Kõigesööja meeletu „In graafika”

Reet Varblane

„In graafika”, nagu ka performance’i-festival „Diverse. Universe” ning video- ja filmifestival on saanud Pärnu kunstielu firmamärkideks, just nagu Pärnu uue kunsti muuseumi (alias Chaplini keskuse) antropoloogiliste filmide festival või suvine kunstinäitus „Mees ja naine”. „In graafika”, „Diverse. Universe”, video- ja filmifestival kõnelevad Non Grata rühmituse (koolkonna, liikumise, mõtteviisi) järjekindlusest ja, kui kasutada moodsat bürokraatlikku  leksikat, jätkusuutlikkusest. Enamgi veel, Non Grata rühmitus (ei tea, kas see on Al Paldroki isiklik võimekus või kollektiivne ärivaist) on suutnud välja anda nii oma tegevuskunsti kui ka festivale dokumenteerivad esinduslikud kogumikud.

„In graafika” festival kutsuti 1998. aastal ellu (nagu võib lugeda kõvakaanelisest raamatust), et tutvustada perifeeriat graafika (trükkimiskunsti) uuemate saavutustega ning  samas graafikat perifeersest positsioonist välja tuua. Graafika tähenduse ja võimaluste kaasajastamise ning propageerimisega on edukalt tegelnud ka vabagraafika ühendus, (Pärnus alguse saanud) litokeskus, graafikatriennaalist kõnelemata. „In graafika” rolli ei saa siinjuures kuidagi alahinnata, sest nii selle kui ka teiste Non Grata algatuste tähendus on ammu kunsti „perifeeriast” ehk Pärnust välja kasvanud, seda nii füüsilises kui iseäranis vaimses  mõttes. Trükkimiskunsti uued saavutused nii meil kui ka mujal on festivali raames kenasti kokku loksunud Non Grata peamise valdkonna tegevuskunstiga. Viimase kolme aasta jooksul on juurde tulnud veelgi avaram interdistsiplinaarne mõõde: kunsti performatiivsus on püütud ühte viia muusika performatiivsusega ehk nagu lugeda PNG (Pärnu nüüdismuusika päevad) ja IN G („In graafika”) ühisteosest: „Ettevõtmiste eesmärgiks oli lahata  performance’i mõiste tähendust muusikute, teatriinimeste ja tegevuskunstnike jaoks, esitades väljakutse innovatsiooniks kõigile neile kunstialade esindajatele. Performance’id olid üles ehitatud nüüdismuusikas kasutatava kontrollitud aleatoorika printsiibil: ühte aegruumi oli asetatud erinevaid kunstiliike esindavaid kunstnikke, kellele oli raamidena ette antud ainult sündmuse üldvorm ühise ajakava näol, kuid kellel olid vabad käed oma etteaste sisu  teostamisel”.

2007. aasta Big Performance algas paljulubavalt, kuid lõppes diametraalselt vastupidiste hoiakute ja reeglite kokkupõrkega ühises ruumis, seda nii füüsilises, vaimses, psühholoogilises kui ka kultuurilises mõttes: kumbki pool, ei C.n.o.p.t-i poisid ega ka rahvusmeeskoori Schönbergi „Ellujäänu Varssavist” esiettekannet juhatanud dirigent Mihhail Gerts läinud kompromissile ega astunud ühtegi sammu võimalikuks  dialoogiks. Tänavune Pärnu avamispäeva lõpuakord, kolmekihiline performance „Meeled ja meeletus” (mis oli ka kogu festivali arutlusteema ehk kaudses mõttes deviis) uue kunsti muuseumis ehk nüüdses Pärnu kunstihallis mingit kultuuride kokkupõrget ei tekitanud, kuid ometi jäi sellest ebamugavustunne. Kolm, tegelikult küll neli, kui mõelda juurde organiseerimata publiku etteplaneerimata vaba käitumine, paralleelselt kulgenud tegevuskihti  ei haakunud omavahel ja tekitasid kummalise kakofoonia. Muusikute kollektiiv (Hans-Gunter Lock, Taje Tross, Andrus Kallastu, Al Paldrok, Leonora Palu, Kai Kallastu, Aare Tammesalu) balansseerisid ja improviseerisid muusika ning mittemuusika piiril ehk mängisid John Cage’i, Peter Ferneyhough’i ja Lachenmanni; Jorge Hidalgo performance mängis mütoloogilise maailma rituaalide tähendusrikkusel ning õhtumaise tsivilisatsiooni haprusel ja see osa  publikust (kas festivaliga seotud tegelased või institutsionaalsel tasandil tegevad tüübid), kes suunati pika süldi, kartulite ja viinaga kaetud laua taha, asus etendama eesti matust. Kui Hidalgo tegevuses ja helilises taustas võis hea tahtmise juures leida ühispunkte, siis pika laua seltskond, nagu ühele korralikule matuseseltskonnale kohane, hakkas oma asja ajama. Kakofoonias ei ole iseenesest midagi halba, iseäranis praeguses kultuuripildis. Kuid just  praeguses (nimetame seda siis post- või metavõi postpostkultuuriks) kontekstis oleks oodanud üksteist üle mängivas koosluses nüansse, hääli(tsusi), žeste, mis oleksid andnud mingigi kommunikatsioonivõimaluse, toonud mürast esile mingigi sõnumi. Ega ei saa salata, kakofoonias oli omajagu võlu: seda võiks peaaegu vaadata meie sootsiumi metafoorina, kus pragmaatiline künism on segunenud new age’iliku müstitsismi, heauskse naivismi ning väikese inimese meeleheitliku elujäämispüüdega.

„Meeled ja meeletus” on piisavalt lai vihmavari, kuhu alla on võimalik ükskõik mida mahutada, kuigi „In graafika” organisaatoreid tundes ei taha kuidagi uskuda, et see loosung valiti vaid kauni poeetilise kõla pärast ning näitusedki pelgalt sellepärast, et väljapanekute arv oleks ikka aukartustäratavalt suur ning sisugi seinast seina. Seda raskem on leida ühendavat teljestikku, mis aitaks mõista nii üldist sõnumit  kui ka etteasteid/näitusi. See aga ei tähenda, et Pärnus, Tartus, Tõrvas või Tallinnas ei oleks seekord pakutud midagi väärtuslikku.

Raul Meele konkreetse luule väljapanek Pärnu Kunstnike Majas on vaieldamatult meie avangardi klassiku üks viimase aja tihedamaid, poeetilisemaid, aga ka poliitilisemaid väljapanekuid. Seda iseloomustavad nii vaikuse valu, minimalistlik puhtus kui ka sõnumi teravus. Ja samas nõuab selle mõistmine vaatajalt aega  ning kannatust, empaatia- ja meditatsioonitahet. Siiani kummitab mind visuaalselt esteetiliselt ülimalt korrastatud endise Nõukogude Liidu vangilaagrite nimestik, kus iga uus nimi algab külmavärinat tekitava vastandusega „οни наш(a)” ja lõpeb irooniliselt enesekohase „яя-ga”, mis tõepoolest oligi vangilaagri nimi. Festivali näituste aktivapoole peal on kindlasti ka keskne väljapanek, ameerika kunstnike näitus „Kiss My Prints!”, mille keskmes ei ole  seekord New York ega ka mõni teine kunstimetropol, vaid on koostatud Ühendriikide perifeeria, Texase, Kesk-Lääne jt provintsikunstnike töödest. See on hästi komponeeritud ning eskponeeritud autentse alternatiivsuse, pärisrahvaste ja autsaiderite kunsti ning sellest muteerunud massiprodukti sümbioos. Selles on ekskursse 1920ndate Metsikusse Läände, tollasesse süütusse filmimaailmaihalusse, aga ka selle küünilisse ümbertöötlemisse.  Pärnu kunstihalli suurte akendega saal on täidetud anonüümsete puulõigete, siiditrükkide ja litolehtedega, kohati meenutab see provintsikino plakatitega üle ujutatud fuajeed, kohati tänavaid ääristavaid plankusid, kuhu iga kohalik kunstiandeline ettevõtja on jätnud kas reklaami või muidu elutähtsa sõnumi või on need trükitud T-särkidele, püksikutele, nabapluusidele. Naabri ehe sõnum teisele naabrile, kuigi nii Tom Huck, Evilprint Brand, Howling Print, Sean Strawars, The Amazing Hancock Brothers jt teavad, mis praeguses maailmas toimub, ega võta massiprodukti sinisilmselt püha väärtusena.

Kunstnike Majas eksponeeritud LääneEesti müstiline kontseptualism, eelkõige Reiu Tüüri ajalooliste fabritseeringute näol, haakub ameeriklaste taotlustega. Nii et ei saagi aru, kas kunstnik teeb peent nalja või on tal tõsi taga, kui ta surmtõsise näoga selgitab oma naivistlike  visuaalsete lugude tagamaid. Aga selles on midagi liigutavat.

Liina Siibi juhendatud EKA IDK tudengite fotoprojekt „Mälutagused” Pärnu kontserdimajas ületab magistrantuuri õppeülesande piirid: see on tõsiselt võetav, vaimukas ja kurb endassesüüvimine. Mälu ja mäletamist on viimase aja kunstis ohtralt ekspluateeritud, kuid iga tõeliselt isiklik lähenemine, oma kogemus on jagamist väärt, iseäranis kui teatakse, kuidas  seda teha. Midagi pole ette heita ka Kaarel Kütase kuraatoriprojektile „Viie aastaga viie rikkama riigi sekka”; Kaliningradi graafikabiennaalil tähelepanu võitnud Villem Jahu, Lauri Koppeli ja Jaanika Oki vahedale poliitilisele pamfletile on Eeva Ikarti ja Marian Kivila täiendus ainult kasuks tulnud. Kui see meeletu maailm suubub ameeriklaste enesestmõistetavasse alternatiivsusse, siis elame ka veel viiekümne aasta pärast. 

Teatrimaja on traditsioonilise graafika päralt. Loit Jõekalda koostatud väljapanek on sõna otseses mõttes igale maitsele mõeldud, kokku 28 kunstnikku, kui ka Vive Tolli personaal juurde arvestada. Enamasti keskmise ja vanema põlvkonna (noorim on Eveli Varik) korralik kunst, on vanemaid ja uuemaid töid. Väljapanek väärib igati tähelepanu, tõlgendusegi võiks üles ehitada „looduse-inimese-puudutusemeenutuse” liinile, kuid „In graafika”  raames kipub see jääma tõepoolest (teatri) publiku ja Pärnu kunstnike (nongratalaste) lepitusnäituseks.

„In graafika” jääb elama, selles ma ei kahtlegi, kui leiaks ainult ka vettpidava kontsepti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming