Kommentaar: Sõnad, sõnad, sõnad

Reet Varblane

Näitus „Ehteoor” Iida galeriis kuni 15. XI. Heili Sõrmuse kureeritud kunstiteadlaste ehtenäitus on huvitav eksperiment: seda mitte niivõrd eksponeeritud ehete (objektide) kui selliste, vaid pigem teoreetikuid (loe: praktiku, professionaalse tegija kõrval seisja) iseloomustava lähenemise, ehte tegemise metoodika mõttes.

Esmalt pean küll üles tunnistama, et ma ise ei osalenud, kuigi Heili Sõrmus tegi kuraatorina oma potentsiaalsete kunstnikega head tööd: üleskutse kõrval kasutas ta ka isiklikku lähenemistaktikat, ei teinud osalemisettepanekut mitte ainult e-posti kaudu, vaid ka helistas õige mitmel korral, ta mitte ainult ei ärgitanud, vaid ümbritses valvsa tähelepanuga, andis veel aega jne. Igal juhul usun, et kõik kunstiteadlased (ilmselt vähemalt need, kes esimesele ettepanekule, areldi küll, positiivselt vastasid), tundsid, et nende panus näituse õnnestumiseks on lausa hädavajalik. Heili Sõrmus käitus aktiivse positsiooniga oma kunstnikke „usaldava” kuraatorina. Ilmselt selles n-ö usaldamises väike vajakajäämine peituski: võib-olla oleks tulnud ka n-ö üleerudeeritud, kuid vähese praktilise kogemusega kunstnike ehk siis kunstijälgijate, kunsti üle mõtisklejate, kunstiteadlaste puhul rakendada sisulist koostööd, ahvatleda neid arutlemisele, mida just selle või teise osalemine projektile (ideele, sõnumile) juurde annab, milline nüanss aga just sellise töö puudumisel katmata jääb jne.

Augustis suutsin ennast ehtenäituse mõttele tõsise(ma)lt lülitada: milline on see ehe, mille ma endale (millegipärast läks mu mõte egoistlikult enda peale, sellises kontekstis tundus ehteloomine kuidagi intiimne, ennast analüüsiv, isegi tõlgedav tegevus olevat) ise teeksin? Ainus õige mõte oli sõna, idee, mitte aga selle objektiline, esemeline väljendus. Kui ennast ehtida, siis ehin millegi sõnastamisega. Aga täpselt, kaunilt, teistmoodi sõnastamisega – nii et ise selle üle suudaksin rõõmu tunda. Või millelegi konteksti leidmisega: taas teistsuguse, reegleid eirava, üllatava, isegi kummastava, aga veenva konteksti leidmisega millelegi, mis on olemas, mida on keegi teine juba varem millegipärast teinud, nii et on mõtet see värskena praegusesse aega tuua, et selle kaudu millelegi vähemalt mulle olulisele osutada. See oleks midagi, mille kaudu ja abil saaksin ennast enda ees ehtida ning ehk võiksin kaotsi läinud rõõmugi leida.

Mul ei ole midagi ehtekunsti kui sellise vastu. Mul on alati väga hea meel olnud, kui keegi mulle armsatest inimestest on (kandmiseks mõeldud) ehte kinkinud või ka ise selle meisterdanud. Sama meelsasti kannan midagi, mis on kuulunud mu emale, vanaemale, vanatädile. Hindan eesti ehtekunsti, ka seda teoreetilist vooderdist, mida eelkõige Kadri Mälk ja tema ÕhuLoss, aga ka F. F. F. F-i tüdrukud on sinna ümber osanud ehitada. Olen väga rõõmus, et mul on Ketli Tiitsare tehtud kõrvarõngad (taas tuleb mängu kasutatud materjaliga seotud lugu), ning kui peaksin rikkamaks saama, tahaksin väga endale mingit ehet Julia Maria Künnapilt või Mari ja Adolfas Šaulyselt. Need on pelgalt esimesed pähetulevad näited.

Kui vaatasin kolleegide tehtud ehteid „Ehteoori” näitusel, siis ei tea, kas see oli äratundmisrõõm või -hirm, aga nemadki, eelkõige ikka need kolleegid, kelle mõte oli käinud sama rada mis minulgi, olid lähtunud eelkõige sõnast, kombineerinud isikliku kogemuse omandatud teoreetilise baasiga, ja alles siis teinud midagi. Objektil polnudki nagu enam omaette tähendust – sümboolne tähendus ikka üle kõige ehk kui laenata Katrin Kivimaa Simone de Beauvoir’lt laenatud ning spiraalsesse käevõrru graveeritud mõtte: „Kellegi elul on väärtust niivõrd, kuivõrd ta väärtustab teiste elu läbi armastuse, sõpruse, õiglus- ja kaastunde”.

PS Kui aga kolleeg on jätnud enda kõrvale ja mõelnud kellegi teise peale, siis on ka tulemus märksa materiaalsem, käegakatsutavam, nagu Johannes Saare töö puhul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming