Kollektsionääri sihikindlusest ja animalistikast

Mai Levin

Näitus „Lõvist leevikeseni. Animalistikat perekond Sterni kogust” Mikkeli muuseumis kuni 13. X. Näituse kuraatorid on Tiina-Mall Kreem ja Mai Levin, kujundaja Jaak Soans. Tutvusin Aleksander Sterniga 1989. aastal A. H. Tammsaare majamuuseumis, kui muuseumi tollane direktor Elem Treier võimaldas tal eksponeerida oma perekonna animalistikakogu Tallinna loomaaia asutamise 50. aastapäeva puhul. Kogule oli pannud aluse Aleksander Sterni isa Karoly Stern (1921–1975), loomaaia direktor aastast 1961, tema aga oli seda täiendanud hulga oluliste taiestega ja teeb seda siiani. Suures ulatuses sain Sterni kogu kasutada animalistikanäitusel 2003. ja 2004. aastal Eesti Kunstimuuseumi toonases residentsis Rüütelkonna hoones. See hõlmas nii Eesti muuseumide kui ka erakogude Lääne-Euroopa, Vene ja Eesti kunstnike töid XVII sajandist tolle ajani. Näitus osutus menukaks, aga laiemalt vaadates ka aktuaalseks, ehkki info umbes samaaegsete animalistikanäituste kohta välismaal jõudis meile pärale hiljem.

Neist olgu nimetatud, näiteks, 2007. aastal Euroopa maade ja Soome kunstist renessansist tänapäevani koostatud näitus „Loomade aeg” („Eläinten aika”) Helsingi Ateneumis, mille kuraator Heikki Malme võttis töid peale Soome kogude ka Eesti Kunstimuuseumist, nimelt Eduard Wiiralti ja Tõnu Tulevi graafikat. Oma kogude põhjal tegi 2004. aastal ulatusliku näituse Vene XVIII – XX sajandi animalistikast Riiklik Vene Muuseum Peterburis. 2005. ja 2006. aasta vahetusel toimus Amsterdamis Van Goghi muuseumis näitus „Metsikud sõbrad”, mis peegeldas inimese muutuvat suhet loomadega. 2011. aastal korraldas 1994. aastast tegutsev skulptuurimuuseum Beelden aan Zee Scheveningenis Haagi lähistel näituse „Van Barye tot Bugatti” / „From Barye to Bugatti. Les Animaliers”), mis andis ülevaate nende XIX sajandi skulptorite loomingust, mille järgi hakati žanri animalistlikuks nimetama. Kaasa olid haaratud ka XX sajandi alguse meistreid, näiteks prantslased Georges Gardet ja François Pompon (Jaan Koorti eeskuju), flaamlased Josue Dupon ja Albéric Collin, itaallane Rembrandt Bugatti. Tuntud autotöösturite suguvõsast pärineva, Pariisis enesetapuga lõpetanud Bugatti (1884–1916) loomingust saingi teadlikuks tänu selle näituse kataloogile. Kõigi nende näituste puhul on ilmunud soliidsed kataloogid, millest innustatuna koostasin minagi albumi „Loomad ja linnud kunstis. Animalistikat Eesti kogudes” sissejuhatusega žanri ajalukku meil ja mujal, aga see ilmub võib-olla postuumselt.

Karoly Stern omandas võimalust mööda ka välismaist ja Eesti animalistikat, ent tema kogu tuumiku moodustas siiski Vene animalistika. Tema tutvusringkonda kuulusid paljud tolleaegsed tähtsamad loomade kujutajad Venemaal eesotsas legendaarse Vassili Vataginiga (1883–1969), kellelt on kogus mitmeid rariteete, näiteks 1908. aastal Euroopa loomaaedades tehtud akvarelle või „Tuur” (1920): esimene pronksist teos revolutsioonijärgses vene kunstis, tehnilistest raskustest tingituna täisvalus. Peale Vatagini tundis ta ka teisi kunstnikke, kes lõid nii seina- kui ka tahvelmaale ja vabaplastikat Moskvas 1907. aastal loodud Darwini muuseumi jaoks. Eriti palju töid (39) sai ta suurepäraselt maalijalt ning joonistajalt Georgi Nikolskilt (1906–1973), kes külastas teda sageli ja kelle emapoolne suguvõsa pärines Eestist. Aleksander Stern on kogujana ja muul moel toetanud silmapaistvat skulptorit Vitali Novikovi (Vargatšev, sündinud 1932), kes teeb nii pronks- kui ka portselanskulptuure. Nii nagu Nikolski, on ka Novikov joonistanud ja modelleerinud Tallinna loomaaia asukaid ning osa võtnud Läänemere maade animalistliku skulptuuri festivalidest, mida Tallinna loomaaia sõprade selts on korraldanud Mati Kaalu initsiatiivil ja koostöös Haabersti linnaosa valitsuse ning Eesti Kujurite Ühendusega aastatel 1998–2006. Ta võitis festivali peapreemia 2004. aastal teostega „Karu”. Novikovil on hea maine väljaspool kodumaadki. Teda on muuhulgas kutsutud osalema rahvusvahelisel animalistika näitusel 1993. aastal Antverpeni loomaaias, millel on Mati Kaalu sõnutsi rikkalikem animalistliku skulptuuri kogu. Sellal jäi Antverpeni loomaaeda Novikovi „Istuv karu”. Ta on öelnud, et sel näitusel meeldis talle eriti Bugatti. Mõlema pronksskulptuuridele on iseloomulik ruumi aktiveeriv dünaamilisus. Novikovil on peale karude hästi õnnestunud ka teised loomad („Gepard”, „Vana hüään”, „Haigur”), suuri dekoratiivseid portselankujusid on ta aga sageli täiendanud glasuurialuse maalinguga, kujutades detailipeent metsamaastikku. Novikov, kel on parasjagu isikunäitus Moskva loomaaias, ei olnud kindlasti ainuke põhjus, miks Sterni kogu näituse avamisele tuli Tretjakovi galerii nüüdisskulptuuri osakonna juhataja Ludmilla Martz, kes on olnud siin mitme animalistikafestivali žüriis.

Vene klassikast on kogus esindatud niisugused nimekad XIX sajandi kujurid nagu Pjotr Clodt von Jürgensburg (nn Hobuste-Clodt, Peterburi Anitškovi silla nelja hobusetaltsutajate grupi looja) ja tema õpilane Nikolai Liberich, kelle kohta ilmus 2011. aastal monograafia. XIX ja XX sajandi vahetuse tuntud maalija ning graafik Valentin Serov võlub oma meisterlikkusega joonistuses Krõlovi valmidele („Kvartett”). Häid näiteid on prantsuse kuulsatest pronksskulptuuri viljelejatest – animalier’dest, eesotsas Antoine-Louis Barye’ga („Lõvi”, „Hunt”, „Härg”). Lühikestes kunstiajalugudeski mainitakse Barye’d tingimata suurte romantiliste maalijate Eugène Delacroix’ ja Théodore Géricault’ kõrval, kes olid, muide, samuti entusiastlikud loomade kujutajad: hobune oli Géricault’ lemmikmodell, Delacroix eelistas eksootilisi loomi. Lito Delacroix’ maali „Noor tiiger, kes mängib oma emaga” järgi omandas Stern hiljaaegu, samuti XIX sajandi ühe kuulsama naiskunstniku Rosa Bonheuri õlietüüdi „Kaks lammast”. Animalistid olid ka Bonheuri kaks venda ja õde. Bonheur esindab nii maalis kui ka skulptuuris juba realismi, ent romantilis-dramaatiline traditsioon püsis skulptuuris kaua. Selles vaimus töötas, näiteks, Barye’ õpilane Charles Valton („Haavatud emalõvi”), kes oli vaimustuses XIX sajandi keskpaiku Louvre’i ja Briti Muuseumi toodud jahireljeefidest As­süüria kuninga Assurbanipali lossist Ninives (VII sajand e.m.a).

Seda traditsiooni arendas ka Emmanuel Frémiet, kellelt on kogus elegantne „Džoki”. Tema tuntumaid monumentaalskulptuure – Jeanne d’Arci kullatud ratsakuju Pariisis Rivoli tänava ääres Püramiidide väljakul – näidati korduvalt hiljutise Tour de France’i ülekannetes. Silmapaistvaid maalijaid ja skulptoreid on ka XIX ja XX sajandi saksa kunstist: Müncheni impressionistilt Heinrich Zügelilt („Poiss härgadega”), Berliini kunstiakadeemia loomamaali klassi juhatajalt Paul Meyerheimilt („Berberi lõvid”), modernistliku Berliini setsessiooni juhtivalt tegelaselt sajandivahetusel, skulptor August Gaulilt („Tiiger”, „Galopeeriv siga”, pronks, „Emalõvi”, „Part”, portselan). Mõnedki kogu tööd on olnud varem eksponeeritud, näiteks Saksamaal töötanud hollandi skulptori Hendricus Ter Meeri „Pantserninasarvikud” (pronks) oli 1937. aastal väljas rahvusvahelisel jahinäitusel Berliinis. Meisseni portselani­manufaktuuri püüd värskendada XX sajandil oma repertuaari ja stiili on seotud eeskätt animalistide (Max Esser, Paul Walther, Erich Oehme, Heinrich Drake) rakendamisega. Loomad olid tähtsal kohal ka Peterburi keiserliku (hiljem M. Lomonossovi nimelise) portselanitehase toodangus, kusjuures ühe 20 portselankujukesest koosneva „menažerii” modelleeris seal töötanud ja meil vähetuntud eestlane August Timus (1865 –
pärast 1925), kes tegutses pärast revolutsiooni Eestis. Ka tema „Jääkaru” lisandus Sterni kogusse kõnesoleva näituse ettevalmistamise ajal.

Loomulikult ei puudu kogus eesti animalistika. Siin on maale ning joonistusi Paul Burmanilt, akvarelle Karl Burman seeniorilt ja Karl Burman juuniorilt – Burmanid on Sternide emapoolsed sugulased – , Eduard Wiiralti estampe, Andrus Johani joonistusi, haruldasi näiteid Jaan Koortilt („Hirve pea”, kips, „Ronk”, keraamika), Enn Roosi „Karu poegadega” jne. Hulk joonistusi on kogus loomulikult Karoly Sterni vennalt, kunstnik Sandor Sternilt, kes jagab täiel määral perekonna ühist huvi, on juhendanud animalistide ringi Tallinna loomaaias, kujundanud raamatuid loomadest ja loomakujutistega Eesti postmarke. Eesti animalistikale oleks võinud ju keskendudagi, ent on siiski tore, et nii Karoly kui ka Aleksander Sterni on huvitanud žanri areng mujalgi; tänu sellele on siinne kunstivaramu suuresti täienenud väliskunsti osas, mille omandamiseks pole jätkunud riiklikke vahendeid. Olin väga rahul, kui Sterni kollektsiooni jõudsid näiteks Joseph Hechti ja Hans Erni loomagravüürid ja litod, mis kuulusid varem Nina Poomi välisgraafika kogusse. Need olid sõjaeelses ning -järgses kunstis kaalukad nimed. Kollektsioonis kajastub ka idamaine animalistika oma artistlikus naturalismis: XVIII ja XIX sajandi Koreast pärit „Metssea” (pronks) ning jaapani kunstniku „Elevandi pallil” (XIX ja XX sajandi vahetus, pronks, puu) kõrval illustreerivad seda ka jaapani netsuked.

Kui kunstihuvi ja võimalus seda omandada on olemas, on raske seda piirata. Aleksander Stern on animalistika kõrval kogunud ka eesti kunsti klassikat, aga mitte miljonilisi hitte, vaid sageli väiksemaid, iseloomulikke, kuid millegi poolest erilisi töid, mida pole osatud märgata. Tal on uurijavaistu ja -kirge, ta tunneb talle kuuluvate tööde loomebiograafilist tagamaad põhjalikult. Haruldase raamatukogu loomariigi ja animalistika vallast pärandas talle juba isa, ent ta on seda pidevalt täiendanud. Paljud raamatud ja kataloogid kannavad need kinkinud kunstnike autograafe. Mõningad olulised vanemad väljaanded („Brehms Tierleben”, III väljaanne,1882–1884) on eksponeeritud ka sellel näitusel, ent uut kirjandust ilmub pidevalt juurde. Aastail 2001 ja 2007 ilmusid Pariisis Michel Poletti ja Alain Richarme’i põhjalikud kataloogid Barye’ ja tema kaasaegse Pierre-Jules Mène’i loomingust: XIX sajandi kuulsa pronksivalutöökoja omaniku Ferdinand Barbedienne’i kataloogid kõike ei hõlma. 2005. aastal ilmus sealsamas Jean-Charles Hachet’ animalistliku skulptuuri illustreeritud leksikon antiigist tänapäevani. Ilmuvad ka spetsiaal­uurimused. Näiteks on Eesti Kunstimuuseumi kunagine partner Schwerini kunstimuuseum 2010. aastal välja andnud Regine Erbentrauti kataloogi animalistikast Madalmaade maneristlikus ja varabarokses kunstis muuseumi kogus. Sealt leiame muu hulgas XVII sajandi hollandlase Abraham Blootelingi ofordi Peter Paul Rubensi järgi graveeritud sarjast „Variae leonum icones”, mis kujutab neidsamu lõvisid, keda Aleksander Sterni kogus olev ja näitusele nime andnud monogrammist RK maal (1901). Rubens skitseeris lõvisid Antverpeni sadamas ja Brüsselis, asehaldurite loomaaias ning jäädvustas neid rohkearvulistes kompositsioonides, muuhulgas kaheksat berberi lõvi kujutaval maalil „Taaniel lõvikoopas” (Washingtoni rahvusgalerii), kust meiegi lõvid on võetud. Nimetatud uurimuses on, muide, reprodutseeritud ka Brüsseli maalija Raphael Coxcie maal „Eva loomine” (ca 1600), mille keskne motiiv on sama, mis ühel Kadrioru lossi maalil, ainult et paigutatud kõikvõimalike loomadega asustatud paradiisiaeda. Mõlemad teosed on loodud Cornelis Corti gravüüri järgi, mille mudeliks on omakorda olnud Federico Zuccari laemedaljon Villa Farneses Caprarolas. Paradiis, Noa laevaminek, oma mänguga loomi lummav Orpheus, õhu, maa ja vee allegooriad andsid XVI ja XVII sajandil kunstnikele võimaluse demonstreerida oma oskusi loomade kujutamisel.

Animalistika on ju ürgajast peale olnud suur, nõudlik, inimeluga mitmeti seotud kunst, milles on loodud palju kaunist – ja kui mitte kaunist, siis armast, naljakat või ka ängistavat ja murelikku. Looma erinevaid rolle läbi aegade serveerib vaimukalt Tamsin Pickereli raamat „Koer. 5000 aastat koera kujutamist kunstis” („The Dog. 5000 Years of the Dog in Art”, London–New York 2008), mille peatükkide pealkirjad kõnelevad iseenda eest: „Varane koer”, „Idamaine koer”, „Religioosne koer”, „Kodukoer”, „Jahikoer”, „Portreekoer”, „Romantiline koer”, „Moodne koer”.

Loomade kuninga kõrval näitusele teise nimepoole andnud leevike pärineb Mir Iskusst­vale lähedase, enne revolutsiooni Pariisis elanud vene graafiku Jelizaveta Kruglikova 1927. aasta maalilt, mille Aleksander Stern leidis talle omase vaistuga ja atribueeris monogrammi, aga muidugi ka stiili ja meeleolu alusel. Nimetatud omaduste kõrval iseloomustab kollektsionääri suur armastus kunsti ja looduse vastu ning empaatilisus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming