Koha kättenäitamise kunst

Peeter Talvistu

Rauno Thomas Mossi näitus „Eesti ballaadid: Tartu 2013” Tartu Kunstimajas kuni 10. III. Maalikunstniku ja -õppejõu Rauno Thomas Mossi iseloomustamiseks saab kasutada mitut märksõna. Mulle tundub näituse „Eesti ballaadid: Tartu 2013” taustal, et tegemist on kunstnikuga, kes on maalinud Tartu vangla kabeli jaoks altarimaali „Kyrie, eleison”. See näib antud kontekstis kohasem kui rääkida Mossist kui ühest Tartu maali praegusest juhtfiguurist või akadeemilisest realistist (kuigi ka need väited on tõesed). Tegelikult ongi tegemist sellega, et Moss näitab, mida ta on suutnud. Ta ise on enda kohta öelnud: „Ma võin teile pakkuda perfektset anatoomiat ja realismi, kuid pintslit hoian siiski mina.” „Eesti ballaadid” on välja peetud sümfooniline akademism versus regilaulu alliteratsioonidest veetud ekspressiivsus. Võtame kas või näituse plakatit illustreeriva „Uri”: esmapilgul vähelubav gooti esteetikast pakatuv maal, kuhu on kõrvuti asetatud viimse detailini täpselt tabatud kolju ning vaid kahe pintslitõmbe ja punktiga markeeritud alasti rinnapartii. Kõike seda ümbritseb keskaegne žestides väljenduv vestlus, mis läbib tervet näitusekomplekti. Kui võrrelda Tallinna Linnagaleriis väljas olnud samanimelise ekspositsiooniga, siis seekord on jäetud välja paberist maskid, mis pidid looma visuaalse seose kunagise Kaljo Põllust inspireeritud lavakujundusega. Need on asendatud uute maalide ning kangasse ja köidikuisse mässitud skulptuuridega, ühe alla on peidetud kunstniku enda hitlerjugendlikku perfektsust väljendav paraadbüst. Kas midagi Antiik-Kreeka arhailisest algusajast, kui iidoli kuju tuli kettide ja köitega paigal hoida, et selles sisalduvat väge visuaalselt väljendada?

Ainus, mida saab Mossile tõepoolest ette heita, on tema teoste kammerlikkus; seda ei murra ka galerii keskele ehitatud ruumi kokku pressiv vahesein. Akademism ning paatos lausa nõuavad kuuemeetriseid lõuendeid. Näiteks „Kalmutajate” sinimustvalge lipu sängitajad (või püha Helena moodi leidjad?), mis võiks täita riikliku pühapildi funktsiooni. See peaks toimima nagu üks teine lipust kantud kuulus teos: kõigepealt näen maali ette astudes laipade merd ja alasti jalgu (ehk antud juhul voltide rägastikku ja urruauku) ning alles pilku tõstes taban trikoloori. Või siis Caravaggio „Peetruse ristilööja”, kes urvitab ennast vaataja poole. Kujutage ette ruutmeetrist tagumikku Kadrioru lossi või Stenbocki maja seinal!

Vahest elamuslikem vastandus ongi „Kalmutajate” ning „Kalmupeiu” ja kinnimässitud autori büsti vahel. Neist kahe esimese puhul on tegelikult tegemist 2010. aasta maalidega „Pole vaja rohkem liblikaid” („No More Butterflies”) ja „Fun”, mis on aga saanud värske neoon-siniroosa hoogsalt lõuendile kantud värvikihi ning seisavad seetõttu oma erksuses ja vabas ekspressiivsuses selgelt terve ülejäänud komplektiga konfrontatsioonis. Kuigi neil puudub mingigi füüsiline sarnasus autoriga (ja ka ülirealistlik büst on ju kinni kaetud), seisavad nad ilmselgelt kunstniku positsioonil. Toores ürgne jõud, mis on vastandatud väljapeetud lõuenditele, kus see vägi vaid argsi ennast kalkuleeritud pintslitõmmete keskelt näidata julgeb (nt „Solgutajate” nurka kerra tõmmanud absurdne kass). „Kalmupeiu II” toetab oma jala kastile kirjaga „Fun”, pigistab puseriti terminaatorlikud lõuapärad kokku ja näitab meile sõna otseses mõttes trääsa.

Moss on Jumalast inspireeritud looja, kes võib meile sõrmeotsaga puistata seda tõde, mida ainult tema näeb, või siis selle Valguse meie eest varjata. „Ja tõesti, nähtavad asjad on vaid nähtamatute asjade kujutised” (Pseudo-Dionysius, Epistola X). Ja meil, lihtsurelikel, ei jää muud üle, kui hüüda „Kyrie, eleison!”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht