Konnatiigistumisest

Urmo Raus

Eesti kunst on ühiskonna osa ja seda puudutavad selle ühiskonna kõik probleemistikud. Viimaste aastate poliitikute lugulaul, kui hästi meil läheb, ja kodanike õiglustunnet puudutavate korruptsioonijuhtumite JOKK analooge võib märgata ka kunsti- ning laiemalt eesti kultuurimaastikul. Eestis on tänaseks välja kujunenud oma kunstinomenklatuur, kes kontrollib peamisi kunstielu toimimise mehhanisme, olgu selleks siis mõjukatele välisnäitustele osalejate määramine või kunstielu puudutavate oluliste aineliste otsuste tegemine. Iseenesest võib ju öelda, et see on loomulik ja nii on igal pool.

Selline võimaluste jagamise kitsasse ringi sumbumine pärsib lõpptulemusena initsiatiivi ja loovust ning viib meid sarnasesse situatsiooni eelmise sajandi kolmekümnendatega, kus Jaan Koort pages tollaste konnatiigimängude eest Stalini Venemaale.

Eesti väiksust arvestades aga ei toeta sellised tendentsid loovpotentsiaali kasvu ja isik­susekeskset kunsti, vaid administraatorite poolt manipuleeritava keskpära teket. Kunst, mida administratiivselt mitmete projektide raames soositakse, on sageli selline, et isegi siis, kui seda olemas poleks, mõeldaks ta lihtsalt välja.

Eestis puuduvad mitmetes kultuuriinstitutsioonides läbipaistvad ja arusaadavad reeglid. Samas on asutud propageerima turumajanduslikku loometööstust, unustades, et turumajanduse toimimise aluseks on vaba konkurents. Igasugused kartellid ja monopolid on majanduses taunitud ja seadusega sanktsioneeritud. Kunsti ja ka laiemalt kultuurisfääri puhul aga kehtib topeltmoraal ja tabu. Võib ju näiteks öelda, et töösuhtes inimese, lähisugulase või abikaasa saatmine mõnele olulisele rahvusvahelisele kunsti- või muusikasündmusele on objektiivne ning põhjendus, et meil ju pole kedagi teist, piisav selgitus.

Eelkirjeldatu toimimine aga näiteks kohalikus omavalitsuses oleks üsna üheselt määratletav. Tegemist on tavalise korruptsiooni ilminguga ja see ei ole tolereeritav. Võib ju vaielda, et võrdlus on kohatu, aga siiski. Lõpuks on ju tegemist sageli kaalukate otsustega  ja neid kroonivad aasta lõpus või alguses, väljakujunenud tavana, suured rahalised kultuuripreemiad. Niisiis jagatakse sama otsustusahela teises otsas ka materiaalseid hüvesid. Kultuurisfääris puuduvad selliste olukordade vältimiseks selged reeglid. Reeglid, mis reguleeriksid lähisugulaste ja töösuhtes inimeste määramise loomingulisi ja materiaalseid hüvesid jagavatesse nõukogudesse või komisjonidesse. Korporatiivsust ja klubilisust soosiv tava on Eestis ka võimalus esitada hüvesid jaotavatesse komisjonidesse erinevate organisatsioonide nimede all ühtesid ja samu inimesi. Nii näiteks on Eestis võimalik, et riigiametnik, olgu selleks EKA õppejõud või kultuuriministeeriumi töötaja või keegi kolmas, kuulub ise mitmesse eriala organisatsiooni ja esitatakse komisjonidesse mitte ametnikuna, vaid mingi ühingu esindajana. See annab võimaluse igasugu kombinatsioonideks, mis näitab väliselt justkui erinevaid otsustamisprotsessis osalevaid instantse, kuigi tegu on ikkagi ühtede ja samade inimestega. Lõpuks on tegemist kitsa ringi omavahelise kokkumänguga, mis ainult loob avalikkusele mulje ausast otsustusdemokraatiast.

Kunsti vallast sobib eelnevat hästi illustreerima Veneetsia biennaali Eesti-poolsete otsustega  seonduv. Tegemist on kunstnikele ühe olulisema kunstisündmusega ja seetõttu peaks valikute puhul olema komisjoni omavaheline suhtestik eriti läbipaistev ja ka otsused arusaadavad. Vaadates aga näiteks kas või tänavust žürii koosseisu, võib aga tõdeda, et pea poole või isegi enama valiku teinute ja valituks osutunu vahel valitsevad otsesed või kaudsed tööandja-töövõtja suhted.

Loomemajanduse vaatevinklist on tõsine probleem ka vaba konkurentsi pärssiv info, monopoolne kontrollimine kitsa ringi inimeste poolt. Nii näiteks suunatakse  ametlikke kanaleid pidi eesti kunsti vastu huvi tundvad väliskuraatorid Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusesse, kus neile antakse infot eesti kunsti kohta valikuliselt ning subjektiivselt. Filantroop George Sorosi rahastusel loodud fond oli aga algselt mõeldud ka demokraatia edendamiseks läbi kunsti ja kandis väga progressiivset mitmekesisuse mõtet. Praeguseks on see muutunud aga suhteliselt ebademokraatlikuks administratiivseks kontrollimehhanismiks eesti kunsti välissuhtluse üle ja kunsti erinevate tahkude kohta edastatava info leviku piduriks.

Eelnevast lähtuvalt teen mõned ettepanekud.

Esiteks leian, et eesti kunst vajab oma sõltumatut infokeskust. See infokeskus võiks olla avatud kõigile ning omada võimalikult laiapõhjalist andmebaasi kogu Eestis loodava professionaalse kunsti kohta. Eesti kunsti infokeskus võiks ja peaks toimima vaba konkurentsi põhimõttel neutraalse infopangana, jagades teavet asjast huvitatutele oma eelistusi dikteerimata.

Teiselt poolt võiks see infokeskus olla eesti kunstnikele keskseks teabeallikaks väljaspool Eestit  toimuvate kunstisündmuste ja eneseteostuse võimaluste kohta.

Otsuste ja valiku tegemiseks riigi osalusega välisnäitustel tuleks osalejate valimiseks aga moodustada sarnaselt kulka toimimisele komisjon, mis avalike valimiste läbi koondaks erinevaid eesti kunstimaailma osapooli ja mida iga paari aasta tagant uuendataks.

Nii lahutuks info haldamine ja otsuste tegemine ning välistataks ühtede huvigruppide pikaajaline ja ühesuunaline kontroll eesti kunstielu üle.

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse peaks hoopiski sulgema kui omas ajas oma ülesande täitnud asutuse või siis muutma selle kaasaegse kunsti uurimisasutuseks. Eesti kunsti infokeskus ja välisnäituste komisjon võiksid olla kas kunstnike liidu või kultuuriministeeriumi halduses.

Teen samuti ettepaneku kultuurisfääris korruptsiooni välistava seadustiku või reglemendi väljatöötamiseks. See võiks olla kokkuleppeline regulatsioon erinevate institutsioonide otsustuskomisjonide ja nõukogude koosseisude huvide ristumise vältimiseks.

Näen eesti kunsti institutsionaalses võrgustikus kunstnike liidul olulist tasakaalustavat ja omamoodi alternatiivset rolli ning loodan, et teie tänased otsused on kantud ka sellest vaatenurgast.

 

Urmo Rausi ettekanne Eesti Kunstnike Liidu suurkogul 9. V.

Urmo Raus on Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 2006, Prantsuse kunstnike assotsiatsiooni La Maison des Artistes liige aastast 1996.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming