Konrad Mäe medal Lembit Sarapuule

Reet Varblane

1. novembril anti Kadrioru muuseumis üle tänavune maalikunsti kõrgeim tunnustus, Konrad Mäe medal. Seekord otsustas žürii (Mari Roosvalt, Andres Koort, Piret Lindpere, Hannes Starkopf, Harry Liivrand ja Jaan Elken) anda selle Lembit Sarapuule. See oli igati tark valik, sest Lembit Sarapuu kunst – selles võis augustis Vaala galeriis tema 80. sünnipäeva puhusel väikesel kokkuvõttel veenduda – mitte ainult pole kõnetanud  vaatajat üle nelja aastakümne (ja teeb seda ilmselt ka edaspidi), vaid on iga aja uues kontekstis sundinud professionaale – kriitikuid, kuraatoreid, kunstiajaloolasi seda värske pilguga üle vaatama, midagi uut leidma, teistmoodi tõlgendama. Seetõttu olingi valmis kihla vedama, et Lembit Sarapuu on Konrad Mäe medali juba ammu saanud, aga – parem hilja kui mitte kunagi.

Võib väita, et Sarapuu on ajatundlik ja täielikult  ükskõikne selle suhtes, mida antud ajal kunstilt, maalikunstilt oodatakse. Nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu, on mõlemad väited täiesti õiged. Ka siis, kui Lembit Sarapuu on võtnud selgema sootsiumi(või ajastu)kriitilise positsiooni – mõelgem kas või tema maalide peale, kus kannatav rahvuspoeet Juhan Liiv annab oma viimase pintsaku vaesele Eesti Vabariigile või kus eestlane tänutäheks, et on soostunud ühinema Euroopa Liiduga, saab  banaani või kus maetakse kapitalismi –, on see jõudnud vaatajani paraja annuse huumori ja iroonia kaudu, ent need teemad on kunstnik paigutanud ka omamütoloogia süsteemi. Lembit Sarapuu on suur omamütoloogia looja, kuid teda pole vaja panna ühte patta n-ö süütute naivistidega. Lembit Sarapuu on teadnud vägagi täpselt, millise kunstiajaloolise stiili (kõnetusviisi) või kultuurilise hoiakuga flirtida, seda enda kunsti huvides ära kasutada.  Ta on laenanud teiste mütoloogiate (kultuuriliste hoiakute) tegelasi ning teinud need enesestmõistetavalt enda omaks. Teda ei ole huvitanud ei soorollid, nende teisenemine ega selle eest (või vastu) võitlemine.

Sarapuu omamütoloogia tegelased – Kalevipojad ja Saarepiigad, Danaed, Ledad ja Zeusid, kellele ta on armulikult jätnud nende kultuurilise kuuluvuse, mütoloogia nimed – on avalikult seksuaalsed olendid, kes on huvitatud ainult  oma seksuaalsest küllastamatusest ja seetõttu täiesti vabad kultuurilistest kohustustest ja ootustest. Nende maailm on nemad ise ja nendega vahetult seotud (neid sünnitanud) looduslik keskkond. Ratsionaalse maailmakorralduse seisukohalt käituvad nad eufooriliselt, ebaloogiliselt. Nad on läbinisti id, kes ei pea muretsema ego pärast, superegost kõnelemata. Ja nii ei näe ma mingit vajadust seostada Lembit Sarapuu loomingut pornograafiaga,  mis peab vähem või rohkem arvestama kultuuriliste reeglitega, et neist just parasjagu üle astuda, et hoida oma publik lõa otsas. Lembit Sarapuu sai Konrad Mäe medali Vaala näituse eest, mis, välja arvatud mõni uus maal, oli ikkagi retrospektiiv. Isegi mitte tavaline, vaid kunstniku erakogudesse omandatud tööde kaudu tehtud tagasivaade. Tuli tõdeda, et Sarapuu ei ole ka väikesemõõduliste tellimustööde puhul teinud allahindlust, vaid üks  naisakt tundus olevat rohkem tellija ootuse kui kunstniku tahte nägu. Lembit Sarapuu on tõesti hea valik, küll aga hämmastas žürii põhjendus, et „Sarapuud iseloomustab seksistlik, provokatiivne vaatenurk solgitud soorollidele”.

Mis on solkimata ja mis solgitud soorollid? Ja „seksistlik” peaks ju tähendama ühe soo üleolekut, soovi teist sugu endale allutada? Kultuurilises mõttes peaks see ju osutama mehe üleolekule (kui  soorollidele osutatakse, siis ei saa kultuurilist tähendust välistada). Kas see on põhjus, miks osutus väljavalituks just Sarapuu? Või ei mõelnud žürii üldse, mida pressiteatesse kirja pani?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming