Kommentaar: EKA vabade kunstide tänavused magistrid

Andreas Trossek

Sirbi kunstitoimetaja palvel katsun öelda kaks sõna EKA vabade kunstide magistritööde kohta, kuna osalesin ühe hindajana selle teaduskonna kuueliikmelises magistritööde komisjonis. Tööd olid, nagu olid, hinded olid, nagu said pandud, mistõttu tundub asjatu hakata tõmbama paralleele stiilis „kas tänavune saak oli parem kui mullu?”. Igal aastal kujuneb oma hindamise taustsüsteem, „aastakäigu koondportree” on selles mõttes paratamatu jääknäht, kuigi magistrandid on kõik iga  nägu, ja tore on. Komisjonis põhjustasid elavat arutelu peaaegu kõigi lõpetajate tööd ja vaid mõni üksik magistrant oli niivõrd küps, et jäi üle ainult hindes kokku leppida. Nii näiteks peavad Ilmar Kurvits ja Maris Vahter ilmselt tänama nii õnne kui kõikelubavat kontseptualismi traditsiooni, sest lõpetades küll kiitusega, oli nende tooteesitlus-performance tegelikult samavõrra vaadeldav provokatsioonina haridussüsteemi aadressil.       

  Maali erialal lõpetanud Kristi Kongit tõstis esile niisamuti noore kunstniku preemia žürii (mis magistritööde komisjoni liikmetega osaliselt kattus), kelle sõnastuses õnnestus tal tuua „uuskapitalistliku Eesti ühiskond tarbimishüsteeria peegli ette”, mida peab tõenäoliselt  mõistma nii, et viimaks ometi on siinmail olemas täiesti orgaaniline popkunsti kihistus, mis on täielikult võrsunud taasiseseisvunud Eestis ja millel puudub igasugune mälusuhe defitsiidipõhise nõukogude minevikuga. Teine noore kunstniku žürii premeeritud magistrant oli Eva Labotkin, kelle nn magamajäämiseperformance’id on veenvad – väljaastumine ühiskonna võimusuhete ahelast funktsioneerib seal kui vaikne protest ja tumm keeldumine.  Tugevad olid fotoosakonna lõpetajad Laura Toots ja Reimo Võsa-Tangsoo, kelle kineetiline installatsioon, s.o valguskast, kus kahe või enama inimese koostöös saab süttida sõna „demokraatia”, tundub mulle järjest enam ühe viimase aja parima teosena Tallinna nüüdiskunstiareenil. Stella Salumaa joonisfilm jätkab Priit Pärna eduka koolkonna strukturaalseid traditsioone. Seda on kindlasti kena vaadata tulevasel Pöffi animafestivalil ja teistelgi  erialaüritustel, ent kunstina see ei toimi ja olgem ausad – nii pole see ka mõeldud. Nõrgemaid lõpetajaid ei hakka siinkohal nimeliselt nimetama, pealegi, ükski komisjon ei oleks õige komisjon, kui selle liikmete arvamused teineteisega täielikult kattuksid. Tunnistan, et ei oleks miskit paha näinud ka selles, kui ükskaks värsket lõpetajat oleks jäänud oma töödega nii umbes aastaks istuma. Olles ise üks viimaseid 4+2 süsteemi aastakäikude esindajaid, ei oska ma ka praegust 3+2 süsteemi vaadelda kuidagi teisiti, kui kulunud õhtumaade allakäigu kõnekujundi kaudu. Kui ikka „viieaastased” kunstnikud ei julge näitusi teha, sest nad kardavad Elkeneid või Härme ja „viieaastased” kunstiteadlased ei julge kriitikat kirjutada, sest nad kardavad Liivrandu ja Kivimaasid, siis pole järelikult veel kops üle maksa läinud ja tuleb kartsa-aastaid juurde väänata. Ehk siis tuleb ka tõde ja õigus, õnn ja armastus ning presidendi  institutsiooni välja antava noore kultuuritegelase preemia pälvib lõpuks ometi ka mõni kunstnik.       

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming