Kompromissitriennaal

Vappu Thurlow

Neljas joonistustriennaal Tallinnas ja Viinistul. Näitused: „Vaikne revolutsioon” Tallinna Kunstihoones kuni 9. IX, kuraator Anu Juurak; Evi Tihemetsa joonistused Jaani kirikus 1.– 30. VIII ; „Piirituse maitse” Vabaduse väljaku tunneli eksperimentaalgaleriis kuni 10. IX, kuraator Eliisa Ülevain; „Joonistuse hääl” Vabaduse galeriis 23. VIII – 4. IX, Munkadetaguses tornis kuni 19. IX ja Viinistu kunstimuuseumi konverentsisaalis ja galeriis kuni 25. IX, kuraator Loit Jõekalda; „Joonistus – vabadus” disaini- ja arhitektuurigaleriis kuni 8. IX, kuraator Maria-Kristiina Ulas; „Dialoog” galerii keldrisaalis kuni 8. IX, kuraator Loit Jõekalda; „Joonistuskunsti varasalv” Mart Lepa kogust Estonia Kontserdi galeriis kuni 26. IX; „„Manu propria” laureaadid” Draakoni galeriis 7.–18. VIII ja Hobusepea galeriis 15. –27. VIII ; portreejoonistused Ungari Instituudis kuni 7. IX, kuraator Loit Jõekalda; „Kuues lõige” Von Krahli galeriis kuni 10. IX, kuraator Mariliis Oksaar; Siiri Taimla näitus „Töö ja pere” 1Galeriis kuni 9. IX; „Mõtisklused” Aatriumi galeriis kuni 8. IX, kuraator Merike Sule-Treubert; „Dialoog” Kullo galeriis kuni 8. IX, kuraatorid Inga Heamägi ja Loit Jõekalda; Aivar Juhansoni joonistused illustratsioonigaleriis (Pikk 73) kuni 22. IX; Ulvi Haagenseni näitus „Iga päev” Hopi galeriis kuni 18. IX; Leonhard Lapini arhitektuursed joonistused Plate tornis kuni 19. IX; „Piir, lävi ja rada” Viinistu kunstimuuseumi Tünnigaleriis ja kabelis kuni 25. IX, kuraator Margot Kask. Võrreldes kolmanda joonistustriennaaliga aastal 2009, on sellesuvine, neljas, olnud suurem ja huvitavam seetõttu, et juurde on tulnud palju uusi joonistajaid ja kuraatoreid. Selgub, et mitmete alade kunstnikud joonistavad (taas?), isegi väga paljud noored joonistavad rõõmuga. Eelmisel talvel toimunud „Hariliku” näituse kunstnikud on liitunud koos oma kuraatori Margot Kasega. Paljude noorte kunstnike tööd täiendavad oma uudsete ideede ja värskusega „vanade tegijate” kõrgprofessionaalseid pilte, mis on kõige paremini esindatud Hobusepea ja Draakoni galerii laureaatide väljapanekus.

Triennaali selline kasvamine on muidugi hea, kuid selles peituvad ka mõned ohud, näiteks laialivalgumise võimalus, mis ei ole ka joonistustriennaalist mööda läinud. See kiusas triennaali juba algusest peale, kui otsiti teemat, ja selle ühtses sõnastuses kuidagi kokkuleppele ei jõutud. Ettevaatlikkus, millega kõik Loit Jõekalda kutsutud kuraatorid omaenda idee läbisurumisest hoidusid, üritades kompromissini jõuda, väljendas parimas mõttes demokraatlikku mõtteviisi ja hoiakut. Nii jäigi lõppkokkuvõttes sõelale mitu teemat, mis on omavahel lõdvalt, justkui ainult üht niiti pidi kokku seotud. Eri viisidel kunsti teha on ju võrdne õigus olla, igaühel on oma vaatajaskond ja mõttekaaslus.

Arvuka osavõtjaskonnaga mitmetahulised joonistustriennaalid on algusest peale olnud eelkõige Loit Jõekalda ja tema tööstiili nägu, mida iseloomustab suurejooneline, julge ettevõtlikkus. Jõekalda on väga töökas ja inimsuhtluses fenomenaalne, tal on suhted lugematu arvu kunstnikega üle kogu maailma, samuti Eestis, kus ta tunneb kõigi tuttavate loomingut ja julgustab neid alati ühistest üritustest osa võtma. Teiselt poolt on talle mõnikord omane probleemide lahendamine riskantselt viimasel minutil, otsekui spontaanselt mängides, improviseerides; kõige kiuste õnnestuvad need tal lõpuks ja pärast võib öelda, et ettevõtmine läks korda.

Võib-olla tuli see neljandale joonistustriennaalile isegi kasuks, et ürituse tohutust ulatusest tekkida ähvardavad segadused ja laialivalgumise momendid said ilmseks juba algusest peale, kui organiseerimistoimkond sai esimest korda kokku. Tänu sellele jõudsid need selle aja jooksul, mis veel näituste eksponeerimise alguseni jäänud oli, tasapisi ära klaaruda, kuraatorid lahtisi küsimusi omavahel piisavalt arutada ja kerkivaid probleeme võimalust mööda juba ette ära neutraliseerida. Aja jooksul polariseerusid arutlusalused teemad põhiliselt kaheks: üldistatult sõnastades „joone” ja „dialoogiga” liituvaiks teemaringideks.

Populaarseiks muutunud joonistustriennaalidele laekunud materjalide läbivaatamisel kujuneb arusaam, et kunstnik, kes istub maha ja hakkab joonistama, väljendab selle tulemusena ühte kolmest: kas seda, mida ta vahetult näeb; või seda, mida ta tunneb; ehk ta püüab (skemaatiliselt või kontseptuaalselt) joonistada väljamõeldut, mõttetöö tulemust. Nähtud motiivid tekivad natuuri joonistamisest, tunnetatud motiivid saavad alguse kunstniku fantaasialendudest ja läbimõeldud, üldistatud joonistused kannavad endas filosoofilist alget. Tulemus sõltub ka sellest, kuidas kunstnik näitusetegemisse suhtub: natuuri joonistamine on osa õppeprotsessist ja joonistajakäe vormishoidmisest. Fantaseerimine on psüühholoogiliselt „vabastava” mõjuga. Kui kunstnik on ambitsioonikas ja otsiva vaimuga, siis mõtleb ta võib-olla juba pliiatsit haarates sellele, mis siit edaspidi välja võiks areneda.

Kunstihoones eksponeeritud Anu Juuraku kuraatoriprojekt „Vaikne revolutsioon “ on juba Sirbis käsitlemist leidnud.1 Kunstihoone kõrval toimusid kuraatorite koostatud näitused ka Aatriumi galeriis (Merike Sule-Trubert), arhitektuuri ja disainigaleriis (Maria-Kristiina Ulas), Vabaduse väljaku tunnelis (Eliisa Ülevainu), Von Krahli baaris (Mariliis Oksaar), samuti Viinistu tünnides ja kabelis (Margot Kask). Joonistustriennaaliga seostuvad ka Evi Tihemetsa ja Aivar Johansoni näitus lastekirjanduse keskuses, Siiri Taimla näitus 1Galeriis, ühisnäitus „Hullu kala maja” Metropolis, Mart Lepa koostatud väljapanek Estonia kontserdisaalis, portreed Ungari Instituudis, CLOE (Einike Leppik, Carl Robert Kagge, Ove-Kuth Kadak) Niguliste kirikus ja Viinistul, Ulvi Haagenseni näitus Hopi galeriis ja Jaanika Peerna väljapanek Viinistu kabeli esimesel korrusel. 24. augustil toimus Kunstihoones seminar seitsme ettekandega: inglastelt Angela Rogersilt ja Simon Downsilt, ameeriklaselt Joseph Jamesilt, jaapanlaselt Tomiyuki Sakutalt, Saksa kunstnikult Eugenia Gortchakovalt ja eestlastelt Jüri Hainilt ning Merike Sule-Trubertilt.

Loit Jõekalda on koondanud need näitused, mis tekkisid arvukatest triennaalile laekunud töödest, üldpealkirja alla „Joonistuse hääl” ja need on Vabaduse galeriis, Viinistu konverentsisaalis, Kullo galeriis (Inga Heamäe kujunduses), Munkadetaguses tornis, arhitektuuri- ja disainigalerii keldriruumis ning Niguliste kirikus. Loit Jõekalda toetab mõtteviisi, et joonistamine on olemisviis: kunstnik annab fantaasiale vaba voli ja väljendab seda, mis pliiatsist välja voolab. Tema vilunud käsi puudutab paberit loovalt, kapriisselt, säravalt. Fantaasiapilte on põhiliselt kahte liiki: abstraktsed ja realistliku motiiviga nagu mälestused unenäost. Abstraktse pildi valmimise psühholoogia on äärmiselt huvitav. Loov kunstnik liigub kujuteldavas ruumis, mille sügavust ta tajub sõrmeotsaga. Joonistamise hetkel on ta ise see ruum. Sel joonistustriennaalil, kus on väljas tavatult suur hulk kunstnike tehtud abstraktsioone, võib jälgida abstraktse mõtte või tunde väljakasvamist näiteks keskkonna tunnetamisest, sest päris abstraktsete piltide kõrval on palju ka selliseid, millel on nähtav seos maastikuga; objektiga, mis on maastikult pärit, või interjööriga. Väljendust ei maksa alahinnata, kunstnik ongi väljendus ja selles väljenduses on palju väärtuslikku informatsiooni. On niisugust, mida me kõik tunnetaksime ja tahaksime sõnastada, aga mittekunstnikena ei ole meil selleks sobivat meetodit. Ükski tehniline vahend ei jõua kunagi inimkäe ja -silma koostöös saavutatud tulemuseni. Ei tohiks ka halvustada kunstnikke, kes aastatepikkuse tööga sellise tundlikkuse on saavutanud ja kes seda igapäevase harjutamisega töökorras hoiavad. Puudutus on tulvil informatsioonist ning kui me selle vastu tähelepanelikumad oleksime, võiks meie kõigi oma maailm, milles iga päev füüsiliselt viibime, olla tavatult rikkam.

Abstraktsed joonistused andsid ülekaalukalt ilme Kullo galerii väljapanekule, kus võis näha hulka efektseid, suures formaadis kompositsioone. Kõige paremini jäid meelde Victoria Pitirimova pruunikas-sinised (maastikuvärvides) pildid, Pirkko Holmi, Sergei Pšizovi, Asja Sukmanova, Tiia Elkeni jt tööd. Vive Tolli oli toonud ühe volditud kangamotiiviga joonistuse, millele lisanud meistrikäega tükikese jaapani paberit, mis annab tööle lõpetatuse. Inga Heamägi kasutas kujunduses oskuslikult „dialoogi” võtet, eksponeerides paljud tööd paaridena: Valgerdur Hauksdottir ja Nicolas Boldych, Leili Muuga ja Mart Valmet, Helena Junttila ja Maara Vint. Need kahekõned näituseruumis aitavad hästi töödesse süveneda, juhivad tähelepanu olulisele. Eugenia Gortchakova selgitas ka konverentsiettekandes oma tööde, i-padidele tõmmatud korrapäraste joonekeste ideed: näidata eksistentsiaalset aega. Abstraktsete fantaasiate väljakasvamine maastikuelamusest saab nähtavaks Valgerdur Hauksdottiri, Enno Ootsingu, Leili Muuga jt töödes.

Arhitektuuri- ja disainigalerii keldriruumi väljapanek on suurelt osalt maastikufantaasiate päralt. Matti Pärk kujutab abstraheerivalt interjööre. Uno Roosvalt fantaseerib. Takafumi Ide lummav peegeldusmotiiv jääb abstraktsiooni ja reaalsuse vahepeale. Viinistu kontserdisaali juures olevas väljapanekus jäid sõelale Kim Massey tee ja kohviga maalitud pildid, Jüri Kase, Tiiu Kirsipuu ja Tuulikki Tolli abstraktsed teosed. Looduslik motiiv, kivike, on Anna-Maria Vaino pildil kasvanud tööprotsessis nii suureks, et mõjub rändrahnuna või peaaegu abstraktse tööna.

Vabaduse galeriis langes „Joonistuse hääle” raskuspunkt pigem eksperimentaalsetele, joonistamise mõtet ehk võimalusi uurivaile töödele. Lätlase Klavs Upaciersi söetükiga varustatud kilekott joonistab seal ventilaatori abiga seinale ühte joont, ikka uuesti ja uuesti. Samba vastasküljel on Anu Purre kassapaberi rullidele tehtud väikesed joonistused. Joonistusel on üürike hääl: kui kassiir kohale jõuaks, torkaks ta need rullid kassaaparaati ja nende lahti hargnedes haihtuks kunst olematusse… Kõige efektsemad on siin jaapanlase Tomiyki Sakuta koloreeritud ofordid. Mõnikord lisab kunstniku enda jutustus teose vaatamisse väga palju. Konverentsil kõneles ta nende karakternägude tekkeloost: „Inimese silmadest voolavad pisarad, nad muudkui voolavad, kuni lõpuks nägu koosnebki ainult pisaratest. Teisel hakkab nägu kuluma, muutub auklikuks …”. Viinistu konverentsisaalis ja galeriis joonistavad-jutustavad Piret Mildeberg, Ilme Rätsep, Eve Eesmaa, igavesti palverändurlik Inge Kudisiim. Cornelia Kotto joonistab ainsana häält – viiuliheli – see jääb pildile sellesama värinaga, mis panebki meid head viiuliheli unustavalt kuulama.

Maria-Kristiina Ulase koostatud „Joonistamine – vabadus” arhitektuuri- ja disainigaleriis seostab „vabaduse“ eeskätt kunstniku isikliku väljendusega. Monumentaalselt mõtlev kuraator kogus enda ümber rühma kõige julgemate, Albert Gulgi, Maie Helmi, Jarõna Ilo, Mall Nukke ja Ülle Marksi töid, millele liituvad kuraatori enda keerukad, mustad vineerist hampelmannid. Tänaval endisest Laste Maailmast mööda kõndides võib läbi suurte vitriinakende näha ruudulise põrandaga ruumi ja otse akna vastas Ülle Marksi suuri abstraktseid joonistusi, mis kasvavad lihtsast algmotiivist suureks õõnesjaks vormiks. Neile motiividele, samuti Albert Gulki ja Maie Helmi töödele, improviseeris avamisel toimunud performance’is tantsija Laura Kvelstein. Tantsule omakorda resoneeris põrandale joonistades Jaanika Peerna. See performance tuletas meelde seoses ühe varasema joonistustriennaaliga Kunstihoones korraldatud tantsuetendusi, kus samuti joonistati – tõsi küll, natuurilähedaselt skitseerides, samal ajal kui tantsijad võtsid oma põnevas liikumises seinal rippunud töödel leiduvate figuuride erinevaid poose. Seekordsel avamisel läks improvisatsioon rohkem sisse meeleollu kui figuuri, joonistajagi lähenes omakorda liikudes tantsule. Seegi etendus oli väga nauditav.

Teised Ulase kutsutud kunstnikud ei ole abstraktsionistid, ainult Maie Helm esitab küsimuse valikuna: kas abstraktselt või mitte-abstraktselt? Albert Gulk naudib omapärase loo jutustamist: tema lopsakais, rohkelt rahvastatud kompositsioonides on üks korduv peategelane. See on kiilanev keskealine meesterahvas, kes võtab erinevaid rolle: suhtleb tulnukatega, kehastub superkangelaseks; kesksel kohal helbib ta suure lusikaga suppi. See on tema maailm, mille sees ujub kalu, figuure ja teatud ajastul kirjutatud teaduslikust fantastikast pärit kosmoserakette ning tulnukaid. Jarõna Ilo ja Mall Nukke näevad vabadust pigem kui filosoofilist mõistet, mitte isiklikku olekut. Vabadus – kas see on vabaolek tehnilise progressi köidikutest, internetis lõksuks muutunud võrkudest?

Aatriumis keskendub Merike Sule-Trubert „Peegeldustes” vaatamisele kui psühholoogilis-füsioloogilisele fenomenile, näituse idee avab eelkõige kuraatori enda joonistus: vaadata võib konstruktiivselt või destruktiivselt. Ka Dovydas Klimaviciuse suur teos köidab tähelepanu horisontaalsel alusel eksponeeritud suure vaatajasilmaga. Kontseptsioonikeskseid töid toetavad äärelt, lõdvemalt teemaga seotult, näiteks Liis Teesalu energilise joonega tehtud aktid jt.

Noor kunstnik Siiri Taimla on leidnud isikupärase eneseväljenduse näitusega „Töö ja pere”, kirjeldades kõige noorema kunstnikepõlvkonna elluastumist. Olles ise veel peaaegu lapsed, unistavad nad kolimisest kodusesse korterisse, kus on mööbel, kraanikauss ja muu vajalik. Aga kõik see on alles mõte, koosneb nagu õhukesest paberist. Et see reaalseks saaks, tuleb Soome tööle minna. Need õhkõhukesed unistused, mis kunstniku enese jaoks on peaaegu päris, on ka sotsiaalne kriitika, sest Siiri Taimla väljendab terve põlvkonna tegelikku olukorda. Neile on vaja väga palju õnne, et Soomes töötamise keerulise plaani kõik etapid lõpuks ikka toimiksid.

Von Krahli baaris on Mariliis Oksaare koostatud noortenäitus „Kuues lõige „Sounds like revolution””. Noorimate eneseväljenduses on peamised kaks hoiakut: iroonia või siis helge, naiivsust mitte peita püüdev fantaasiamäng. Teostuses domineerib multifilmist (või koomiksist) mõjutatud joonistuslaad. Iroonilised, humoorikad on Lauri Koppeli lugu „Kurt kombainist”; Lilian Hiobi, Katarina Meistri, Liina Loperi tööd. Lapselikus laadis tööd, nagu Jenny Grönholmi karude linn, tuletavad natuke meelde Anu Kalmu aastatetaguseid karupilte. Selle temaatilise liiniga ühineb ka Gudrun Heamägi, joonistades lapsi, kellele kasvavad pähe kitsesarvekesed, ja maastikke, kus need lapsed unes või ilmsi uitamas käivad.

Vabaduse väljaku tunnelis on Eliisa Ülevainu pannud kokku üliõpilasnäituse „Piirituse maitse”, kus joonistajatele on eksperimentaalselt loodud „raske olukord” istuda 12 tundi järjest maa-aluses koledas tunnelis ja seal midagi luua. Meelde jäid Liisa-Helena Lumbergi joonistused möödujaist ja Linda Vainomäe natüürmort improviseeritud õhtueinest.

Joonistustriennaalide kõige meeleolukam osa on alati väljasõit Viinistusse. Korraldajate rõõmuks registreerus terve bussitäis soovijaid ja loodetavasti ei pidanud nad pettuma: päike säras vist selle suve kõige viimasel kaunil päeval ja meri oli sinine. Margot Kase tünnides ja kabelis eksponeeritud kuraatoritöö „Piir, lävi, rada” oli Viinistusse toonud hulga rõõmsailmelist ja ergast loomingut ning selle tegijaid, paljud neist olid kohal koos oma väikeste lastega. Maapoolses tünnis eksponeeris Britta Benno joonistatud kahekõnet kolmeaastase poja Ukuga, kes on veel „puhtas mitte- või ennekujutamise, totaalse abstraktsiooni etapis”. See langes kokku konverentsil esinenud Joseph Jamesi mõtetega joonistamisest kui ühest osast inimese loomulikus arengus, eriti esimestel eluaastatel, kui see on sajaprotsendiliselt spontaanne ning vaba; edasi hakkab see arenema käsikäes kõnega, kuni seitsmeaastaselt on iga inimene kunstnik, oma arenguvõime tipul; sotsiaalne surve ei ahista siis veel väljendustahet. Inglise külalise Angela Rogersi joonistamise workshop, joonistav kahekõne täiskasvanuile, lisas 25. augusti väljasõidule omakorda palju elevust.

Millegi õrna, tundliku, puudutust mittetaluva käsitlemine kunstis on ilmselt see, mis pakub Margot Kasele kõige rohkem huvi. Lisaks lapse veel läbikäimata arengutee etteaimamisele on samas tünnis ka Jarõna Ilo joonistus, mis võiks kõledal talvelõpul aidata suveootajat: „Õieloits” ehk julgustus kujutleda oma sõrmeotstele üks puhkev õis (kui see hea mõte vaid märtsi lõpuni meeles püsiks!). Samas Ines Erlemani abstraktsed joonistused („Ta tõmbas triibud pintsliga murule …”) ja Evelyn Müürsepa säbrulise joonega tehtud nägemused puudest; joonega, mis näitab koorele tekkinud arme, äralõigatud ja siis kokkukasvanud oksakohti – jah, ka puud ei ole tegelikult nii tugevad ja puutumatud, nagu paistab. Merepoolses tünnis püüab Alide Zvorovski taas mõista muutusi, mis toimuvad vaatajas kunstiteose vaatlemisel, aimata pilgu nähtamatuid jõujooni. Ta on raskel, aga huvitaval teel. Laura Põld ja Helen Tago püüavad joonistades tabada hetke, mis kogu aeg eest ära põgeneb. Maiu Moosese väikesed figuurid ja Lembe Rubeni naiseks tantsiv kolmnurk – kõik on huvitav, värske, ja paneb soovima neile noortele kunstnikele rohkem jõudu ja aega selleks, et nad ka edaspidi kõiksugu toredaid asju mõtleks ja teeks. Kaili-Angela Konno on leidnud aegade paatina metallis, millele kannab pühakujusid: neis on aukartust äratavat distantsi. Tünnidevahelisse koridori astudes köitsid kõigepealt tähelepanu nagisse riputatud põlled – vist ikka joonistused –, tegelikult Ulvi Haagenseni metallobjektid (skulptuurid?), mida näpuga katsuma tõukavast kiusatusest ei suutnud kuigi paljud üle olla. Vasakul pool seisab veel üks Siiri Taimla paberist kraanikauss, mille nõudelasu vahelt Margot Kase seletuse kohaselt „paistab õige palju armastust”.

Viinistu vaikses kabelis, mille tagaseina akna kaudu otse merele paistab ja mille punast päikeseloojangut markeerib pikk punasetriibuline kaltsuvaip, eksponeerib Jaanika Peerna akende silmapiiril oma joonistuste abstraktset viirgu. Rõdul on Kaija Kesa portreed ta vanaisadest Rein Kesast ja Ülo Keedusest. Nagu kõik need teosed, hindab kabeli sügavat vaikust kõrgelt ka Marilyn Piirsalu ja Kadi Pajupuu video suure lumise väljakuga. Tuletamaks meelde, et kuidas me ka ei ihaleks oma lühikest suve, võib lumevalgus meil novembris, või detsembris, või mis tahes teisel kuul ikka hetkeks hinge kinni võtta, läbi valgustada, lepitada. Ja jälle hakkame mõtlema sellele, mille kohta Kadi Pajupuu kirjutab: „lume suur kustutuskumm”.

1 Vt Elin Kard, Vaikus enne revolutsiooni. – Sirp 31. VIII 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming