Kodu kui teekond

„Metafoorid kodule“ on indiviidikeskne vaade: noorte kunstnike teostes on kodu enamasti tühi või siis on elanik seal üksi.

ANU KANNIKE

Näitus „Metafoorid kodule. Noorte kunstnike tõlgendusi“ Tartu kunstimuuseumis kuni 15. IV. Kuraator Joanna Hoffmann, kujundaja Paco Ulman, graafiline disainer Norman Orro, kunstnikud Johan Huimerind, Ulla Juske, Eva Järv, Mari-Leen Kiipli, Angela Maasalu, Keiu Maasik, Hanna Piksarv, Marta Stratskas ja Kaspar Tamsalu.

Kodu on kultuurilistest ja poliitilistest tähendustest üleküllastatud mõiste, millega seostuvad esmajoones ideaalid, aga ka sellised klišeed nagu turvatunne, kogu- ja perekondlik harmoonia, privaatsus ja vabadus. Tartu kunstimuuseumi näituse kodutõlgendused on märksa ambivalentsemad: kodu on pigem voolavate piiridega struktuur ja vastuoluliste kogemuste paik. Kuigi väljapanek on üsna kitsa fookusega, suunatakse muuseumiruumis vaataja mõtlema koduga seotud asjadele, ruumidele ja väärtustele laiemas kultuuriloolises kontekstis. Olid ju kammerhärra Carl von Lilienfeldile 1793. aastal klassitsistlikus stiilis ehitatud majas aastakümneid peamiselt korterid. Sellisena on näituseruum koduteemalistele töödele omamoodi raamjutustuseks.

Ajutine pidetus. 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul sündinud kunstnikke ühendavad kodukoha muutumise, keskkonna ja suhtlusringkonna vahetuse ning sellega kaasnevate eneseotsingute teema. Tegu on erialaselt oma tee leidnud ja professionaalsuse saavutanud inimestega, kes peavad aga sotsiaalses ja isiklikus plaanis toime tulema (ajutise) pidetusega, võitlema kohanemisraskuste ja koduigatsusega. Antropoloog Tim Ingold on määratlenud kodu kui kohtade kogumi, mida seovad elanike teekonnad. Püsielaniku eristab juhuasukast just teeleidmise oskus, mille eeldus on adekvaatne kultuurimälu ja orienteerumisvõime. Kodu pole etteantud stabiilne struktuur, sest kodu ning koduse maastiku loob ja taasloob inimene oma tegevuse ja liikumisega. Teoste autorid ongi alles poolel teel, rännak aga suur väljakutse. Kuraator Joanna Hoffmann on nimetanud näitusekataloogi eessõnas seda köietantsuks: tuleb leida tasakaal minekule kihutava loovuse ja uudishimu ning jääma meelitava nostalgia ja turvalise kuuluvustunde vahel. Naasminegi ei pruugi tähendada kindlasse sadamasse ankrusseheitmist, sest ka kodu ise on pidevas muutumises.

Nii näituse maalide, fotode ja installatsioonide autorid kui ka teoseid esseega kataloogis täiendavad Wolfgang Hildesheimer ja Tanel Rander on seostanud koduga seotud dilemma eeskätt kosmopolitismiga. Kodu piiride ähmastumist ei tingi aga kaugeltki ainult ränne, vaid see on hilismodernsele ühiskonnale laiemalt omase era- ja avaliku sfääri uut laadi põimumise tulemus.

Nii võivad mitut kohta koduks pidada kaugtöötajad, maakodu omanikud, aga ka kärgperede või mitmekultuuriliste perede liikmed. Kodukontorid, kodurestoranid ja kodugaleriid tähendavad privaatse ja avaliku sümbioosi nii ruumis kui ka ajas. Edumeelsemad tööandjad on aga loonud kontorites üha kodusema miljöö köökide, laste­tubade, magamisnurkade ja saunadegagi. Kodusid eksponeerib meedia disaini- ja seltskonnaajakirjadest tõsielusarjadeni, ühismeedias avavad nii mõnedki oma eraelu ja kodu võõrale (vahel ka kurjale) silmale. Infotehnoloogiat peetakse anonüümsuse ja juurtetuse võimendajaks, kuigi Skype või jagatud digifotod võivad osutuda paradoksaalselt pereliikmeid ühendavaks ja emotsionaalset soojust hoidvaks nabanööriks. Sellisena seob kodu elu kõige intiimsema ja kõige globaalsema dimensiooni, olles ühtaegu materiaalne ja virtuaalne, püsiv ja mobiilne.

Sensuaalne mitmemõõtmelisus. Praegu on kultuuriteoorias üha enam tähelepanu pälvinud koduloomisega seotud kehalised ja meelelised kogemused: lõhnad, hääled, tekstuurid jms. Näitusel on visuaalne aspekt mõistagi esiplaanil, kuid installatsioonikunst võimaldab siiski hästi edasi anda ka emotsionaalse ruumi sensuaalse mitmemõõtmelisuse. Melanhoolselt võluv on Angela Maasalu töö „Maailma kõige kurvem tsirkusehobune“. Nunnu nukumaja pehme sameti-siidi, roosapunaste toonide ja vaibakesega on muinasjutuline kodumudel, mis osutub aga ajutiseks tsirkusetelgiks. Illusoorne idüll mõraneb argipäevas, kus eluasemeks on ühiskorter ja unelmate kodu loomiseks puuduvad nii koht kui ka ressursid.

Kaspar Tamsalu maaliseeria „Peter Ipsens Allé“ saatetekstis jäävad kõlama hirm, äng ja väljapääsmatuse meeleolu. Pildid ise nii kõnekad ei ole, vahendades pigem halli olmet ja tuhmi korduvust, mille üksindus painavaks muudab. Kodutus pole peavarju puudumine, vaid isoleeritus. Mari-Leen Kiipli alumiiniumkomposiidil värvifotode seeria „The School of Dreams“ ehk „Unistuste kool“ oleks samuti kataloogitekstita väheütlevaks jäänud: hostelivaated suurt midagi peale ootuspärase kõleduse edasi ei anna. Kataloogiteksti valguses saavad need siiski lisatähenduse: neis mitteruumides võib peituda ka potentsiaal. Mugavuse ja turvatunde puudumine võib aidata kaasa vaimsele keskendumisele, teha ärksamaks või ärgitada unistama. Lõpuni kodustatud ruum võib olla loomeinimesele ahistavgi.

Küpsemaid ja terviklikumaid töid on näitusel Johan Huimerinna fotoseeria „Karlova obscura“. Ka siin on tegu ühe seeriaga noore inimese koduloomise projektide reas, kuid see on inspireerinud autori loomingulisi avastusi ning sellele saab nostalgiliselt tagasi vaadata. Soojades rohekaspruunides toonides miljööpiltidest õhkub rahu ja hubasust, kuigi saatetekst vihjab, et vaikelu võib olla petlik. Sise- ja välisruum ehk isiklik ja avalik sulavad teineteisesse, valguses ja varjudes joonistub välja Karlova ainulaadne olustik, mida vääristab pilk maailmale kodukolde eest.

Koduigatsus ja nostalgia kadunud kodu järele on ajaloolistel põhjustel nii eesti kunstis kui ka kirjanduses võimendunud motiivid, mis ei iseloomusta sugugi ainult noore põlvkonna enesetunnetust. Kui kodudiskursuses tuleb tugevalt esile looduslähedus kui ideaalkodu esmaseid tunnuseid ja nostalgia allikaid, siis Tartu näitusel näeme selliseid assotsiatsioone vaid Marta Stratskase Leedu maastikke kujutavatel maalidel „54.987258, 23.579261“. Dramaatiliselt hõõguvate viljaväljade kohal on kirikukuppel – kauge kodu saab tagasivaates sakraalse mõõtme.

Keiu Maasiku videotes „Ujumisgäng“ ja „Ihastele“, samuti Ulla Juske, Eva Järve ning Hanna Piksarve installatsioonis „Sa puudud minust“ on terava igatsustunde juured pigem (kaotatud) sõprussidemetes. Ka kolmekümnendate piirimail ei tahetagi ehk olla lõplikult täiskasvanud ega lahti öelda teismeliste maailmapildist, kus kõige tähtsam roll on sõpradel ja kodusus seostub just nendega koos veedetud aja ja ühiste mälestustega. Võõrsil elamine muudab kodutunde fragmentaarseks, kuid loominguline dialoog, kogemuste ja emotsioonide jagamine mõttekaaslastega ka üksteisest kaugel olles on teraapilise toimega.

Ikka samasugune koduideaal. „Metafoorid kodule“ on silmatorkavalt indiviidikeskne vaade. Võrreldes näiteks antropoloogilist laadi projektil põhineva fotonäitusega „100 Pärnu kodukonda“ (Andres Adamsoni ja Pärnu muuseumi koostööprojekt, praegu eksponeeritud Eesti ajaloomuuseumis Maarjamäe lossis), kus fookuses on perekond ja kohati on asju täis ruumid kodakondsetega lausa üle rahvastatud, on noorte kunstnike kodurepresentatsioonides kodu enamasti tühi või siis on elanik seal üksi. Pered (elukaaslased, vanemad, lapsed, koduloomadest rääkimata) on jäänud kaadritagusesse maailma. Võime vaid oletada, milliste metafooride abil räägiksid samad autorid kodust kümmekonna aasta pärast.

Tulevikuühiskonna mustad stsenaariumid kõnelevad tugevate peresidemete asendumisest rea lühiajaliste suhetega, rändelise ja individualistliku elustiili domineerimisest ning kodu väärtuse kadumisest. Empiirilised kultuuriuuringud siiski nii pessimistlikku vaadet ei toeta. Siinkohal pole huvituseta viidata Hollandi kultuuriantropoloogi Irene Cieraadi uurimustele põlvkondade koduideaali muutumise kohta. 1960. ja 1970. aastate noored pigem eitasid oma vanemate väikekodanliku sisustusega korterit ühetaolistes kortermajades, eelistades oma pere elupaigana eramaja maal looduslähedases miljöös. Tänapäeva noored seevastu suhtuvad oma vanematekodusse enamasti positiivselt. Kui varase keskeani eelistatakse rändelist eluviisi ajutistel pindadel, siis pere loomise ja laste sünni järel soovitakse kindlalt rajada üsna traditsiooniline kodu samuti roherajooni eramusse ja, mis eriti tähelepanuväärne, vanemate lähedusse.

Mitmed uurijad (näiteks Daniel Miller, Sarah Pink, Doreen Massey, Iris Marion Young) on ka rõhutanud, et koduloomine on aktiivne ja loominguline tegevus. Kuna kodu on avatud ja dünaamiline protsess, kus asjad, tegemised ja inimesed üksteist vastastikku kujundavad, siis jääb see ilmselt ka nähtavas tulevikus üheks identiteedi ja eneseväljenduse võtmeareeniks. Koduga seotud väärtusi võidakse väljendada uute vahenditega, kindlasti toimivad kõrvuti mitmesugused peremudelid, kuid igatsus kodu järele, mis on igaühele „oma nurgake siin ilmas“, nagu on kirjutanud Bachelard, ei näita hajumise märke.