Kodu, heidutav kodu

2005. aasta näitusel „Kodu, kallis kodu“ tõstatatud kodu mõiste aspektid on päevakorral ka praegustes kunstiprojektides.

REET VARBLANE

Angela Maasalu näitus „Kodu II“ Vaalas kuni 4. II.

Angela Maasalu installatsiooni välisseintele maalitud kujundid kinnitavad oma ruumi, kodu kui sellise sümboolset tasandit.

Ave Taavet / Vaal galerii

Kui vaadata ükskõik millisesse seletavasse sõnaraamatusse või entsüklopeediasse (kas või Vikipediasse), on kodu mõistet määratletud eelkõige kohamääruse kaudu (püsiv elupaik koos sisustuse ja muu varaga), kuigi sinna on kaasatud inimesed (perekond, omaksed) või ka lemmikloomad. Isikliku koha laiendusena on toodud tavaliselt sisse geograafiline piirkond (küla, linnajagu, linn, maa), millega tuntakse ühtekuuluvustunnet. Ning alles ülekantud tähenduses räägitakse (positiivsest) vaimsest või emotsionaalsest seisundist (turva-, mugavuse-, rahulikkusetunne), kodutundest. Tõsi, kodutundega seostatakse ka negatiivset seisundit – millegi puudumist ehk koduigatsust.

Suunatud mõiste. 2004. aasta lõpul ja 2005. aasta algul oli Rotermanni soolalaos väljas Eha Komissarovi kuraatoriprojekt „Kodu, kallis kodu“. See ei ole sugugi ainuke koduteemat käsitlenud kunstiprojekt, koduteema on vähem või rohkem jooksnud läbi vaat et kõigi kunstnike loomingust ja nii võib selle teema kokkuvõtteks pidada pigem 2015. aastal Tartu kunstimuuseumi Tiiu Talvistu kuraatoriprojekti „Ruum minu ümber“, kus ei keskendutud küll ainult kodule kui sellisele, kuid kus see oli esil. Eha Komissarovi projektis „Kodu, kallis kodu“ puudutati aga paari väga olulist momenti, mis aitab ehk paremini mõista viimase aja koduteemalisi näitusi, sealhulgas ka Angela Maasalu Vaala koduprojekti.

Komissarov lähtus meie kunstimaailma tollasest arengust tingitud püüdest interdistsiplinaarsuse poole (kunsti, disaini ja arhitektuuri puutepunktid), tähtis osa oli 2006. aastal avataval Kumul. Kuraator tõdeb, et „sõna „kodu“ on lahutamatult seotud füüsilise ruumi mõistega“, kuid osutab otsekohe selle teema „sügavalt subjektiivsetele, mälu ja mälestuse poole pööratud tahkudele“ ehk siis võimalusele toota selle mõiste põhjal „ülimalt introvertseid ja ekstravertseid kujutelmi“.1 Näitusel osalenud Marco Laimre eitab aga otsustavalt kodu mõiste sidet kohaga ja määratleb seda suunatud mõistena, vektorina, mille teravik on suunatud minevikku. Minevikku suunatusest on olulisemgi Laimre tõdemus, et positiivset seisundit, nagu on turvatunne, mõistame ainult lekke ehk puudumise abil ja tõttu.2

Konservatiivsusest rääkis Eha Komissarov 2005. aastal eelkõige vajadusest ärgitada kunstnikke teistmoodi mõtlema pehmete väärtuste (koduteema) üle, hoidma kunsti avatuna ja looma „konservatiivsete lähtekohtade ja moodsa diskursiivse mõtlemise omapärast liitu“.

Tosina aasta jooksul on palju muutunud mitte ainult kunstis, vaid kogu sootsiumis. Konservatiivsus kui selline ohustab mitte ainult kunsti ärksust ja kunstnike kriitilist reageerimist ühiskonnas toimuvale – osavõttu sotsiaal­poliitikast, vaid ka demokraatlikku ühiskonnakorraldust tervikuna. Koos pagulastega on koduteema teravamalt esil. Küsimus ei ole ainult põgenike arvus, vaid ka erinevate elamisviiside, kodukultuuride kokkupõrkamises. Kodu ei ole mitte ainult oma paik, omandisuhe, vaid ka oma korra ja seaduse loomine, võimu küsimus.

Meie viimase aja kunstis ei ole Angela Maasalu koduprojekt Vaalas erand. Septembris oli Positiivi galeriis noore fotokunstniku Laura Kuuse projekt „Flatland“; oktoobris käsitlesid kodumõistet kolm noort skulptorit Eva Järv, Hanna Piksarv ja Ulla Juske Haapsalu Linnagaleriis näitusel „Sa puudud minust“, veebruaris ja märtsis läheb see Põltsamaa galeriisse pArt; Draakonis avati neljapäeval Margit Säde ja Liina Siibi juhendatud EKA magistrantide Giulia Landonio, Johanna Greta Möldri, Ann Pajuvälja ja Irma Isabella Raabe näitus „Jooneülene ruum“. Kodumetafoorile, koju jõudmisele oli üles ehitatud ka 2015. aasta detsembris riigikogu galeriis „Nahaaluste lugude“ Marje Taska performance, mida täiendatud kujul sai vaadata möödunud suvel Kadrioru pargis ja Võru muuseumis.

Need on pelgalt mõned näited ega püri Komissarovi projekti lähedale. Ükski neist, ka Angela Maasalu Vaala projekt, ei haaku valusate poliitiliste sündmuste ega ka mitte pagulasteemaga. Aga neis on midagi praegusele ajale väga sümptomaatilist.

Kahevahelolek. Viimase aja koduprojektide taga on enamasti noored kunstnikud, kes on kas pikemat või lühemat aega elanud või elavad ka praegu väljaspool sünnimaad. Nende eemalolekut ei saa võrrelda pagulusega: elada Londonis või Dublinis või Pariisis või Malmös on nende vaba valik, koduteema on aga hakanud neid huvitama siiski just turvatunde lekke, puudumise tõttu. Või kui olla päris täpne, siis on nende puhul tegemist kahevahelolekuga, eneseleidmise püüdega selles uues olukorras. „Olen nii kaua Eestist ära olnud ja siin võõraks jäänud, samas olen ka Londonis sisserändaja,“ tõdeb Angela Maasalu Postimehe intervjuus.3 [—] „eestikeelne kohmakas otsetõlge „sa puudud minust“ kirjeldab tabavalt tunnet, mis meid saatis kirjavahetuse kestel. Enne magama jäämist lugesime lammaste asemel sõpru, kellest puudust tundsime, sest nad on mitmel pool maailmas laiali,“ kirjutavad Juske, Järv ja Piksarv Haapsalu näituse saatetekstis.

Omamoodi sümptomaatiline on Maasalu näituse performatiivne vorm. Vaala näitus on välja arenenud avaliku ja isikliku ruumi seguna. Galerii läks kunstniku käsutusse ja avati ka publikule 11. I, kuid installatsioon sai valmis ning avati n-ö sarikapeona – Kaido Ole ja Angela Maasalu vestluse ning seltskondliku osaga alles 26. I. Kunstnik ehitas galeriisse, avalikku ruumi külastajate silme all oma ruumi – kodu, kui lähtuda väljapaneku pealkirjast, või isikliku galerii, „kuhu on lihtsam oma töid riputada kui klassikalisse valgete seintega galeriisse“, kui lähtuda Postimehe inter­vjuust. Romantismi ajal tekkinud kunstnikukuvandit – ainult inspiratsiooni ajel võõraste pilkude eest varjul loov kunstnik – pole juba ammu vaja ümber lükata. Maasalu ei piirdunud aga ainult galerii külastajatega, kes teadlikult tulid protsessi vaatama ja kunstnikuga kohtuma, vaid kandis installatsiooni valmimise üle Facebookis. Seda akti võib käsitada tüüpilise promona, aga selles on parasjagu ambivalentsust, kunstniku kodutundele omast kahevahelolekut.

Oma ruumis eksponeeritud nii-öelda juhuslikke töid ehk maale, mida kunstnik on teinud möödunud sügise jooksul Vaala projektile mõtlemata (ja mis on Vaalas müügil) võib muidugi vaadata juhuslike kodupiltide võtmes. Maalide kujutamisviisi haprus ja iseäranis kunstilisele kujundile lisatud tekst annavad teostele tähendusliku ambivalentsuse. Tekstide inglise keel on Londonis elava Maasalu puhul igati loogiline, Vaalas ehk siis lapse- ja noorpõlvekodus Eestis tekitab see ebamugava distantsi, kogu projekti kontekstis aga toimiva nihestatuse. Asi ei ole ainult tähenduslikes poeetilistes tekstides ja kujutamisviisis, maalide motiivides – modernse arhitektuuri, aga ka kaduvuse üks sümboleid Londoni Kristallpalee, klaaskupli alla püütud elu („Kõik, mis neist järele jäi, kui nende aeg sai otsa“), sealpoolsesse maailma viiv Styxi jõgi, kuupuhastusverega kaetud jalad, Fabergé munasse paigutatud tualett – moodustub elu kulgemise metafoor, isikliku ruumi, kodu paralleeltasand. Välisseintele maalitud kujundid kinnitavad oma ruumi, kodu kui sellise sümboolset tasandit, lavastatust, millele on osutanud juba ka Laimre 2005. aasta koduprojekti puhul.

Angela Maasalu kodu võib jääda, võrreldes kas või skulptuuritüdrukute projektiga, kohati krüptiliseks, aga seal on piisavalt konkse, et süvenevale vaatajale pakkuda nauditavaid tõlgendusvõimalusi. Siin esitatu on pelgalt üks neist.

1 Eha Komissarov, „Koht, kust alustada“. – Rmt-s: Kodu, kallis kodu. Eesti Kunstimuuseum, Tallinn 2005, lk 5.

2 Marco Laimre, „Kodu mõistest ehk Kotlette ja Katust Kõigile“. Rmt-s: Kodu, kallis kodu. Eesti Kunstimuuseum, Tallinn 2005, lk 9.

3 Kaarin Kivirähk, Galeriisse kerkib uusehitis. – Postimees 25. I.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming