehe võrdub kunst, ja kui, siis millistel tingimustel, Pärn huvi ei tunne. Oma sõnade järgi ta „lihtsalt teeb, mida oskab”.

Proloog. Talve valgus

Kunstniku 60. sünnipäeva näitus „Midagi ilusat …” oli kevadel väljas Tallinna vanalinnas Meistrite Hoovi tornigaleriis. Ehtenäituseks suurepäraselt sobiv poolhämar intiimne ruum restaureeriti eelmise aasta lõpuks, et seda väärikalt kasutada.

Pärna 2011. aasta disainigalerii väljapaneku üks alapealkiri oli „Armastusest raha vastu”, sarkastiline torge veidi enne seda toimunud graafikatriennaali Pärna meelest silmakirjaliku nime „Armastuse, mitte raha pärast” pihta. Alati ei võigi olla kindel, kas Pärn endast ja oma suhtest ehetesse rääkides võtab asja tõsiselt või ei. Kindel on vaid see, et tema huumorimeel on keerukam kui tema ehete filigraan.

Pärna ehted on esmajärjekorras mõeldud naistele, kes tahavad ehetega edasi anda nii stiilitunnetust kui ka staatust. Need ehted esindavadki „kodanluse vaoshoitud sarmi” eesti ehtekunstis. Milline naine ei tahaks kanda sama kunstniku ehet kui on kandnud iseseisva Eesti esimese presidendi abikaasa või USA ekspresidendi abikaasa, hiljem välisminister Hillary Clinton. Võib-olla jääb nii ehte kandjale külge raasuke sellest glamuurist ja positsioonist, mida muidu ehk ei saavutata. Inimlik samastumise vajadus …

Millest siis rääkis Pärna kevadine näitus? Talvest ja talve valgusest. Sinakashallide ahhaatide ja hõbeda läikivatelt pindadelt peegeldusid nagu mälestusena paari viimase aasta jäised ja lumerohked talved. On tähelepanuväärne, et ka tööde pealkirjad keerlevad sügisest kevadesse. Suve nendes ei ole. „Lumine linn”, „Lumekindlus”, „Jääpurikad” ja „Päike on külm” räägivad ehte vormi talletunud talveajast. Need ehted ei sobi T-särgiga kandmiseks. Talvise mitmekihilise riietuse alt paljastuvad (ja paljastavad) õhtukleidid loovad nendele peentele filigraantöödele neile vajaliku õige eksponeerimistausta.

Pärna käekäiku tundes ei ole neis ehetes sellegipoolest midagi täiesti uut, kuid ega neid ehteid polegi vaja iga Tallinna tarbekunstitriennaali jaoks uuesti välja mõelda. Nendele leidub oma sotsiaal-majanduslik areaal, mille ehted on suveräänselt oma haardesse võtnud.

Merevaigukamber

Meistrite Hoovis praegusel väljapanekul „Merevaigukamber” jätkab Jaan Pärn teemanäituste sarja ehtsa merevaigu abil. Merevaigu kasutamisel ehetes on kauaaegsed traditsioonid. Juba muinasaegses Egiptuses ja Rooma riigi ajal oli Läänemere n-ö „põhjamaa kuld” väärtuslik vahetuskaup ja ihaldatud ehete ja teiste iluasjade materjal nii kõrgklassi naiste kui ka meeste hulgas. Näiteks Tutanhamoni hauast on leitud merevaigust rinnakaunistus. Kõige suurem huvi merevaigu vastu tundub endiselt olevat seal, kus seda endal ei leidu. Nii on vähemalt Vahemere maades ja Ameerika Ühendriikides.

Eestis ei ole nimetamisväärset kommet kasutada ehetes merevaiku. Nõukogude ajal Leedust ja Lätist Tallinna ehtekunsti õppima tulnud üliõpilased tõid selle kaasa ühe ehtekivina teiste hulgas. Kahjuks on praegu Baltimaades selle kasutamine jäänud rohkem turistipoodides müüdavaks massitoodanguks. Need hartsiga pooleks sulatatud merevaigutooted ei lisa midagi ei merevaigu väärtustamisse ega ehtekunsti. Nii võibki öelda, et merevaigust on saanud turismiäri ohver.

Pärn kasutab ainult looduslikku merevaiku, romantilist materjali. Kunstniku arvates on looduslikud vormid ilusamad kui sulatatud, sest merevaigu pind muutub sulatades ühtlasemaks ja ta kaotab oma mitmekesise loodusliku struktuuri. Ehe kavandatakse merevaigutüki järgi, ehte peamine tingimus on sisu ja vormi ühtsus. Neisse ehetesse lihtsalt ei sobi Pärna armastatud geomeetrilised vormid. Ka ehete funktsionaalsus ei ole nüüd kivi vastupidavuse mõttes esmatähtis.

Näitus õhkub soojast ja sügavast juuresolekutundest. Klaasvitriinid on nagu akvaariumid, mõne vitriini põhja on Pärn katnud merevaigukihiga. Merevaik on vaid kergelt lihvitud ja poleeritud ning ühendatud teiste n-ö soojade materjalidega nagu kuld, must tamm ja laavakivi. Tamme juuspeened aastaringid ja laavakivi auklik hingav pind sobivad hästi kokku merevaigu hapra olemusega. Näituse üldpilt on väga ühtlane.

Kuigi Pärn ise ütleb, et ehte pealkiri on vajalik ainult tööde eristamiseks, on sellel teisigi põhjusi. Kui kunstniku eelmine näitus näitas talve ja selle läbipaistvat valgust, siis nüüd on saabunud sügis oma täiuslike soojade värvidega. Sellele viitavad ehete pealkirjad nagu „Viimane õun”, „Viimane õis”, „Kuldne sügis II” või „Sügiskrookus”. Kõva tamme ja pehme merevaigu kokkusaamisel rinnaehetes „Pealetung” ja „Põlemine” tuleb esile materjalide tundlik luuleline kahekõne. Kulla tagasihoidlikuks ülesandeks jääb siin olla vaid tamme ja merevaigu ühendaja. Kulla osatähtsus on sellel näitusel allutatud teistele, antud kontekstis tähtsamatele materjalidele. „Colosseumi” või „Kleopatra II” vorm viitab antiikaja ehetele ja tuletab sellega meelde merevaigu pikka kasutusajalugu. Kaelaehe „Sõnum” kullatud hõbedast „paberirulliga” merevaigutükkidest ketil võib seevastu tunda end nagu kodus ka mõnel teisel Tallinna ehtenäitusel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht