Kogunenud kunst Tuglase majas

Maarja Undusk

Viimase kuue aasta jooksul on toimunud viis Tuglase (tegelikult ka Adsoni ja Underi) maja kunstikogu tutvustavat näitust ja antud välja neli sisurikast kataloogi, lisaks on eksponeeritud töid Adsoni-Underi-Tuglase kogust teistelgi näitustel.

Väikese Illimari (varem Veere) tänaval Nõmmel Tuglase majana tuntud, täisnimetusega Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakond rajati hoonesse, mille oli Artur Adson ehitanud 1933. aastal ja kus Adson ja Marie Under elasid kuni Rootsi põgenemiseni 1944. aasta septembris. Muuseum rajati täpselt 40 aastat tagasi, 28. septembril 1971. aastal, umbes pool aastat pärast Friedebert Tuglase surma ja Tuglaste vara testamendijärgset pärandumist ENSV Teaduste Akadeemiale (võib-olla seepärast, et 1946. aastal antud akadeemiku tiitel oli ainus, mida Tuglaselt süngetel viiekümnendatel ära ei võetud).

Nõmmele asusid Tuglased elama 1944. aasta novembris, mõni kuu pärast Underi ja Adsoni Rootsi põgenemist (ajutine pakkuminek sõja eest, umbes kolmeks nädalaks, nagu nad ise arvasid). Elo Tuglas jõudis Viljandist kohale oktoobri lõpus. Maja, kus pärast Underi lahkumist koos perekonnaga elasid ka tema sugulased Reimanid ja mõnda aega August Annist perega, oli võetud „NKVD kaitse alla”, mille märgiks kinnitati vineeritükk majaukse kõrvale. Küllap mängisid siin oma osa Underi, Adsoni ja Tuglase Tarapita-aegsed ja -järgsed sõprussidemed 1940. aastal ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks saanud Johannes Vares-Barbarusega, kes sel moel rüüstekaitset üritas pakkuda. Siiski, 1944. aasta lõpus viis maja ette sõitnud veoauto teadmatusse Underi-Adsoni mööbli ja umbes 2000 köitega raamatukogu (üksikud köited on hiljem antikvariaatidest muuseumile tagasi ostetud).

Niisiis, Underi-Adsoni varandust nende majja suurt järele ei jäänud, välja arvatud mõni mööblitükk ja laetühikust Tuglaste leitud kunstitööd. See leid oli aga väärtuslik: kokku kaheksateist pilti, neist enamik Ants Laikmaa maalid. (Laikmaa tööd jäid Tuglase juurde kuni Laikmaa juubelinäituseni 1966. aastal, mil Tuglas need kirjalikult ajutiselt Tallinna kunstimuuseumisse deponeeris.) Lisaks muidugi Underi elevust tekitanud armastuskirjad Tuglasele, mis Elo seina vahele poetas ning sellega tulevastele põlvedele säilitas ja mis seitsmekümnendatel remondi käigus välja tulid.

Tuglased olid Tartus põlenud, ent olulise osa varast Viljandisse evakueerinud ja oma kunstikogu hoiule andnud Tartu Kunstimuuseumisse. Suur osa Tuglaste raamatukogust ja arhiivist oli siiski alles ja sõjajärgselt jätkas see täienemist oma uues kodus. Underile-Adsonile kuulunud vara saadeti Rootsist Nõmmele 1993. – 1996. aastal, sealhulgas ka põgenemisel kaasa haaratud Tuglase kirjad Underile, Roman Tavasti tehase hõbedane teeserviis ja valik Viiralti graafikat.

Näitus „Kunst Marie Underi kodus” Tartu Kirjandusmuuseumis 2008. aasta kevadel tutvustaski 25 Underile-Adsonile kuulunud teost, nende seas ka 1966. aastast tänaseni Tallinna kunstimuuseumis hoiul ühteteistkümmet Laikmaa maali.

Tuglase majas on praeguseks säilikuid üle 51 000 ja kogu täieneb pidevalt. Enamik neist on muidugi raamatud, muud trükised ja käsikirjalised materjalid, ent kunsti osatähtsus (kokku kaugelt üle tuhande töö) selles kogus on meie teadvuses justkui aina suuremaks saanud ja seda just nimelt tänu kogu tutvustavatele näitustele. Nagu juba nenditud, on nelja näitusega kaasnenud ka heas väljaandes kataloogid koos reprode ja eksponeeritud tööde loenditega, lisaks põhjalikud artiklid, mis spetsiaalselt kataloogi tarbeks tellitud. Sarjas „Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kultuuriloolistest kogudest” on praeguse seisuga ilmunud viis väljaannet, neli neist (välja arvatud teisena ilmunud August Eelmäe „Kõned ja kirjatööd”) on kunstinäituste kataloogid.

2007. aastal täienes kirjanduskeskus / Tuglase maja põneva kunstikoguga, mille kinkis Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriikides. 2007. aasta märtsis anti Kirjanduskeskuse esindajatele üle ja jõudis peagi ka Eestisse. Kogu oli muide varem pakutud kingiks ka Kumule, kes oli aga huvitatud ainult mõnest tööst, mitte tervikust, mis annetajale ei sobinud. 28 tööga pagulaskunstnike loomingu näitus „Lävel” oli Vabaduse galeriis vaadata 2008. aasta suvel ja samanimeline kataloog (kujundaja Irina Tammis) annab kogu sisust ja autoreist (näiteks Endel Kõks, Eduard Rüga, Karin Luts, Osvald Timmas ja mitmed teised olulised pagulaskunstnikud) põhjaliku ülevaate.

2009. ja 2010. aastal toimus Adamson-Ericu muuseumis kunstikogu süviti tutvustav näitus „Muutliku vikerkaare all”, kus oli väljas 82 kunstiteost ja 20 raamatut. Ilmus taas kataloog (kujundajaks Tiiu Pirsko), kus Jüri Haini üksikasjalik artikkel Friedebert Tuglase ja Märt Laarmani koostööst, lisaks restaureerimisalased artiklid Alar Nurkselt, Holger Looduselt, Heige Peetsilt ja lennuline „Modernismuse laineharjal” Jüri Kuuskemaalt.

Kõik need näitused on korraldanud ja kataloogid koostanud peamiselt Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonna juhataja Eha Rand, samuti on ta tellinud ja korraldanud Eesti Kultuurkapitali toel tööde nõuetekohase ennistamise, pasparteerimise ja raamimise.

Igal köitel, trükisel, kirjal ja kunstitööl on oma majjatulemise lugu. Suur osa kunstikogust koosneb kirjanike teostele valminud illustratsioonidest, mis muidugi on olemas ka raamatuisse trükitud kujul. Ent kogus on ka mõned eesti kultuurile eriti olulised suurteosed nagu näiteks Nikolai Triigi maal Konrad Mäest või Ants Laikmaa pastellmaal noorest Marie Underist.

Seni viimane näitus „Hingede ränd. Ado Vabbe ja Friedebert Tuglas” Vabaduse galeriis koosnes Tuglase valduses olnud 35 väikseformaadilisest kunstitööst enamik tušijoonistused, aga ka värvilisi pliiatsitöid, mõni guašš ja akvarell, kolmest ainulaadsest linoollõikemapist (osa mapitöid oli reprodena seinal) ja 62 Vabbe illustreeritud-kujundatud raamatust. Illustratsioonid, mis olid näitusel ka avatud raamatuis vaadata, on eesti kirjanduse sõbrale põhimõtteliselt tuttavad nii luulekogudest kui ka kunstilugudest. Vaba käega visatud ja mahlaka pintslilöögiga koloreeritud naisfiguuridki on pigem meeldiv taaskohtumine kui uus tutvus salapärase Ado Vabbega. Siiski, me ei saa lähtuda vaid palju näinud kirjandus- ja kunstisõpradest. Nii vanema kui ka noorema põlve vaatajale on Vabbe-taolise kunstniku olemasolu meenutamine igatahes vajalik.

Näitusele lisas jumet just nimelt asjaolu, et need tööd pärinevad Tuglase kogust. Esmakordselt olid eksponeeritud korraga kõik Tuglase kogusse kuulunud Vabbe teosed, kaasa arvatud linoollõikemapid. See, et igaühe taga neist on mõni kohtumine, dialoog, mõttevahetus; et need pildid ja ka konkreetsed raamatueksemplarid on elanud oma elu ja kõnelevad meile igaüks oma lugu. Samuti õhutas näituse vaatamine mõtisklema meie praeguse ja eelmise sajandi kümnendate-kahekümnendate aastate kunstielu üle. Innustust selleks pakub ka järjekordne näitusega kaasnenud kataloog, mis lisaks eksponeeritud tööde reprodele sisaldab kahte põhjalikku sissevaadet Vabbe loomingusse ja tema suhetesse Tuglasega. Jüri Hain on kirjutises „Ado Vabbe hingerännud” käsitlenud detailselt Vabbe koostööd kirjanikega tema raamatukujundaja-tähelennuaastatel kuni viimase illustreerimistööni 1937. aastal (selleks oli Henrik Visnapuu õige kummaliste piltidega „Saatana vari”). Ta toob selgust kolme linoollõikemapi tekkelukku ja valgustab Vabbe tööalaseid suhteid Tuglasega. Tegemist pole pelgalt kataloogi sissejuhatusega, vaid tõsise ja tiheda uurimusega, mis lisab trükisele kõvasti kaalu. Enn Lillemets käsitleb oma artiklis „Tantsusamme kaskaad kajab vastu otse provintsist” Vabbe vastuolulisi suhteid ja konflikte kunstiühinguga Pallas, aidates avada salapärase kunstniku isiksust. Kataloogis on esmakordselt ära toodud Vabbe raamatugraafika üldnimestik.

Kunstikogude tekkelugu võib olla mitmesugune. Ei Tuglased ega Under-Adson olnud kunstikogujad, kunst kogunes ise nende ümber. Kontaktid kunstnike ja kirjanike ning kunsti- ja kirjandusrühmituste vahel paistsid kahe suure sõja vahelisel perioodil olevat tihedamad, kui me praegu harjunud oleme. Selle üheks põhjuseks oli illustratsiooni suur osatähtsus ilukirjanduslikus teoses. Ka kirjandusajakirjad olid ühtlasi kunstialmanahhid. Praegusel ajal võib kirjaniku kodus isetekkeline kunstikogu nii laiaulatuslikuks kujuneda ennekõike lastekirjanike puhul, kuna lasteraamatus pole illustratsioon oma osatähtsust minetanud ning koostöö kunstniku ja kirjaniku vahel on endiselt oluline. Luuleraamatute illustreerimine oli aktuaalne ka 1960ndatel ja on üsna loomulik, et koostööna sündinud katsetused või ka valminud viljad jäävad teksti autorile.

Eriti kõnekaks muutuvad Tuglase majas elavad tööd siis, kui lugeda nende kõrvale Elo Tuglase päevikuid. Nii kirjutab ta 1955. aastal, mil Vabbe enam ammu raamatuid ei illustreerinud, ent Tuglastel siiski mõnikord külas käis: „Polnud aimugi ta tulekust, enne kui kuulsin all trepi otsas juba ta häält. „Halloo, kas ma tulen?” Vaatasin üle trepivõre alla. Seal ta istus trepi alumisel astmel ja kiskus jälle oma kingi jalast. Ja siis oli ta juba ülevalgi. Näis olevat pisut vintis, kuid mitte nii, et oleks mõjunud ebameeldivalt. Oli ainult pisut jutukam kui harilikult ja asus kohe mu kallale. [—] Naeris oma vabbelikku naeru ning jätkas: „Ja sina, Tuglas, pead seiklema. Mine suuskadega linnast välja ja tule tagasi. Seiklema igapidi. Ja kuule, mis sinu habemega on? Kuna ma ka tulen, ikka on ta sama suur. Kas sa teda nii ajad, või ta ei kasva sul suuremaks?””.

Pidulikud kingitused klassikule (Evald Okase portreesari, Kaljo Põllu graafilised lehed) jäävad Tuglase vanapõlveaastatesse, töövaimust kantud looming nagu Märt Laarmani ja Vive Tolli pildipärand, jätkavad sajandi esimese poole koostöötraditsioone.

Ent Tuglase maja kogu ei ole veel valmis, vaid tõmbab ligi uusi väärtusi.

Kaare Kolbre New Yorgist kinkis muuseumile Endel Kõksi 1948. aastal valminud teose „Künstler’ite klubi”, kus on kujutatud Saksamaale põgenenud eesti intelligentide rühmitus, kes elas sel ajal Geislingenis. See on eesti kunstihuvilistele seni tundmatu Endel Kõksi teos, mille restaureerimiseks pole kultuurkapital kahjuks seni raha eraldanud.

Ilmselt innustatuna kultuurfondi annetamise ideest avaldas soovi oma raamatu- ja kunstikogu Tuglase majale pärandada Bostonis elav kunstiteadlane Paul Reets (1924). Üle neljasaja väärtusliku köite on juba saabunud, kunstitööd ootavad veel transportimist Eestisse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming