Kõige populaarsem näitus

Aleksandr Vassiljev oskab oma teadmisi ja kollektsiooni majanduslikult hästi ära kasutada.

KAARIN KIVIRÄHK

Näitus „Pidu sinus eneses. Art déco mood Aleksandr Vassiljevi kogust” Kumus kuni 18. I 2015.

Kõik mu sõbrannad, kes on näinud Kumu näitust „Pidu sinus eneses”, on sellest vaimustuses. Minu külastuse ajal oli näitusesaal rahvast täis. Minu suhtlusportaali ilmub pidevalt ülistavate allkirjadega näitusel klõpsitud fotosid. Väljapaneku publikuprogramm on nii ülerahvastatud, et korraldatakse lisaseansse. Ausalt öeldes pole ma sellist kohati hüsteeriliseks kippuvat vaimustust kohanud vist mitte ühegi teise Eesti näituse puhul.

Milles on asi? Kas näitus on tõesti nii hea, et ületab mitmekordselt kõik teised Kumu ja teiste kunstiinstitutsioonide väljapanekud? Või on asi selles tohutus ilus, mida pimedast sügisest sätendavasse näitusesaali astunud publik joovastunult sisse ahmib? Ehk peibutab inimesi tükike glamuuri, mida maailma üks suuremaid moekollektsionääre Aleksandr Vassiljev eksponeerib Kumu kolmanda korruse saalis?

Opaalhelmeste, klaashelmeste ja strasskivitikandiga musliinist õhtukleit.  Lääne-Euroopa, 1924. Klaashelmes- ja helmestikandiga fuksiinpunane šifoonist õhtukleit. USA, 1922.

Opaalhelmeste, klaashelmeste ja strasskivitikandiga musliinist õhtukleit.
Lääne-Euroopa, 1924. Klaashelmes- ja helmestikandiga fuksiinpunane šifoonist õhtukleit. USA, 1922.

Aleksandr Vassiljevi fond

Kindla peale minek

Kui tegin otse enne näituse avamist Aleksandr Vassiljeviga ajakirjale Mood intervjuu, oli vanameister kindel, et näitus kujuneb väga populaarseks.1 Sama arvamust väljendas muuseas ka Tanel Veenre enda kureeritud näituse osas, kui intervjueerisin teda samuti vahetult enne „Kaamose” näituse avamist eelmise aasta augustis.2 Tõsi, „Kaamosega” ei kaasnenud päris sellist vaimustuse­lainet, kuid arvan, et väheoluline pole siinkohal asjaolu, et Kumu on võimsam bränd kui tarbekunsti- ja disainimuuseum. Oluline on siinkohal aga see, et mõlemad küsitletavad olid veel enne näituse avamist üsna kindlad, et väljapanekut saadab suur publikumenu. Nad ei eksinud.

Niisiis on moenäitus nii mõneski mõttes kindla peale minek. Ka välismaa muuseumide moenäituste külastajate hulk kinnitab seda hüpoteesi. Klassikaline näide on Metropolitani kunstimuuseumi Alexander McQueeni 2011. aasta retrospektiiv, kus käis üle poole miljoni inimese. Mood on nii üldrahvalik teema. Pealegi teeb Eestis moenäitused enam-vähem automaatselt populaarseks asjaolu, et neid on tehtud siinmail nii vähe. Iga moenäitus tekitab emotsiooni: „Ohhoo! Moenäitus kunstimuuseumis! See on midagi enneolematut!”

Ehk ei peakski siis eriti üllatunud olema, et näitust saadab selline vaimustuselaviin? Aleksandr Vassiljev ise võtab asja rahulikult: ta teab, et tema kleitide ja aksessuaaride kollektsioon vallutab suurel hulgal südameid.

Vassiljev võib muidugi tunduda täieliku haltuuramehena, näiteks juhib ta Venemaal populaarset saadet „Moodne kohtuotsus” („Mодный приговор”), mis on oma olemuselt kõige klassikalisem muutumismängu-saade. Tema koostatud mahukas „Vene mood. 150 aastat fotodes” („Русская мода: 150 лет в фотографиях”) on muuseas väga korralik teos. Pealkirjale vaatamata ei ole sugugi tegu ainult fotoalbumiga, vaid tekst on analüüsiv, rohkete viidetega algallikatele ning sarnaneb märksa rohkem ajalookirjutusega kui näiteks vene ajaloolase Leonid Mletšini teosed. Aleksandr Vassiljev ei ole niisiis haltuura peal väljas, ta oskab oma teadmisi ja kollektsiooni majanduslikult hästi ära kasutada.

Näitus naistele

Kahjuks ei ole ma ühtegi teist Vassiljevi kollektsioonil põhinevat näitust näinud, kuigi mõned neist on vaadata olnud meile suhteliselt lähedal: Lätis ja Leedus, muidugi ka Venemaal. Seega ei ole mul võrdlusalust. Iseenesest on Kumu väljapanekuga tehtud väga palju tööd. Üks moenäituste korraldajate suuremaid väljakutseid ongi eksponaatide transport ja säilitamine, samuti sobivate mannekeenide leidmine. Vassiljevi fondi töötajad on sellega harjunud: nad reisivadki mööda maailma ning aitavad mitmete miljonite peale kindlustatud vanu kleite elututele mannekeenidele selga panna. Muuseas, iga mannekeen on isemoodi, sest ka iga kleit on ainulaadne, mingit „one size fits all” nalja tollal ei tuntud.

Kumus on väljas terve hulk kauneid kleite. Aga mis me sellest saame? Muidugi saab imetleda kaunist käsitööd: kõik tikandid ja litrikesed on ju tehtud käsitsi. Rätsepatöö ja sajandialguse kangad mõjuvad lummavalt. Saame aimu ka moeajaloost. Väikesed tahvlid eksponaatide juures jutustavad vene stiili võidukäigust Pariisi moes, poisipeadest, korseti kadumisest ja kõigest muust, mida algaja moeajaloohuviline 1920ndate art déco stiilist teadma peaks. Tundub, et sellest ka piisab: lühike reis moeajalukku koos kütkestavate eksponaatidega. Muuseas, nagu ikka moenäituste puhul on märgitud,3 oli ka vähemalt minu külastuse ajal suurem osa publikust naised, kes omavahel tasakesi sosistasid ja arutasid, kuidas üks või teine asi on õmmeldud. Ühtegi meesteriietust näitusel väljas ju polegi. Eks 1920ndad oligi üks naistekeskne ajastu: mehed olid ju sõjas surma saanud … Kuid tegelikult ma ei usu, et meeste ülikondade puudumine näitusel on kuraatorite must huumor, ilmselt on siin teised põhjused.

Kuraatori panus

Siiamaani olen palju rääkinud Vassiljevist, kuid tegelikult on näituse kuraator Marion Piirmets. Tema ülesanne on muu hulgas olnud näituse asetamine kohalikku konteksti. Vassiljev usub, et Eesti inimesel võiks näitusel tekkida võrdlus meie oma 1920ndate ja 1930ndatega, meiegi esteetika lähtus samuti art déco’st. Kuraator ongi näitust vürtsitanud mõningate eesti maalide, fotode ja trükistega. Minu lemmikud on foto miss Estonia’st ja Lydia Mei „Natüürmort märtsikellukestega” (mõjub nagu tõeline vabariigiaegse cosmo-tüdruku töölaud).

Siiski peab ütlema, et vihjed Eestile kaovad ära, neid on ilmselt lihtsalt liiga vähe. Ka film, mida näitusel näidatakse, on vene keeles ja eestikeelsete subtiitriteta ning seob art déco temaatika Läti, mitte Eesti kontekstiga. On väga palju glamuuri, aga seejuures vähe ajalugu. Mitmed moenäituste kuraatorid on rõhutanud, et tegelikult on moel kunstimuuseumis suur eelis, mida tuleb osata ära kasutada: inimesed ei karda moodi ja oskavad sellega suhestuda.4 Seetõttu saab moekunsti kaudu esitada publikule ajalugu, kõnelda sotsiaalsetest ja kultuurilistest arengutest, suhestuda kunstiajalooga – võimalusi on lõputult. Just see mõtestamise osa ongi jäänud minu arvates näitusel nõrgaks. Ilusate moeajalukku kuuluvate kleitide lõikeid ja kangaid saame imetleda ka vintage’i-poodides. Seal on isegi parem – saab selga ka proovida!

1 Kaarin Kivirähk, Vassiljevi imede aed Kumus. – Mood, november 2014.

2 Kaarin Kivirähk, Moešõu näitusesaalis. – Mood, oktoober 2013.

3 Sama tähelepaneku tõi välja näiteks Tiina-Mall Kreem Kumu „Moe ja külma sõja” puhul. Vt täpsemalt Tiina-Mall Kreem, Moe-ja sõjalõige. – Eesti Muuseumiühingu ajakiri 2012, nr 2 (32), lk 32.

4 Vt intervjuud Metropolitani kunstimuuseumi moekuraatori Andrew Boltoniga Mitchell Oakley Smithi ja Alison Kubleri raamatus „Art/fashion in the 21st century”. Eessõna Daphne Guinnessilt. New York Thames & Hudson INC, 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming