Kohtumispaik

Noored graafilised disainerid liginevad probleemidele intuitiivselt, vastuse leidmine pole alati lihtne ega loogiline, vaid tunnetuslik ja otsinguline.

SANDRA NUUT

EKA graafilise disaini osakonna üliõpilaste lõputööde näitus „GD18 Show“ EKA galeriis 31. V – 19. VI. Kunstnikud: Kermo Aruoja, Allan Aug, Martina Gofman, Elis Kitt, Kaspar Kuldkepp, Vello Lutter, Oskar Mihhailov, Joosep Noorväli, Anselm Oja, Eva Rank, Johanna Ruukholm, Anastassia Tšepaikina, Nathan Tulve, Karl Uibo, Mathias Väärsi ja Väino Õun. Juhendajad: Ranno Ait, Jaan Evart, Mikk Heinsoo, Ott Kagovere, Daniel Kotsjuba, Moonika Maidre, Sandra Nuut, Norman Orro, Brit Pavelson, Indrek Sirkel, Kert Viiart ja Kerli Virk.

Projekte saab vaadata veebis https://gd.artun.ee/gd18show/

EKA graafilise disaini osakonna lõputööde näitus on kujunenud traditsiooniks: noored disainerid esitlevad oma viimasel semestril teostatud projekte ja ka tellimustöid. Tänavu oodati neilt praktilise projekti kõrval ka uurimistööd ehk pikemat esseed, kus analüüsitakse isiklikus plaanis või graafilise disaini valdkonnas olulist küsimust. Välja­panekus, kuhu kuulusid trükised, kirjatüübid, video- ja lauamängud, interaktiivsed lood, heliprojektid jms, käsitleti tähelepanumajandust, kultuuri­tõkestamist, stereotüüpe, isikuloomet, õõvaorgu ja paljusid teisi teemasid. Mitmed projektid olid valminud koostöös.

Grupivaimu kajastas kujundusmeeskonna Anselm Oja ja Elis Kiti idee kasutada üliõpilaste tööruumi ehk stuudioruumi mööblit. Stuudioruum oli osakonna ainuke ühisruum ja kohtumispaik. Tänavune lend on ka viimane, kes lõpetas selles hoones. Oja ja Kitt olid sidunud hajusa grupi tööd läbi ruumi lookleva mööbliga, mille pinnad olid kaetud tänavuste ja ka eelmiste lendude kritselduste, märkmete, värviplekkide ja mõtteavaldustega. Vello Lutteri ja Allan Augi hallides ja mustades toonides kujunduses oli kesksel kohal Väino Õuna kirjatüüp East-Funk Regular.

Kirjatüüpide kujundamine on üliõpilaste hulgas jätkuvalt au sees, olgu kannustajaks Berliinis tegutseva disainistuudio Dinamo kirjatüüpe populariseerivate disainerite Johannes Breyeri ja Fabian Harbi tegevus või EKA vilistlase Aimur Taki nakatav fontide loomise ind. Ka lõpunäitusel oli kahele uuele kirjatüübile eraldatud oma ruum.

Väino Õun on uues kirjatüübis ühendanud huvi kalligraafia ning 1970. ja 1980. aastate vinüülplaadiesteetika vastu idamaisusega.

Martin Buschmann

Kirjatüübi East-Funk Regular Väino Õuna edasiarendus East-Funk Original oli eksponeeritud suurelt tumedal seinal, postkaartidel ja T-särkidel. Õun on uues kirjatüübis ühendanud huvi kalligraafia ja 1970.–1980. aastate vinüülplaadi­esteetika vastu idamaisega.

Grafiti kõrval oli arvutiekraanil vaadata Joosep Noorvälja projekt „Kontrollitud juhuslik“. See on varieeruv font, mis on loodud FontLab VI programmi abil, tulemuseks varieeruv TrueType’i fondifail. Projekt on kirjatüübi uurimus, vaataja saab arvutiekraanil läbi kahemõõtmeliste liugurite ise hiirega kompida tähtede piire.

Eraldi nurk oli pühendatud EKA tellitud töödele. Karl Uibo uurimistöö, EKA teatmik on Moleskine’i kalendermärkmikuga sarnanev toode. See on mõeldud eelkõige visandite tegemiseks ja seab nutiajastul paberkandjal teatmiku vajalikkuse küsimärgi alla. Kuivale teatmikule annab personaalse mõõtme märkmiku ümbris, foto autori vanaemast, kes oli töötanud Suva sokivabrikus.

Eva Rank ja Mathias Väärsi olid EKA avatud uste ja sisseastumiskampaania visuaalse identiteedi loomisel otsinud inspiratsiooni EKA uuest majast. Mõlemad projektid lähtuvadki ehitusjärgus, peatselt valmivast hoonest. Kohaspetsiifika tuleb esile ka Martina Gofmani, Johanna Ruukholmi ja Nathan Tulve projektis, kes olid kujundanud lõputööde festivali „Tase 18“ visuaalse identiteedi, keskendudes ürituse toimumispaiga, endise haigekassa peakontori atmosfäärile, ja olid kasutanud keskse elemendina tšekimasinat ning analoogset tšekiesteetikat plakatitel, näituse­kujunduses, brošüüridel jm.

Üliõpilased olid soovinud luua ka päris toote ja nii on Kermo Aruojal ja Oskar Mihhailovil valminud strateegia­mäng „Alu“, mis on sobilik nii nägijatele kui ka nägemispuudega mängijatele. Anastassia Tšepaikina oli mängimiseks välja pannud oma kontseptuaalse arvutimängu „Exquisite Corpse“ ehk „Kaunis laip“, milles peituvad tema loodud digimaailmad, luuletused ja muusika.

Taskuraamat „Brno Guide“ on hoolimata väiksest formaadist Vello Lutteri ja Mathias Väärsi suurprojekt ja osakonna traditsiooniliste Brno biennaali reiside vahekokkuvõte. Trükise koostamiseks olid nad kogunud fotomaterjali ja lugusid osakonna vilistlastelt, õppejõududelt ja kaasüliõpilastelt ning vormistanud oma kogemustel põhineva lõbusa reisijuhi. Selle nõrkus ja ühtlasi ka tugevus on väga kitsa ringkonna lood. Lutter ja Väärsi esitlesid projekti esimest korda Brno biennaalil koos giidituuriga, hiljem ka EKA galeriis.

Väljapanekus olid tähtsal kohal ka formaadid, mis ei pruugi kohe graafilise disainiga seostuda. Allan Aug on oma lõputöös uurinud, kuidas teha kriitikat ja jutustada lugusid. Ta oli pannud välja kirjalikud tööd, essee ja stsenaariumi kultuuri tõkestamisest, noore inimese hirmust tuleviku ees. Videotööga „Sa ju tead mind“ annab Kaspar Kuldkepp edasi õõvaorus kogetu, kasutades oma meelismeediumi – 3D-arvutigraafikat. Eva Rangi „The After School Poetry Club: Bedtime Express“ ehk „Pärast kooli luule­klubi: uneaja ekspress“ on heliõhtu taasesitus väikses patjade ja kuldsete kardinatega ehitud ruumis, kus seinale oli projekteeritud ürituse dokumentatsioon. Performance’i piirimail helidega mänginud ürituseseerias keskendutakse luulele kui mixtape’ile. Gerrit Rietveldi akadeemia raamatukoguhoidja, kunstnik Lieven Lahaye arvates on tegemist põneva installatsiooniga, kus käsitletakse äärmiselt vajalikke teemasid nagu hool, solidaarsus, ärksus. Nendest arenevad välja suundumused, mida kohtab kunsti ja disaini äärealal.

Lõputööde komisjoni liige, disaini­kriitik Kristina Ketola Bore kiitis sel aastal üliõpilaste projektide esitlemisoskust, sügavamat konteksti ja teooria tundmist. „Informeeritud graafiline disainer ei ole enam pelgalt raamistikus töötav probleemide lahendaja, vaid on võimeline kommenteerima, välja tooma kultuurivaldkonna ja ühiskonna uusi probleeme, seda just tugevate visuaalsete lahendustega,“ on Ketola Bore märkinud.

Nathan Tulve oli oskuslikult sidunud omaenda keskendumisvõime ja tähelepanumajanduse teooria interaktiivses essees „AttentionBuddy“ ehk „TähelepanuSemu“. Interaktiivses loos jutustatakse arukast koduseadmest, kes aitab mõista meie tähelepanuvõimes peituvat jõudu. „Maailmas, kus tähelepanu on kiiresti muutumas kõige väärtuslikumaks ressursiks ning iga ärimudel on suunatud tähelepanu kogumisele, ilmub orbiidile peresõbralik abiprogramm eesmärgiga inimkond hädast välja aidata,“ kommenteeris Nathan Tulve.

Noored disainerid liginevad probleemidele intuitiivselt ning vastuste leidmine pole alati lihtne ega loogiline, vaid sageli tunnetuslik ja otsinguline. „Mind on alati huvitanud inimeste vajadus kuuluda ja olla aktsepteeritud,“ on Elis Kitt kirjutanud stereotüübi „Post-Coalesce“ kohta. Anselm Oja tegutseb perfomance’i-kunstnikuna, kes on vaatluse alla võtnud endas peituvad isikud.

Näitusel ei olnud ühisnimetajat ega selget suunda. Nii nagu stuudioruum, oli ka näitus pigem kohtumispaik, kus visioonid, traditsioonilised meediumid ja probleemilahendused kohtusid otsingute, uuringute ja valdkonna piire nihutavate projektidega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht