Koopia digitaalses kunstis

Raivo Kelomees

 

George Legrady arhiiviprojekt “Pocket Full of Memories” (2001). Repro

Koopiateema on digitaalpaljundamise ajastul ilmselgelt ära leierdatud. Kui kõnelda kunstist, siis saab kõike ketastel säilitatavat kopeerida, välja arvatud installatsiooniformaadis kulukad projektid. Iga päev kopeerime plaate, filme, raamatuid, info- ja elamuste näljas kopeeritakse ka suure vaevaga loodud kunstiteoseid.

Elame post-copyright’i ajastul. Copyleft-liikumine on aktuaalne. Algupäraseid ja ehedaid teoseid luua on peaaegu võimatu. Kõik on läbi proovitud, ammendatud, ära tehtud.

Digitaalse kunstiteose puhul võib ka originaal paikneda samaaegselt mitmes kohas. Originaal määratletakse võrguaadressi järgi. Õige aadress = originaal. Kui aadress muutub, peab see olema autoriseeritud tegija poolt. Vastasel juhul on tegemist koopiaga. Aga maksab meenutada ka Marcel Duchamp’i paljundatud pissuaare maailma muuseumides või ka teiste kunstnike enesejäljendusi. Astud auväärsesse muuseumisse ja déjà-vu – klassiku autorikoopia!

Kujutavat kunstnikku kipub vaevama epigooniahirm ja originaalse loomingu sundus. Aga kuidas muidu liituda rahvusvaheliste kunstidiskursustega, kui mitte võtteid ja keelt omaks võttes, jäljendades. Rahvusvaheliste kunstikeelte õppimisel ei piisa väliste võtete omandamisest, vaid välised reeglid tuleb muuta intuitiivseks seisundiks, sünkroniseerida mentaalsus ja psüühika. Eesti kunstitrendide ajalugu vaadeldes on ilmne, et oleme kohanemisvõimelised ja intelligentsed välismõjude sissesulatajad. See puudutab eriti noort generatsiooni. Vanuse kasvades võtab talupoeglik tuimus rohkem võimust, painduda on keerulisem. Enda muutmise väljakutsed mõjuvad vägivalla ja provokatsioonidena. Siis kujuneb kunstniku saatuseks oma väljakujunenud võttestiku jätkuv tiražeerimine – autoplagiaat.

Rühmitus Critical Art Ensemble (vt http://www.critical-art.net/) kirjutab oma anti-copyright’i raamatus “The Electronic Disturbance” (mis on Internetis vabalt saadaval), et plagieerimist on vaadeldud kultuurimaailma kurjusena. Selle all on mõistetud keele, ideede ja kujutiste vargust andekatelt. Kuid selle mütoloogia võib kergesti ümber lükata. Plagiaatorlikke aktsioone võib mõista ka kultuuri rikastavana.

Kui jutuks on digitaalkunst, siis missuguseid näited võiks teostest tuua, kus kopeerimine või mõni rutiinne, korduv tegevus pühitsetakse kunstiteose staatusesse?  Näiteks Francis Hungeri digitaaltöölist parodeeriv aktsioon (http://www.hgb-leipzig.de/~francis/digitalwork/). 2001. aasta märtsis töötas ta arvuti taga üks tund päevas. Selle aja jooksul kopeeris ta ühte või kahte lauset. See toimus paste’imise tulemusena: ta vajutas klaviatuuril Ctrl + V ja Enter.

Teos viitab kontseptuaalsele kunstile ja eelkäijatest võib näiteks tuua John Baldessari töö “I will not make any more boring art” 70ndatest. Autor kirjutas seda lauset lehekülgede kaupa. Vaatajat tüüdadakse korduva liigutuse, pildi, heli või millegi muuga, mis tegelikult uut infot ei lisa. Näidete galeriid võib alustada dadaistidest, nende kollaažidest või tegelikult kogu  XX sajandi alguse kunstist, kus oluline on väljatöötatud võtte varieerimine ja korrutamine, nõnda et asjatundmatu silm ei pruugi teoste erinevusest aru saada.

George Legrady arhiiviprojekt “Pocket Full of Memories” (2001) pakub võimaluse skannida personaalseid objekte (rahakotte, võtmeid, isikutunnistust), mida kirjeldatakse etteantud kategooriate alusel ja muudetakse kunstiteose koostisosaks. Esemetele võib lisada lugusid. Algoritmi alusel luuakse esemete vahel linke ja seoseid. Teos koosneb sellest, mida vaatajad sellesse sisestavad. Lisaks paikneb kõik Internetis (http://legrady.mat.ucsb.edu/pfom_map_e.html). Kunstiteos on avatud struktuuriga, lõppematu, paiknemise mõttes lokaliseerimatu.

Seda tendentsi võime näha juba 1960ndatest. Omamoodi klišeeks on kujunenud väide, et protsessikunsti, land-art’i, kontseptuaalse kunsti, video- ja elektroonilise kunsti abil on kunstnikud võidelnud kunstisüsteemi kommertsistumise vastu. 1990ndate lõpu seisuga võime tõdeda, et see on luhtunud ka Interneti-kunsti puhul. 1999. aastal müüs Interneti-kunstnik Valery Grancher oma töö “Longitude 38” Cartier’ fondile 5000 dollari eest. See summa, suurim, mis ühe Interneti kunstitöö eest on saadud, on näide sellest, et oletatav Interneti-kunsti kommertsistumise vältimine on jõudnud lõpule. Vestlused kunsti muutmisest informatsiooniks – protsess, mille juured ulatuvad  1960ndate ja 1970ndate kontseptuaalse kunstini, mis nurjas kunstituru ning institutsioonide tegutsemisprintsiibid, mis põhinevad kunsti unikaalsusel ja objektiviseerimisel – jäävad selleks korraks taas teooriaraamatute kaante vahele (Josephine Berry. Information as Muse: Net Art and the Market. http://www.calarts.edu/~line/berry.html).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming