Kodu, kallis kodu

 

Infotankistide (Anu Vahtra, Reimo Võsa-Tangsoo, Katrin Tees, Maris Mändel, Taavi Suits ja Piret Räni) ?Soorollid segavad suhtlemist? (2004, fototöötlus, installatsioon linnupuuriga).  

Teisipäeval, 14. detsembril kell 17 avatakse Rotermanni soolalaos Eha Komissarovi kureeritud näitus ?Kodu, kallis kodu?. Tuntud kunstnike nagu Liina Siibi, Ene-Liis Semperi, Marko Mäetamme, Elin Kardi, Urmas Viigi, Marko Laimre, Dénes Farkasi kõrval on ka üllatajaid. Spetsiaalselt käesoleva näituse jaoks avatakse publikule Interneti foorum (kalliskodu.delfi.ee), kus on võimalik tutvuda näituse kontseptsiooni ja taustaga, teoseid kommenteerida ning avaldada oma mõtteid kodust.

 

Kuraator Eha Komissarov:

?Kodu, kallis kodu? on näitus, mida üksnes kodurahu otsimise võtmes tõlgendada ei soovitaks. Kunstnik on tänapäeval rebend väljaspool sümboolset süsteemi, osa elu argisusest. Näitusel on esindatud üle 20 eesti kunstniku, kes esitavad eri meediumides ja kunstikeeltes oma vaatenurga kodule.

Kodu on suunatud vaataja poole ja töötab tuttavate kogemuste kokkuviijana. Kuid juhtmete kokkujooksmist pole võimalik välistada ning nii ei ole ka kõik kodukäsitlused kõigile meelepärased.  Kui salapärane, vaatluseks kättesaamatu ja privaatne kodu tegelikult on, seda näitavad spetsiaalselt selle väljapaneku tarbeks tehtud projektid. Niisiis teeb näitus kodust avalikustamisele suunatud uurimisteema.

 

Kunstnik Marko Laimre:

Mulle tundub, et kodu on suunatud mõiste. On iseloomulik, et pidevusväärtuselises diskussioonis kasutatakse kodu mõistet sagedasti ja? positiivsena. Ent ometi ei ole vist isegi algelisimais seadusis miskit väidetud kodu kohta iseenesest. See on pigem seostatud omandi aspektiga, maja või muu kinnisvaralise õiguse mõistega. Mis ometigi ei ole ju kodu. Kuigi võib seda sisaldada.

Itaalia duomo ehk jumala koda ? katedraal, tuleneb kahe ladina mõiste teppimisest. Need on domus ja dominus. Maja ja jumal. Ja? jumala kodu paremaks visuaalseks hõlvamiseks tehti katedraalimakett. Ühte väiksemat maja suurema maja sees, mis oma haaratavuses oli ometigi suurem kui tegelik ruum. Ajal, mil tegelik ruum oli ainult jumalik, ei sisaldanud see ka mingit loogilist vastuolu ilmselt.

Kodu ei ole koht. See on suunaga vektor ja selle vektori teravik on suunatud minevikku. Tagasi koju. Koht, kuhu tegelikult ei ole võimalik naasta. Kõige erinevamail põhjusil siis. Nostalgia. Kui surmahaigus.

Arvatavasti keele-eelsest ürgperioodist pärit teadmine hubasusest on siduv. Nomaadse koopaelaniku sõltuvus tulest, mida tänapäeval asendab muidugi kumav põrandalambi sirm. Kodu võib olla ruum, mis on akumuleerinud endasse eelnenud sündmusi ja ajaloo kaudu neid välja paiskab. Üsna sarnaselt õudusfilmidest pärit kummitusmajadega. Villa Rose (S. King) näiteks. Seega on kodu pigem mälestus mingit sorti defineerivast sündmusest. Ja milline sündmus on see, mis defineeriks hubasust. Loomulikult turvalisuse kadumine ehk selle hävimise tähistaja. Nimelt on igasugusel turvalisusel tähendus ainult lekke (nakatumise) läbi ja selle tõttu.

Igasugune kodu tulevikuprojektsioon on seotud traditsiooni siduva ideoloogia teenistuses. Sest kodu, see on kord, seetõttu ka seadus ja seega ka vägivald. Hubasuse kaudu kehtestuv võim. Selline keskmine biidermeieri fa?ism tuleb pähe. Ja seda võimu on võimalik läbida ainult mingit sorti absurdset situatsiooni läbi elades. Seega pigem ikkagi lavastus, mitte ruumiline õigus, teadvuses ringlev ning mobiliseeriv kontseptsioon harjumiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming