Kõik emad, streikige!

Airi Triisberg

Tegevuskunsti lühivormide maraton „Made in Estonia” Kanuti gildi saalis 16. III , Flo Kasearu majamuuseum 24. IV – 5. V, edaspidi saab ekspositsiooni külastada välja kuulutatud sündmuste raames või leppides kunstnikuga kokku e-posti aadressil flo@flokasearu.eu. „Ma arvan, et – kui välja arvata kodutööd ja lastekasvatamine ehk siis kodu- ja hooletöö –, siis on kunst selline valdkond, kus tuleb ette rohkem tasustamata tööd,” kirjutab kunstnik ja teoreetik Hito Steyerl ühes hiljutises artiklis.1 Kui see võrdlus peab vett, siis on järeldus ilmne. Feministlike võitluste ajaloos peab leiduma rollimudeleid, mida saab kohandada võitluseks alaväärtustatud tööga. Millel rajaneb Steyerli vihjatud struktuurne sarnasus reproduktiivse ja loomingulise töö vahel? Mõlemas valdkonnas tehtud tööd tunnustatakse üksnes tinglikult. See on töö, mis paikneb justkui väljaspool palga/töö-suhet, on sageli osaajaline ja informaalne, nõuab pidevat tähelepanu, isiklikku pühendumist ning ajalist ja ruumilist paindlikkust. Seda on raske mõõta ja justkui ei „toodeta” midagi (vaevalt on õhtusöök valmis, kui see on juba laualt haihtunud ning järge ootavad pesemata nõud) või vastupidi: mis see näitusetegemine siis ära ei ole, riputad pildid seinale ja valmis ... Ükskõik kui pikk ja raske on kodu- või kunstitöötaja päev, ei ole ta tootnud päeva lõpuks mõõdetavaid väärtusi, tema töö on pidevalt pooleli. Kodu- ja hooletöö ümbermõtestamine kapitalistliku akumulatsiooni võtmeressursina on 1970. aastatel läbi vaieldud debatt. Marxistlikud feministid nagu Mariarosa Dalla Costa, Silvia Federici ja Leopoldina Fortunati argumenteerisid toona, et naiste tasustamata kodutöö on ühtaegu nii tootev kui taastootev. See tagab nii elava tööjõu pealekasvu kui ka selle, et töölistel on vabriku tööpäeva algust kuulutava vile kõlades kõht täis ja rinnaesine puhas. Nüüd elame me kapitalistlikus tootmisfaasis, mida vahel iseloomustatakse märksõnaga „töösuhete feminiseerumine”. Naiste ajaloolisest tasustamata reproduktsioonitööst on saanud kognitiivse kapitalismi prototüüp: „tootlikkus” ei ole enam keskne mõiste, kapitalism püüab lisaväärtuse kinni ka protsessidelt, mida klassikaline materialistlik analüüs ei käsitle produktiivsena. Nii nagu see on olnud varemgi.

Ühtlasi elame ajal, mil kriitiline teooria taasavastab ja -leiutab autonomistliku marxistliku mõttetraditsiooni pärandit. Silvia Federici vaidleb jälle Toni Negri ja Paolo Virnoga. Bifo vangutab pead ja kahtlustab, et lootust ei ole. 1960. ja 1970. aastail kasutatud strateegiad ei ole tänapäeval enam operatiivsed. Aga kui vaataks seda kuulsusrikast Itaalia töölisvõitluste tsüklit vahelduseks feministlikust perspektiivist? Mida saaksime õppida kunagistelt Potere Operaio ja Lotta Continua naisaktivistidelt, kellele jaoks alaväärtustatus ei ole uus, üksnes postfordistlikule kapitalismile iseloomulik kogemus?

Kõige olulisem sarnasus kodu-, hoole- ja kunstitöö vahel seisneb ilmselt selles, et organiseerumine tundub võimatu missioonina. Sotsiaalses vabrikus ei ole kollektiivlepinguid, töötajad on ajas ja ruumis hajutatud. Töölisvõitluste üks klassikalisemaid relvi streik jääb teisele poole kujutlusvõime piire. 1970. aastatel märkas Mariarosa Dalla Costa, et kõik streigi korraldamise katsed kodu- ja hooletöö vallas jooksevad vastu müüri. Emad ja haigepõetajad ei ole nõus oma tööd katkestama, sest see paneks ohtu nende hoolealuste heaolu.2 Kunstnikud seevastu ei ole nõus streikima, sest kui nad keelduksid järjekindlalt tasustamata tööst, siis ei oleks nad peatselt enam praktiseerivad kunstnikud.

1970. aastate autonoomse marxistliku feminismi esindajad ei võidelnud naiste tasustamata kodutöö professionaliseerimise eest, selle eesmärk oli muuta ühiskondlikke raamtingimusi, milles reproduktiivne töö aset leiab. Tänapäeva perspektiivist on selle lähtepunkti üle arutlenud feministlik kollektiiv Precarias a la deriva. Nemad pööravad streigi loogika ümber: „hoolestreik” ei pea tähendama hooletöö katkestamist. Hoopis vastupidi, „hoolestreigi” olemus seisneb selles, et „hooletegevus” lükatakse tähelepanu keskpunkti, nii et seekaudu katkeb sotsiaalne kord, mis selle tegevuse pidevalt nähtamatuks teeb ja seda eitab.3

Nüüd kavatsen selle mõttekäigu valguses (üle) interpreteerida kaht hiljuti nähtud kunstiteost. Märtsikuisel „Made in Estonia” lühivormide maratonil Kanuti gildi saalis astus lavale Bänd. Bänd koosneb noortest kultuurivaldkonnas tegutsevatest naistest (Oksana Tralla, Flo Kasearu, Marianne Männi, Margit Säde, Riina Maidre, Veronika Vallimäe), kellel on väikesed lapsed või kes ootavad last. Lavale mindi koos lastega, etendamisele tuli episood „aktiivsete emade” argipäevast. Sel ajal kui emad koos musitseerida püüdsid, undasid lapsed mööda lava, sundides emasid alatasa oma loomingulist tegevust katkestama. Üks ema ei jõudnudki lavale, vaid osales performance’il skaibi abil, teised püüdsid oma tähelepanu jagada koorijuhi näpunäidete ja laval ekslevate laste vahel. Etüüd läks suurepäraselt korda, sest laulmisest ei tulnud midagi välja.

24. aprillil avas kunstnik Flo Kasearu Pelgulinnas oma majamuuseumi. Muuseum asub majas, mis sattus erastamisprotsessi viimase lainetuse harjal tema perekonna valdusesse. Ta on selle maja renoveerimisse matnud palju aega ja energiat ning rajanud sinna oma kodu. Võib ette kujutada, et see protsess on nõudnud tohutut virtuoossust, mida kunstniku alaväärtustatud elusituatsioon ning hiljutine emakssaamise kogemus on üksnes rafineerinud. Muuseumina sisaldab maja valikulist ülevaadet Flo Kasearu senisest loomingust ning mängu majamuuseumi formaadiga. Igale argidetailile on antud museaalne tähendus, sealhulgas ka asjaolule, et kunstnik elab selles majas koos väikese lapsega.

Need kaks kunstilist žesti resoneeruvad hoolestreigi kontseptsiooniga: need balansseerivad tagasitõmbumise ja tähelepanu keskmesse tõstmise hapral joonel ning hägustavad kunstipraktika ja hooletöö piiri. Ma ei arva, et neil žestidel oleks kaalutletud antikapitalistlik või radikaalfeministlik agenda, esmapilgul piirneb nende tähenduslikkus pigem nüüdiskunsti valdkonna dünaamikaga. Võib ju arvata, et isikliku ja avaliku sfääri eraldusjoone küsimärgistamine on lahtisest uksest sissemurdmine, kuid minu subjektiivne kogemus tõestab vastupidist. Kui ma mõtlen oma feministidest kolleegidele pere- ja tööelu ühitamise perspektiivist, siis joonistub mu silme ees kolm mustrit: nad on lastetud, nad tõmbuvad pärast lapsesaamist aktiivsest kunstipraktikast järk-järgult eemale või kasvatavad oma lapsi erasfääri telgitagustes, hoides kunstipraktika ja lastekasvatamise üksteisest lahus. Isegi kui mu tõlgendus on kinni põlvkondlikus kogemuses, leian, et vähemalt selle põlvkonna sees on tegemist kultuurilise nihkega: lastekasvatamisest on korraga saamas teema, millel on ruumi ka intellektuaalses sfääris. See on hoolestreik kõige klassikalisemas tähenduses, sest see murrab kunstivaldkonnas valitseva konsensuse, mille kohaselt lastesaamine on individuaalne valik, millega tuleb peresfääris võimalikult virtuoosselt hakkama saada, nii et kolleegide seltsis poleks põhjust sel teemal rääkida. Ühtlasi näib, et see on naiste projekt.

Kuid nende žestide näol on tegemist streigi – või vähemalt tagasitõmbumisega – ka ühes teises tähenduses. Need tähistavad tagasitõmbumist kaasaegset kultuuripraktikat domineerivast projektirežiimist … ning ühtlasi sellega kaasnevast ebakindlast sissetulekust. Kas see loobumine on vabatahtlik või sunnitud, on keerulisem küsimus. „Made in Estonia” maratoni vabalava on sümboolses mõttes vastuoluline koht: seal saavad kokku amatöörid ja professionaalid, kelle ihade ökonoomika on erinev, samal ajal kui produktsioonitingimused on võrdsed – kõik teevad tasustamata tööd. Samamoodi teab Flo Kasearu, et kui ta avab näituse oma kodus, siis kollegiaalne peer-grupp ei hülga teda. Vabakutseliste kultuuritöötajatena teavad need naised ilmselt ka seda, et objektiivses plaanis pole vahet, kas nad osalevad kulka finantseeritud projektis, mille töötasu tariifiks võib vabalt osutuda 50 eurosenti tunnis, või teevad nad oma projekti käepäraste ressurssidega, nagu näiteks nende oma keha, lapsed, kodu ja aeg. Aega on vaestel inimestel sageli palju, sest nende aeg on vähe väärt – pole vahet, kas see kulub ühe või teise tegevuse peale, mida ühiskond ei väärtusta.

Teiselt poolt tuleb jällegi küsida, kas neil naistel on üldse muud valikut. Võib-olla neil on kodutöö kõrvalt hoopis liiga kiire, nii et halvasti tasustatud projektitöö ei ole nende aega väärt? Võib-olla nad on professionaalsest projektitööst vabatahtlikult või sunniviisiliselt, ajutiselt või pikaajaliselt tagasi tõmbunud, sest nende eksistents on selletagi juba piisavalt alaväärtustatud? Võib-olla nad streigivad, aga ei tea seda veel? Või ehk võitlevad nad hoopis iga hinna eest selle nimel, et ema roll ei neelaks alla nende loomingulist praktikat, kuid ei saa sellega päriselt hakkama ning peavad leppima oma loominguliste impulsside kanaliseerimisega argielu nõelasilmadesse, koduseinte vahele ja vabalava ruutmeetritele? Reproduktiivne ja kognitiivne töö pole mitte üksnes ühtmoodi alahinnatud (alamakstud), vaid nende sulandumine on siin nii laiaulatuslik, et pole kahtlust – see on elu ise, mis on tootlikkuse kese. See on terve ühiskond, mis toimib sotsiaalse vabrikuna. Precarias a la deriva küsib: kui kogu elu on produktiivne, siis kuidas streigib … elu? Autonoomne marxistlik feminism annab vihje vastusele: kui kogu ühiskond on produktiivne, siis streik peab toimuma selle ühiskonna vastu.


1 Hito Steyerl, Politics of Art: Contemporary Art and the Transition to Post-Democracy. – e-flux journal 2010, nr 12.

2 Precarias a la deriva „Was ist dein Streik?” – Militante Streifzüge durch die Kreisläufe der Prekarität, Verlag Turia + Kant, 2011, lk 116.

3 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming