Kole on varjatud – nagu ikka

KAIRE NURK

Eike Epliku näitus „Ilu salong“ Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis kuni 15. X.

Eike Eplik on avanud kunstigaleriis salongi, kuhu on kogunud kokku suure hulga ilusaid asju. Paljude puhul on sädeluspulbriga ilu mõttes pisut järele aidatud. Ainuüksi asjade loetelu võtaks üksjagu ruumi, kuid sellest siiski päriselt ei pääse. Epliku objektid, täpsem oleks öelda seaded, lausa provotseerivad end kirjeldama ja nii tulebki need ükshaaval lähema vaatluse alla võtta. Vähe sellest: kirjeldus on aldis muutuma kirjanduseks – ilusalongi ilukirjanduseks. Ka kõige napim faktikirjeldus juhib metafoorini, paljastab võimalikud tähendused.

Autor ise räägib Tartu Kunstimaja pressivideos ilust, sellest, et asjad meie ümber on kaunid, et koleda, õudse ja halva kõrval on elus ka ilus pool, mida aga justkui alavääristatakse. Päev koosneb väikestest asjadest ja hetkedest ning on igaühe enda teha, „millega sa neid täidad, selline su päev ongi“.* Eraldi rõhutab autor looduse ilu kui kõige täiuslikumat. Mõnede näituseobjektide looduslik päritolu ongi tuntav. Need objektid, mis pole looduslikud, on selleks kujundatud: need oleksid justkui mingi isetekkelise mateeria juhuslikud leidfragmendid.

Mulle on Eike Epliku tööd assotsieerunud maailma kunstieliiti kuuluva sakslanna Isa Genzkeni käekirjaga (seeria „Impeerium/vampiir. Kes tapab surma?“ – „Empire/Vampire. Who Kills Death“, 2003). Eplik on küll saksa kultuuriruumi õhku sisse hinganud, aga assisteeris siiski Anneke Eusseni ja Veronica Brovalli, mitte Genzkeni juures. Genzken pigem illustreerib oma konkreetseid sõnumeid ühesemalt suunatud ja tehislike „ilusate asjade“ valikuga, Eplik töötab aga vahetumalt loodusliku mitmekesisuse registris. Looduses pole ühte stiili, on suur stiililine variatiivsus ja üheõiguslikkus. Ka Eplik ei nivelleeri objektide omakuju ega ole end kunstnikuna redutseerinud ühe võttestiku käsitööliseks.

Eike Epliku isevoolumeetod kannab harmoonilise kooseksisteerimise iduideed ja näib olevat praegusaja maailmaga suhtlemiseks adekvaatseim viis.

Kaire Nurk

„Ilu salongis“ on leitud, vahetult märgatud, kingituseks saadud ja muul isevoolulisel teel tulnud asjad. Kunstiajaloo tarvis oleks muidugi täpsuse huvides vaja näituse kujunemise põhjalikku protokolli, millal, millisest elemendist ja millistel asjaoludel sai idee alguse; millises järjekorras siginesid leiud ja kuidas need lisandusid tervikusse; kuidas tervik sellest järk-järgult muutus/vormus; kuivõrd ja millised leiud suunasid või kontsentreerisid kõige rohkem tähelepanu ja kutsusid esile uusi leide jne. Kahjuks selline protokoll puudub. Ja selles ei peituks ka kogu tõde „Ilu salongi“ kohta.

Väga oluline on siiski sellise isevoolumeetodi või -taktika sisuline tähendus: see kannab harmoonilise koos­eksisteerimise iduideed ja näib olevat praegusaja maailma ülima mitmekesisusega suhtlemiseks adekvaatseim ja ökonoomseim viis. Eplik on justkui seljatanud duchamp’ilikku ready-made’i saatva keskse ja probleem­seima aspekti, valiku põhjend(at)use. Valiku elemendid võiksid põlvneda pigem sürrealistide objet trouvé’st.

Niisiis – ilu? Avastades autori rõhutatud ilu, selgub, et meid suunatakse järjekindlalt nägema ilu ühe ja sama objekti paljudes erinevais, ka vastandlikes olekuis. Sidrunid ja apelsinid naturaalse, kuivanud, pruuni ja ilmetuna, aga ka särava võõbaga kaetult; tervena ja ka poolitatuna, suvaliselt tasapinnale laiali laotatuna ja ka taldrikule flaamilikuks natüürmordi-kuhjatiseks sätituna. Nii vana, aga terve ja puhas ning rakenduses puitmööbel kui ka katkised kasutud dekoorifragmendid. Kuivatatud taimed koos juurtega, aga ka juurte küljest lahti rebenenuna või sootuks „tundmatu taime“ juurena, mis kasvab kui rariteet kaitsva klaaskupli all ja on 180 kraadi ümber pööratud, nii et see tundub hargneva võra, mitte juurena.

Kogu ekspositsiooni näib valgustavat umbes 60 metsataimest koosnev psühhedeelne hingering seinal, otsekui valdurmikitalik metsamandala, planeet Maa praeguses ökoloogilises situatsioonis. Ehk õigem oleks küll öelda: kui elumantra. Tuttuute töömehekinnaste säravvalgel pinnal võistleb punase kornilise tootetekstuuriga juurdeõmmeldud tehispärlivaap.

Autor räägib tutvustavas videos, et seekordne näitus on vaheldus lihtsatest, ehedatest ja ilusatest asjadest. Aga ta mainib ka, kuigi vaid korraks, et kui asju „eksponeerida teatud valguses, muutuvad need millekski teiseks“. Milleks siis? Ja millises valguses? Keskseimat asendit galerii põrandaformaadile laiali pillutatud seadete hulgas naudib „Ameerikalik naeratus“: koheval tihkel lambanahal troonib katkirebitud liharoosa paljas/nahatu materjalikänkar, kuhu haakunud argessiivsed hambapartiid tulevad esile ja ka lõikuvad sellesse. Tõlgendust suunab ka asjaolu, et agressiivne stseen rullub lahti lamba-, mitte näiteks karunahal.

Hambaidee näib levivat üle kogu ekspositsiooni. „Järjekorras“ haarduvad hambulised parukad kramplikult toolileeni külge. See võib küll ka tähistada ilusalongi klientuuri sõltuvussuhet, samuti nagu paberinutsakaist ja tekstiilist kokku mätsitud ja tooli alla pudenenud käeprotees, millest vahib välja prepareerunud linnupea (või siiski topis?). Kuid toolipõhi on juba kõige liha teed kadunud ja see viitab mingile teistlaadsele, otsesemale hävitustööle. Prepareerunud putukad (leiud Hiiumaa rannast), mida ekspositsioonis on kümneid, on muutunud tervenisti hammaste metafooriks: nad maiustavad kõikjal, ka kõveraks vormunud märklaual (töö „Kümnesse“). Ühesõnaga, putukad panevad kümnesse! „Töömehe kindad“ näivad pihkudena, kust nahk on lahmakana maha koorunud.

Ka „Lõke näib hambuva suuna, kus puitdetailide dekoorhuulte vahelt paistab mustjas (söestunud?) keel. Formaalselt võib see seade olla tekkinud pelgalt sõnaassotsiatsioonist „tulekeeled“. Kuna „Lõkkest“ leiame ka kuivanud puujuurikaid ja lõkkeaseme suunas astuma on paigutatud paar vanu puidust kingaliiste, siis kasvab see napp ja väliselt ebaatraktiivne (ilma igasuguste litriteta) objekt millekski fataalsemaks. Ehmatav materjalisürpriis tabab, kui üritada selgust saada, mida siiski kujutab endast must ollus, millele mööbli dekooritükid on otsekui varjamiseks peale laotud.

Epliku näituseseade vastab klassikalisele ikebana-reeglistikule. Lähtudes budistlikust algtähendusest võib selles näha viidet paradiisiaiale. Niisiis – ilu paradiis. Kuid sakraalne mõõde sisaldab ka apokalüpsist. Epliku paradiisliku ilu lavastuse alateadvuses ei peitu mitte ainult kõiksuslikku tervikusse sulandumise euroopalik eeroseidee, vaid ka thanatoslik vastaspool.

*https://www.youtube.com/watch?v=7pLRLHmUISs

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming