Koopia XX sajandil: Kuno Veeber

Anne L?s

  XX sajandi maalilist kopeerimisviisi võib vaadata kui kunstnikku inspireerivat rännakut.

 

Mercurius kolme graatsiaga. Kuno Veeberi koopia Jacopo Tintoretto 1576. aasta seinamaali järgi Veneetsia Doodžide palees. 1927. TKM. Stansilav Stepaško

Läbi sajandite on kunstiteoste kopeerimisel olnud kaks suurt käivitajat: õppimine ja kogumine. Õppetöös võis eeskujuks (nagu öeldi: originaaliks) olla spetsiaalsete graafiliste joonistuseeskujude kõrval ka mõne maali koopia või üle graafikaturu levinud, kuulsat meistriteost reprodutseeriv gravüür. Kui maalikoopiad, skulptuuride valandid ja reprodutseerivad gravüürid olid kollektsioneerimise objekt, tähistasid need kopeerimise teist suurt tõukejõudu – vaimustust, tahet omandada kuulus meistriteos, kas või mingil teisel kujul, teises tehnikas. Samas oli reprodutseeriv graafika mõttevahetuse, kunstikriitika ja -teaduse abivahend, võimaldades mitmes kohas korraga üht ja sama meistriteost vaadelda. Johann Caspar Füsslin on 1771. aastal öelnud: “Miks kogutakse vasegravüüre? Üks kogub selleks, et oma tuba kaunistada; teine, et kunstitundja ning toetaja kuulsust omandada, mõnele on see ajaviide ja lõbu, aga vähesed arukad koguvad kunsti selleks, et oma mõistust arendada ja maitset rikastada, et jälgida kunstniku geeniust muutuvates teemades ja ajajärkudes”. Peaksime lisama, et nii nagu viimane oli kunstimuuseumi kõrgeim eesmärk publiku ees minevikus, nii on see ka praegu ja tulevikus. 

Oletasime, et väike XVI sajandi lõpu gravüür, Agostino Carracci (1557 – 1602) “Mercurius kolme graatsiaga” (kreekapäraselt: “Hermes ja kariidid”) Jacopo Tintoretto (1518 – 1594) umbes samaaegse seinamaali järgi võis olla vahendajaks ja eeskujuks Eesti maalijale Kuno Veeberile (1898 – 1929). Vormikas, kubistlikult üldistatud, sageli selgvaates naisakt oli üks Veeberi lemmikmotiive. Tintoretto maali kolm graatsiat on uskumatult diagonaalses poosis, otse lendu tõusmas, aga siiski maiselt volüümikad ning seostuvad sellistena Veeberi mitmete kompositsioonidega. Märt Laarmani sõnul (Taie 1929, nr 4-5) tegeles Veeber maalijana “piltehitise väljaloodimisega” ja kasutas isegi tinapommiga loodi modelli poosi kontrollimiseks. Kuno Veeberile kopistina, õieti tema ainsa koopia saamisloole heidabki valgust Laarmani artikkel, mis on kirjutatud Veeberi lühikese, heroilise elu lõpu vapustuse mõju all. Heroiline oli Kuno Veeberi elu oma kunstisaavutustelt olukorras, kus ta pidi raske ajuhaigusega võitlema, samas on see väljend omal kohal kogu 1920. aastate eesti kultuuri, sealhulgas kunsti uuendajate põlvkonna puhul. Laarman, kes nägi kogu muud kunsti kubismi-konstruktivismi kõrval passeistlikuna, oli Veeberi aatekaaslane. Ometi kirjutab ta ka kopeerimisest.

Maalija ning graafik Kuno Veeber oli lõpetanud 1924. aastal Pallase kunstikooli ja täiendanud end Pariisis André Lhote’i akadeemias. Baltisaksa päritoluga Veeber ütles selgelt lahti minevikust nii oma kunstiideaalide ka rahvusliku orientatsiooni osas ajal, mil noor eesti kunst kujundas oma identiteeti. Siiski tekkis tal kontakt klassikalise kunstiteosega, mille aegumatu ilu sisaldas sõnumit tema kubistlikule, vorme üldistavale, prantsusepäraselt värvinüanssidele rajatud kunstile. 1927. aasta jaanuaris sõitis kunstnikuna tunnustatud, ent juba lootusetult haige Veeber kultuurkapitali stipendiumiga kuueks kuuks Itaaliasse. Ta oli lubanud stipendiumi eest “teha koopia mõnest tuntud maalingust” ja sobiva otsingutel jõudis Veneetsia Doodžide paleesse ning valis välja Anticollegio saalis Tintoretto seinamaali “Mercurius kolme graatsiaga” . Samas ruumis oli Paul Raud paarkümmend aastat varem kopeerinud teist mütoloogia-ainelist seinamaali, Paolo Veronese “Europe röövimist” (praegu erakogus; detailina näituse kataloogis lk 14). Ülirikkalikult kaunistatud Sala dell’ Anticollegio oli mõeldud doodži juurde saabunud välissaadikute ooteruumiks ja seetõttu on ruumi mõju lausa provokatiivselt kunstiküps – veenmaks külalisi Veneetsia vabariigi (La Serenissima) vastupandamatuses. Veeberi valitud maali graatsiateks on kehastunud kolm Rooma jumalannat (Sära, Rõõmsameelsus ja Õitseng), neid väisab jumalate käskjalg ise ning kaubanduse, karja-, rändajate jne jumal Mercurius, keda kujutatakse heeroldikepi ja tiivulise kübaraga. Igal Tintoretto teose graatsialgi on oma atribuut: roos, täring ja põõsaistik.

Laarman kirjutab: “Tuli aga jääda kauaks ootama korda”, st maalide kopeerimine muuseumides ja galeriides oli rangelt reglementeeritud. Lõpuks valminud maalikoopia (118 × 127 cm, seega originaalist umbes viiendiku võrra väiksem, praegu Tartu Kunstimuuseumi kogus) esitas Veeber EKKKÜ 1927. aasta sügisnäitusele koos oma kuulsate 1926. aasta “Suplejatega”. See jäi Kuno Veeberi viimaseks esinemiseks, 1. jaanuar 1929 on ta vabasurma päev.

Eelmainitud vasegravüüri “Mercurius kolme graatsiaga” autorit Agostino Carraccit, kes oli koos noorema vennaga ja nõo Ludovicoga legendaarse Bologna akadeemia asutajaid, öeldakse olevat kannustanud alatine loominguline armukadedus oma venna Annibale peale. 1581. aastal asus Agostino Carracci Veneetsiasse, kus tegi originaal- ning uuendas reprodutseerivat gravüüri. Kadrioru kunstimuuseumi kogusse kuuluv gravüür reprodutseerib Tintoretto hilisperioodi seinamaali vaselõike intellektuaalses kujundikeeles.

On selge, et see gravüür ei ole siiski Kuno Veeberile Tintoretto maali vahendanud, vaid Veeber sõitis ise Itaaliasse kopeerima. Kuna 1926. aasta “Suplejatel” on Tintoretto maaliga suur sarnasus kompositsioonis, siis tundis ta ilmselt maali juba varem ning võttis ette reisi sellega kohtumiseks. XX sajandi vaba, maalilist kopeerimisviisi võikski iseloomustada rännakuna: kunstnik sõidab vanameistritelt inspiratsiooni otsima, mitte ei oota tellimusi metseenidelt ega kopeeri õppimise eesmärgil. Tõele au andes ei saa kaht viimast motiivi Veeberi puhul ka välistada, ent need ei ole peamised. Vaba, maaliline koopia on orienteeritud tunnetusele, kunstilisele ja vaimsele verevendlusele.

Samamoodi on tõlgendatavad ka mitmete tellimusportreede teostaja Arnold Kalmuse 1928. aastal tehtud Diego Velázqueze hispaania infanta Maria Teresa portree (1652 – 53, Viini kunstiajaloo muuseum) koopia ja samuti tubli portretisti Elsbeth Rudolffi 1920. aasta “Mona Lisa” (originaal Louvre’is) näitusel “Meistriteoste lummus”. Õppe-eesmägil tehtud traditsioonilisest koopiast (aga samuti võltsingust) eristab neid sundimatu ümberkäimine detailidega ja temperamentne pintslikiri. Paul Raud on näitusel esindatud kahe 1902. – 1903. aasta koopiaga Hans Makarti allegoorilise friisi “Abundantia” (maa annid ja mere annid) järgi (erakogu). Paul Raua laad on veelgi enam üldistatud, tema 4-meetriste friiside (München, uus pinakoteek) väikeseformaadilised koopiad kujutavad endast maalilisi heiastusi, küllusliku makart-stiili essentsi.

Ehkki näituse “Meistriteoste lummus” koostamisel oli seatud eesmärgiks XIX sajandi materjali läbisõelumine ja muuseumihoidlate ladestuste mõtestamine kopeerimise aspektist, ulatuvad kõik samad ilmingud ka XX sajandisse. Muidugi juhul, kui foto ja teiste paljundustehnikate teema kõrvale jätta.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming