Kolm tagasivaadet kunstisuvele

Reet Varblane

Kuigi viimastel aastatel ei saa meil rääkida spetsiaalselt suveks mõeldud suurt hulka kunstihuvilisi (-professionaale) koondavatest kunsti suurüritustest, ei ole alust väita, et kunstisuvel kui sellisel oldaks vähem tegus, et midagi märkimisväärset enam ei toimu, et tegemist oleks n-ö hapukurgihooajaga.

Ollakse lihtsalt kas rohkem spetsialiseerunud ja seetõttu on publikki jagunenud paljude ürituste ja ettevõtmiste vahel või suvised kunstinäitamise paigad on ennast niivõrd kunstiellu sisse söönud, et tunduvadki kunstivälja orgaanilise osana, millel eraldi kunstisuve kontekstis pole mõtet peatuda. EKKM on üks sellistest kunstikeskustest, kus aktiivne elu toimub puhtmajanduslikel põhjustel (praegust hoonet ei ole võimalik aasta ringi kütta) ainult soojal ajal (tänavu algas EKKMi näituste hooaeg pihta küll juba märtsi lõpul Johannes Säre „Ruumimuudatustega” („Spacechanges”) ja lõpeb oktoobri lõpupoole Margit Säde Lehni kureeritud projektiga „Ja nii edasi ja nii edasi” („And so on and so forth”). Suvele on orienteeritud ka Evald Okase majamuuseumi elu Haapsalus ja Richard Sagritsa oma Karepal, aga needki toimivad juba sisse harjunud rütmi ja suundumustega, mis jätkusuutlikkuse seisukohalt on parim tegutsemisviis, kuid kuhu üllatuslikke suursündmusi ei ole sisse kirjutatud.
Kuid näiliselt rahulikule kunstisuvele ning olulisemate kunstisündmuste jooksvale kajastamisele ning novembri lõpuni kestvale, vaata et kõiki tõsiseid nüüdiskunsti huvilisi haaranud (haaravat) 55. Veneetsia biennaalile vaatamata tahan tagantjärele peatuda kolmel kunstiettevõtmisel.

Autoportreede töötuba Narvas
Juulikuus korraldasid eesti fotokunstnikud, EKA fotoosakonna dotsent Marge Monko, seal õppinud ja ka ise õpetav Laura Toots ja läti fotokunstnik Iveta Vaivode Narvas rahvusvahelise fotograafia töötoa „Kaasaegsed autoportreed”, tulemused olid väljas Narva kolledži õppehoones. Sama projekti raames toimus möödunud kevadel kaks töötuba.

Marge Monko, kuidas oled ise rahul töötoa tulemustega? Kas on lootust, et selle põhjal kasvab välja noorte fotokunstnike koostöö narvalaste ja Narvaga?
Kõigepealt veidi projektist endast. Tegemist on Euroopa Liidu kultuurifondi rahastatud rahvusvahelise projektiga „Kaasaegsed autoportreed fotograafias” („CSP – Contemporary Self-Portraits in Photography”). Võrgustikku kuuluvad Eesti kunstiakadeemia fotograafia osakonna kõrval veel Turu kunstiakadeemia, Dublini kunsti- ja disainiakadeemia, Läti rahvusvahelise fotograafia suvekool (ISSP) ja Umeå Bildmuseet. Iga institutsioon korraldab projekti perioodil vähemalt neli töötuba eri sihtgruppidele (nt täiskasvanud, lapsed, rahvusvähemused).
Eesti koordinaator olen senini olnud mina, septembrist aga võtab töö üle Laura Toots. Narva töötuba juuli lõpus oli meil juba kolmas. Möödunud kevadsemestril oli EKA vabade kunstide teaduskonnas autoportree kursus, mille põhiosaks soome fotokunstniku Wilma Hurskaineni viiepäevane töötuba. Seal osalenud tudengid said omakorda kandideerida augusti alguses Läti fotograafia suvekooli raames toimunud tuntud soome fotokunstniku Elina Brotherusi kursusele, meilt osales seal fototudeng Inga Ulena.
Lisaks viisin täiskasvanud õppijatega läbi ühe töötoa, mis koosnes sissejuhatavast loengust, stuudiosessioonist, kus valmisid autoportreed seinale projitseeritud lapsepõlvefotodega, ning iseseisvast ülesandest „Autoportree töökohal”. Pean ütlema, et täiskasvanud võtsid kursuse väga hästi vastu: nad olid hästi motiveeritud ja ka tulemused, eriti töökohal tehtud autoportreed olid minu meelest väga huvitavad.
Kolmandat töötuba juhendas 22. – 27. juulini Narvas EKA fotograafiaosakonna I kursuse suvepraktika raames, läti fotokunstnik Iveta Vaivode, koordinaatorid olime koos Laura Tootsiga. Senini on meie praktikad toimunud Muhumaal, aga mul oli juba ammu soov tudengid Narva viia ja tänu projektiga kaasnevale rahastusele oli see sel aastal ka võimalik.
Nendel aastatel, kui käisin Kreenholmi manufaktuuri pildistamas, rääkisin mitmete inimestega ja kõik nad rõhutasid, et Narva peamine probleem on kultuurisündmuste vähesus ja peaaegu olematu suhtlus ülejäänud Eesti piirkondadega. Ka meie tudengitest olid vaid mõned varem Narvas käinud. Kuna mul oli varasemast hea kontakt sealse fotograafi Irina Kivimäega, siis palusin temalt abi osalejate leidmiseks kohalike noorte hulgast. Nädalase töötoa ajal oli meie „koduks” Narva kolledž. Eriti tahan tänada Maria Kullamäge, kes meid igati aitas!
Kursuse alguses jaotasime Narva kolmeks tsooniks: Kreenholmi piirkond, raudtee ümbrus ja jõeäärne ala. Igaühes töötas umbes neli õpilast, ülesandeks oli suhestuda kohaga ja teha üks fotoseeria. Kui alguses oletasin, et meie peamiseks töökeeleks saab inglise keel, siis tegelikult kujunes välja nii, et juhendaja Iveta Vaivode rääkis nii inglise kui ka vene keeles. Kursuse lõpptulemust esitlesime Narva kolledži aatriumis suureformaadiliste foto- ja slaidiprogrammiga. Kõrgel kunstilisel tasemel tulemuste saamiseks oli aeg liiga napp, aga arvan, et kursus oli hea kogemus nii Narva noortele kui meie tudengitele. Tahaks väga loota, et koostöö jätkub ja Narvas toimub edaspidi rohkem kaasaegse kunstiga seotud sündmusi, näitusi ja töötubasid. Asukoht on selleks ju ülisoodne – Tallinna ja Peterburi vahepeal.
Projektis osalemise üks motiive EKA foto­osakonnale oli võimalus kutsuda siia välisõppejõude, mis muidu on teatavasti kallis ja mille tarvis kooli eelarvest on keeruline raha leida. Mis puudutab aga ELi projektipartnerluse administratiivset poolt, meie n-ö haldusvõimekust, siis selles osas olen väga kriitiline. Nimelt nõuab projektis osalemine pidevat koordineerimist, meil aga puudub akadeemias ametikoht, et tegelda projektide administreerimisega. See on suur töö ja õppejõu ameti kõrvalt seda teha nõudis väga palju lisatöötunde, mis paraku ei ole tasustatud.
Projekt lõpeb 2014. aasta maikuus Umeå Bildmuseetis, kus peetakse konverents ja esitletakse tulemusi. Üks töötuba seisab sügisel veel ees, loodan, et Laura Tootsil õnnestub midagi põnevat korraldada!

Burberry propaganda suvetuur
Tänavu mais ja juunis oli Temnikova ja Kasela galerii Lastekodu tänava ruumides väljas noore briti kunstniku Merlin Carpenteri projekt „Isikunäitus II. Kogu võim vabriku väljamüügile!” („Solo show II. All power to the factory outlets!”). Kuraator Aliina Astrova nägi Merlin Carpenteri ülikalli ja ihaldatud Burberry firma võltstekstiilide projekti paar aastat tagasi Ameerikas Miamis Formalist Sidewalk Poetry Club’i galeriis, kust see Tallinna toodi. Kui Tallinna näitus lõppes, pakkis kunstnik oma  korralikesse puitraamidesse vormistatud tööd kaubikusse ja alustas Ida-Euroopa tuuri, peatudes kõigepealt mitmel pool Eestis: Tartus, Vana-Kasepääl, Hiiumaal ja Narva-Jõesuus. Sealt edasi kulges reis eht vene XX sajandi alguse avangardistide propagandarongide vaimus Riiga Kim?-i keskusesse ja Jūrmalasse, Moskvasse ja Peterburi, Vilniusesse, Varssavisse ja lõpuks Berliini.

Aliina Astrova, kuidas võeti Eesti eri piirkondades vastu Merlin Carpenteri n-ö propagandaüritus? Milles see täpselt seisnes? Kas kavatsete seda korrata – teise kunstnikuga ja teises vormis?
Tuur seisnes selles, et Carpenteri näituse lõppedes korjasime koos kunstnikuga kõik tema 36 tööd kaubikusse ja sõitsime mööda endist Nõukogude Liitu ringi: Eestis, Lätis, Leedus, Venemaal. Lõpuks jõudsime Poola kaudu Saksamaale, lõpetasime Berliini idaosas. Igal õhtul tegime peatuse linnades ja asutustes (või looduses), kus võtsime välja kõik Carpenteri Burberry tööd ning eksponeerisime neid vastavalt kontekstile. Pilte, tuuri graafikut ja muud infot saab näha tuuri blogis factoryoutlets.tumblr.com. 
Vastuseks sinu viimasele küsimusele: see projekt on Merlin Carpenteri enda originaalprojekt ja idee, mis käis kaasas tema näitusega Tallinnas. Mina aitasin seda organiseerida, kuid ei plaani seda teiste kunstnikega korrata.

Hillitsetud torm
Augusti teisel laupäeval peeti Karepal Sagritsa majamuuseumi õues igasuvine tegevuskunsti õhtupoolik. Kui paaril viimasel aastal kandis see üsnagi depressiivset, hääbumisele osutavat pealkirja nagu „Vana riist”, „Loojang”, „Äng”, „Vaikus”, siis seekord oli see vahetatud paljulubava „Tormi” vastu. Ei oska küll öelda, kas värskendava tormiidee taga oli Sagritsa majamuuseumi hing, sealsete performance’i-õhtute algataja ja läbiviija Teet Veispak ise või tänavuse festivali teine kuraator Marie Vellevoog, kuid osalenud kunstnike ring oli teinud läbi värskenduskuuri. On üsna tavapärane, et kuraatorid teevad koostööd kindla ringi kunstnikega, kellega neid seob vaimne lähedus ja mõistmine. See tagab nende kureeritud näituste-tegevuskunstiürituste-loengusarjade-töötubade kunstilise taseme ja suundumuse ning ka oma publiku, võib hakata rääkima traditsioonist. Isegi suurtegijate puhul on aeg-ajalt vaja värsket verd, uusi mõtteid ja hoiakuid. EKA magistrantuuris õppiv Marie Vellevoog on ennast kriitikuna näidanud, kuraatorina on ta kaasa haaratud ka selle nädala lõpul avatava Tartu nüüdiskunsti festivali „Art ist kuku nu ut” näitusel „Pravda, pravda”. Oma bakalaureusetöö kirjutas ta eesti 1980ndate ja 1990ndate installatsioonikunstnikest ehk siis n-ö Veispaku kunstnikest. Ürituse saatetekstis rõhutavad kuraatorid, et „lähtekohana ei ole silmas peetud mitte niivõrd füüsiliselt hoomatavat raju, kuivõrd ennekõike hingetorme”. Veidi häbelikult on lisatud, et  „osalejad toovad selle vaatajani oma parimaid oskusi rakendades”. Kuigi vanade olijate Leonhard Lapini, Jüri Ojaveri, Hannes Varblase, Valeri Vinogradovi, Raoul Kurvitza ja Siim-Tanel Annuse kõrval astusid sel aastal üles ka Mihkel Ilus, Eldar Jakubov, Sten Saarits ja tüdrukute rühmitus Not Now I Am Busy (seekord Anna-Liisa Rajamart ja Nora Särak, oli säilitatud mõnus, pisut perekondlikki õhkkond. Ei tea, kas selle taga on Kalame intiimne taluõu, Selja jõe kaunid kaldad, Sagritsa turvaline looming, kuid torm, ka hingetorm, tundus olevat raugenud veel enne, kui oli tuurid üles võtnud. Küsimus ei ole selles, et poleks olnud märkimisväärseid performance’eid: Shakespeare’i „Tormi” peategelase Prospero sõnad kajasid Siim-Tanel Annuse esituses kummastava, isegi kurjakuulutava helindina metsast vastu, Jüri Ojaveri „Songi” (või „Songa”) matmiseski oli pahaendelist ettekuulutust, kuid Mihkel Ilusa sõna otseses mõttes ilusa joonega manöövrid jäid ülemõtestatuks, vanameister Leonhard Lapini klaasnõude hävitamine vaoshoituks ning Not Now I Am Busy tüdrukutelt oleks oodanud ka üheeurose võidu puhul šampuseklaase purustavat võiduekstaasi.
Kui tänavune „Torm” nimetada ümber „Iiliks”, siis võiks tuleval suvel Karepal tormi oodata. Aga Kalame talu, Selja jõgi ja Richard Sagrits on seda väärt, et Teet Veispak kas siis üksi või kellegagi koos tegevuskunsti õhtupoolikutega jätkaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming