Kolonialism või kognitiivne kapitalism?

Rael Artel

Belgradi kaasaegse kunsti muuseumis on väljas suur Briti Nõukogu initsieeritud kaasaegse kunsti näitus  “Breaking Step” / “Läbimurdev samm”. Näituse kureerimine usaldati kahe kohaliku ja kahe Inglismaal elava kuraatori hoolde. Alljärgnevas intervjuus lahataksegi situatsiooni ja kerkinud küsimusi, mis võivad “ebavõrdsete” kultuurivahetuste puhul ette tulla. Vastavad Serbia-poolsed kuraatorid Jelena Vesić ja Branislav Dimitrijević.  

 

Briti Nõukogu palkas teid kureerima briti kaasaegse kunsti näitust “Breaking Step”. Tavaliselt upuvad sellised ettevõtmised rahvuslikku retoorikasse ja ühise nimetaja otsinguisse. Millised oli Briti Nõukogu, institutsiooni, mis seisab eksklusiivselt britilikkuse eest, ametlikud ootused selle näitusega seoses?

Jelena Vesić: Ametlikke ootusi polnud, peale selle, et tuleb teha hea briti kunsti näitus. See võib tulla pettumusena, kui me puudutame selliseid teemasid nagu Briti kultuuriline imperialism ja selle representatsiooni viisid, kuid see on tõsi. “Breaking Step” oli Balkani integratsiooniprogrammi osa: näitusel pidi olema regionaalne tähtsus, Belgrad valiti eksponeerimispaigaks kui elav, suure kultuurilise potentsiaaliga linn ja kaasaegse kunsti muuseum kui institutsioon, kus tegeldakse läbimõeldud näituste ja teadusprojektidega. Kuraatorid (kaks Belgradist ja kaks Inglismaalt) olid ka varem koostööd teinud: see on väga tähtis, sest kui suurnäituste korraldamine algab kuraatorite pimekohtinguga, siis on koostöö märksa nõrgem, lõpptulemus kaotab pingestatuse ning kipub muutuma administreerimise ja kultuurikorralduse meistriteoseks. Kuraatoritena püüdsime tegutseda ja ka oma tegevust kriitiliselt jälgida. Seda protsessi kirjeldame ka kuraatoripositsiooni käsitlevates kataloogi sissejuhatavates tekstides. Vaatlesime küll britilikkuse mõistet (ka mõisteid “kohalik”, “rahvuslik”, “rahvusvaheline”), kuid me polnud huvitatud stereotüüpsetest kujunditest nagu Bechamid või YBA, vaid pigem kunstiteostest, mis ei kuulu briti kaasaegse kunsti tavapäraste esitluste hulka, tekitavad segava lühiühenduse. Tooksin välja Alan Kane’i ja Jeremy Delleri koostöös valminud projekti “Folk Archive” (“Rahva arhiiv”), mis on Inglismaal tehtud kaasaegse rahvakunsti ulatuslik uurimus ning kuhu on koondatud kõige hämmastavamaid objekte. Projekt annab võimaluse eksponeerida esimest korda oma teoseid kunstigaleriis sootsiumi paljudele kihtidele nagu vangidele, Notting Hilli karnevalist, grimassivõistlustest, protestidemonstratsioonidest osavõtnutele, popmuusika fännidele, teismelistele, maainimestele, kodututele. Arhiiv paneb küsimuse alla rahvakunsti rolli viimaste sotsiaalsete, tehnoloogiliste ja kultuuriliste muutuste valguses ning arutleb eksponeerimispoliitika kaudu kunsti ja mittekunsti piiride üle. 1999. aastal algatatud “Folk Archive” on vastukaaluks valitsuse projektile “Millennium Dome” (“Millenniumi kuppel”), mis pidi rõhutama kaasaegse Briti ühiskonna tehnoloogilist edumeelsust ja sotsiaalset tugevust.

 

Tean, et on lausa kuritegu paluda kirjeldada “Breaking Step’i” ideed lühidalt, eriti kui näituse ettevalmistamine on kestnud kaks aastat ning osaleb 15 kunstnikku, kuid siiski, kas võiksite anda valiku ning põhjuste lühiülevaate.

J. V.: Arutlesime institutsionaalse tellimuse küsimuse üle, mis jätab ruumi kujutlusvõimele, kuid võimendab ka äärmuslikult briti kunsti uute trendide glamuuri kultuuriliselt marginaalses Belgradis. Paremat eeldust, mis garanteeriks edu ja rahuldaks kohalikku kultuuripublikut, ei saakski olla. Selline lähenemine pakub paraku ainult kaks võimalust: kas kolonialism või kognitiivne kapitalism? Probleem oli ju selles, kuidas teha see ettevõtmine tähenduslikuks kohalikus, Belgradi taustsüsteemis? Samal ajal tahtsime vältida kultuuritööstuse harjumuspäraseid strateegiaid (nagu “All Stars”, suurimad hitid) ja ka üleminekuajale omast investeeringu diskursust (ka kultuuris), mis lisaks projektile humanitaarabi, pseudosotsiaalse hõivatuse ja poliitilise korrektsuse maigu. Kui uute trendide otsing võib tipneda kolonialismiga, siis katse antud (institutsionaalsesse) raamistikku radikaalselt suhtuda ja sellest üle astuda viib ilmselt kognitiivse kapitalismini. Selles situatsioonis oli meie strateegia avastada ruum, kus kunsti utoopiline impulss ja selle õõnestav potentsiaal toimiksid ka traditsioonilises, institutsionaalses keskkonnas. Seetõttu oli meie ülesanne jälgida käimasolevaid arutelusid ja uurida kunsti tegevuspaika:  meie tegevust ei juhtinud mitte mingi objektiivne kriteerium ega väljastpoolt antud ülesanne, vaid püüd tabada spetsiifilisi tulipunkte individuaalses kunstiloomingus. Nii saidki meie lähtepunktiks loomingulised tegevuspõhimõtted: individuaalsed esitlused ja seisukohad (mõnikord konfliktsed, mõnikord konsensuslikud), need genereerisid projekti struktuuri ja jõu. Selline fookus võimaldas meil vältida totaalset kuraatorikontseptsiooni, vormi, kuhu teosed mugavalt sisse mahuvad. Näitus “Breaking Step” on kujundatud 15 soolonäituse võrgustikuna.

Kui tulla tagasi su küsimuse juurde, võibki siis meie näitust vaadata kui läbirääkimiste ahelat: see pole ei marketis šoppamine ega kooliülesanne, ei kultuuriline sponsorlus ega ka “muuseum kui muusa”…

YBA (Young British Art) on muidugi hästi tuntud kaasaegse briti kunsti bränd, millega on kerge suhestuda. Kuidas positsioneerite ennast ja “Breaking Step’i” näitust selle fenomeni ja selle generatsiooni kunstnike suhtes?

Branislav Dimitrijević: Me polnud põhimõtteliselt huvitatud YBA fenomeni uurimisest. Sest mis on YBA? Puhtalt ja lihtsalt meelelahutus. Selle kunstibrändi suurim patt ja ka suurim saavutus on see, et kunst harutati lahti surnud kultuuri mõistest ja seoti popmuusika, moe ja teiste üldrahvalike meelelahutuse aspektidega. Miks mitte? YBA on neoliberaalse kultuuripraktika kvintessents ja seepärast ei saa seda ignoreerida. Ka selle kriitika on endastmõistetav ning seetõttu jätsime selle kõrvale.

Selle näituse eesmärk oli heita pisut erinevat, postkriitilist valgust mõnedele ülekasutatud või isegi odavatele sõnadele. “Kaastunne” (või empaatia) on üks neist, “meelelahutus” on teine. Miks peaks arvama, et on banaalne või naiivne rääkida kaastundest või meelelahutusest? Samuti, miks peaks mõistma neid kontsepte kui teineteise vastandeid? Me tahtsime rääkida teist tüüpi, häiritud meelelahutusest: teistsuguse tausta ja eetosega (“meelelahutus” ja “eetos”, need kaks sõna põrkuvad kohe –  kas neid tohib üldse koos kasutada?). Populaarset kultuuri, mis seostub paljude teostega sellel näitusel, pole kavatsetud käsitleda kui produktsiooni raamistikku nagu YBA puhul, vaid hoopis nagu ideoloogiliselt laetud ja polariseeritud viidete, läbirääkimiste ja uute identiteetide maailma. Oma teoses “The World Won’t Listen” (“Maailm ei kuula”), mis kujutas endast Smitsi albumi Bogota muusikute remake’i, kaaperdas kunstnik Phil Collins veenvalt karaoke, jaapanlaste leiutatud popkultuuri fenomeni, millest on viimase kahe dekaadi jooksul saanud rahvaliku meelelahutuse vorm, kuid mis on ka tugevdanud  kommertsliku muusika mõju ja domineerimist. Sellesse vormi on Collins pannud ebatõenäolise sisu: Manchesteri bändi 1980ndate muusika,  mis sai tuntuks vähevõimsa kitarrimuusika ja Morrissey noorukite peataolekut, melanhooliat, häbelikkust ja üksildust õhkavate laulutekstide tõttu. Collins on huvitatud meediumi nõudvast ekshibitsionismi kokkupõrkest tavalise Smithsi fänni teelt-eest-profiiliga. Kunstnik käsitleb üle maailma laiali pillutatud fännikogukondi (mis peaaegu nähtamatult, kuid kindlalt eksisteerivad nii Bogotás, İstanbulis, Jakartas ja Belgradis) kui ka viisi, kuidas kogukonnatunne võib olla konstrueeritud selliste määratluste nagu “üksindus”, “mõtisklemine”, “seksuaalne alaväärsus” kaudu.

 

Mida saite selle näituse tegemise käigus teada Belgradi kohta? Paljud teosed on valminud spetsiaalselt “Breaking Step’i” näituse tarvis. Milline oli teie eesmärk näituse sidumisel kohaliku kontekstiga ja millised olid teie tegevuse fookuspunktid?

B. D.: Teatud lahkarvamused tabasid meid näituse ettevalmistamise protsessi alguses, siis oli väljapaneku tööpealkiri “At odds…” (“Veidrustes…”. Välja oleme jõudnud selleni, et näitame ühe arenenuma postindustriaalse riigi kaasaegset kunsti, riigi, kus toimivad kunstiturg ja institutsionaalsed struktuurid. Ja eksponeerime seda laostunud riigis, kus pole kunstiturgu, millel on väga halb rahvusvaheline reputatsioon, sõdu ja kuritegusid täis ajalugu, kuid mille kunstipublik võib samuti olla väga tundlik ja kriitiline. Nii et üritasime mitte frustreerida kohalikku konteksti millegi väga vaatemängulisega (milline võiks olla YBA tüüpi kunst) või esteetilise fetišismiga (nagu viimase aja formalistliku kunsti agressiivne trend, näiteks “British Show 6”, mida täielikult vältisime, Jim Lambie’t me sinna raamistikku ei paigutanud). Tahtsime näha, mis valdkondades on meil brittidega ühised kogemused: leidsime need peamiselt sellistest sfääridest nagu igapäevaelu, popkultuur, poliitika, siiski ka mõned universaalsed elutarkused. Delleri ja Kane’i “Folk Archive” resoneerus Serbia kontekstiga. Woodi ja Harrisoni hämmastav huumor on samuti Belgradis arusaadav, nagu ka Nathan Coley valguskiri “There will be no Miracles here!” (“Siin ei juhtu imesid!”), mis suhestub mõningate probleemidega tänases Serbia ühiskonnas. Paljud kunstnikud tegid oma projektid Belgradis, nii et meiegi püüdsime näha linna nende kunstnike silmade läbi, ja siis paistis see erutavam ja stimuleerivam, kui arvasime. Toby Paterson tegi uue töö, mis pani mu Belgradi modernistlikku arhitektuuri nägema täiesti uues valguses. Sama oli ka Nathan Coley ja Mike Nelsoniga, kes tegid näitusele ka uued tööd. Ainus ülejääk, mis ma loodan, et jääb Belgradi alatiseks, on Tatlini kolmanda Internatsionaali monumendi fragment teraskonstruktsioon (5x8m) muuseumi ja 1960ndate algul ehitatud kommunistliku partei keskkomitee hoone vahel pargis; kompartei keskkomitee hoone on nüüd loomulikult ostukeskus. See installatsioon on kunstnike grupi Henry VIII Wives jätkuv projekt, Belgradis võib sellel olla kummaline tähendus: me elame vulgaarse antikommunismi ajastul, mida riikides nagu Serbia on tihti väärtõlgendatud kui antiglobalismi vormi, seal tuleb välja internationalismi modernse idee ja postmodernse globalismi mõiste ideoloogiline samasus. Kui see monument püstitatakse, on huvitav jälgida, milline tähelepanu sellele osaks langeb ja kuidas seda tõlgendatakse.

 

Kui rääkida koostööst ja kultuurivahetusest, kas kujutate ette, et sama mahukas ja kvaliteetne serbia kaasaegse kunsti näitus võiks toimuda mõnes Londoni keskses kaasaegse kunsti institutsioonis?

J. V.: Ei oska ette kujutada, sest institutsionaalselt on see võimatu, välja arvatud juhul, kui Belgradi pommitataks ja linnast hävitataks kaks korda rohkem kui Bagdadi puhul. Ja muidugi sel juhul, kui UNESCO koostöös teiste mõjukate humanitaarorganisatsioonidega otsustab puhtpoliitilistel põhjustel sellise näituse korraldada ja seda rahastada. Teine stsenaarium võiks olla näiteks selline, et Serbias tuleb tohutu majandusbuum nagu Hiinas 1990ndail ja äkki hakkab kõiki huvitama Serbia kunst ning seda toetatakse majanduskasvu ülejäägiga.

B. D.: Kui Serbia kultuuriministeerium loob fondi, mis on pühendatud ainult serbia kaasaegse kunsti promomisele rahvusvaheliselt, ja see institutsioon kutsub kolm kogenud briti kuraatorit, kes panevad näituse kokku, ja see toimub Tate Modernis või Haywardis. Jelena juba rääkis põhjustest, miks see on pisut ebareaalne.

Küsitlenud ja tõlkinud

Rael Artel

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming