Kommentaar. Kunst ei vanane

Andri Ksenofontov

Erik Alalooga heitis 16. detsembri „Global Container’i” avamisel väljakutse seisukohale, et kunstis on kõik tehtud. Selle ümberlükkamiseks piisab vaid teaduse ja tehnoloogia arenemisega kaasa tormata. Insenerid leiutavad uusi vahendeid, mille abil enneolematut luua. Prometheused Eestist ja mujalt näitasid seda Mare Tralla 11. juunil Kumus korraldatud minikonverentsil „Võrgustunud mood”. Ent kui teaduses töövahendid vananevad, siis kunstis mitte kunagi, sest teadus nõuab ühest tõlgendamist, kunst aga lõputult palju erinevaid. Nii oli „Global Container’i” metallehistöö üliõpilaste installatsiooni keskseks osaks kunstfallos, mis kündis inimajusse vagu. Aju – see on protsessor, ja protsessor – see on räni. Fallos – see on ühenduspolt, ja polt – see on raud. Fallos tegi kraapsavaid liigutusi nagu tikk vastu toosi serva – nii lõi Prometheus rauaga ränist tuld! Leidub neidki, kelle arvates Prometheus käis vaid inimeste ajusid keppimas. Ent ka teaduseta püsiks kunst igavesti noor, sest inimene muutub. Ameeriklane Ernest Truely otsis kangelast, kes ühises ringis teistel käest kinni hoides endale märgi nahale laseks põletada. Nõnda kasutavad kauboid Prometheuse teadust veiste märgistamiseks. Nüüd on juba ligilähedalt 180-pealine inimkari koos. „Kes on täna see kangelane?” hõikas Ernest Truely. Ning kui üks neiu eelmise põletusmärgi kõrvale uut tahtma läks, astuski kangelane ette ja ütles: „Teeme ühe asja selgeks – selle tüdruku nahka ei riku!” Fakk! Aga elu ongi loominguline – on kunst.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming