Külma sõja võidurõivastumine

Heili Sõrmus

Näitus „Mood ja külm sõda” Kumus kuni 20. I 2013. Näituse on kureerinud ja raamatu koostanud Eha Komissarov ja Berit Teeäär, kujundanud Siiri Vallner ja Indrek Peil, raamatu ja näituse graafilised tekstid kujundanud Tuuli Aule. Kumu näitus „Mood ja külm sõda” ühendab endas kahte kasvavat trendi: huvi nõukogude perioodi ning moekunsti vastu. Kuna ka hiljaaegu ilmus Maimu Bergi mälestusteraamat moeajakirja Siluett toimetamisest, võib kindlalt väita, et nõukogudeaegne mood on viimasel ajal tõepoolest luubi all. Väljapanekuga on püütud haarata kogu külma sõja perioodi moe ampluaad: vaadata on nii Coco Chaneli kostüüme kui ka nõukogudeaegseid sitsiriidest kitleid. Mood oli üks Lääne ja Ida võistluse väljundeid ja vahendeid, kusjuures, nagu ütleb näituse üks kuraatoritest Eha Komissarov, just mood oli suurim külma sõja piiriületaja. Näituse teine oluline rõhuasetus on Eesti moe kõrge renomee: Siluett ilmus praeguses mõistes tohutus tiraažis, 1960. aastate lõpust oli Tallinn üks tuntumaid popiliku moe keskusi Nõukogude Liidus, mood oli väga oluline vahend, millega ENSV kehtestas end Nõukogude Liidu Läänena ning kandis modernse liiduvabariigi ausära.

Näitusel „Mood ja külm sõda” on uuritav teema väljas väga mitmekülgsete materjalidena: moejoonised, moefotod, rõivad mannekeenidel, ülesvõtted filmilindil. Poliitilist tausta avavad videod Hruštšovi ja Nixoni kuulsast köögidebatist ja Ameerika Ühendriikide näitusest Moskvas. Väljapanek on suurelt osalt üles ehitatud vastanditele ning toob välja nõukogude moodi mõjutanud tegureid ja selle konfliktseid tendentse: Lääne tegumoed, Ida lilleline kangamood või siis 1950. aastate imenaiselikud kleidikesed ideoloogia taustal, mis lubanuks vaid puhvaikasid. 1950. aastatel näis korraga eksisteerivat kaks täiesti vastandlikku naisekuvandit: habras ja silmapaitav olevus kleidikeses ja tegus aseksuaalne tunkedes tööloom. Tundub, et 1950ndate naised tegutsesid märkamatult mõlema rolli vahepeal. Jääb mulje, et sotsiaalpoliitiline süsteem, mis seadis oma eesmärgiks terve, tugeva, optimistliku ja peaaegu üliinimliku inimtüübi loomise, jõudis eesmärgile väga lähedale: seda eriti just mõeldes 1950. aastate nõukogude naisele, kes käis tööl, oli rakkes ühiskondliku tegevusega, pidas loomi ja haris põllulappi, kasvatas lapsi, õmbles, kudus perele rõivad selga ning läks nädala lõpus veetleva kleidikese, kinnaste ja soenguga peole. Kuidas nad jõudsid korraga kanda nii traditsioonilist ema, naise ja perenaise ning ühiskondlikult ja tööalaselt aktiivse Nõukogude kodaniku rolli, tundub tänapäeval mõistatusena. Naise rolli muutumine 1950. aastate ennastsalgavast kangelasest 1970. aastate suitsetava ja isepäise naisetüübini on põnev teekond. Seda on analüüsitud ka kõnesoleval näitusel.

Väljapanekul on läbivalt püütud luua moe ja igapäevaelu silda. Eksponaatide juurde on sageli märgitud, mil viisil oli hangitud rõiva õmblemiseks tarvilik materjal. Vaimukas ja põnev on Eesti Kunstimuuseumi ja ajakirja Mood ühine publikuprojekt „Minu armastatuim kleit” (2012). Projekti raames on Eesti inimesed saatnud fotomaterjali ning taustalugusid tähtsatest rõivastest enda või oma lähedaste elus. Moel oli nõukogude sootsiumis praegusega võrreldes märksa suurem roll. Eelmise kevade lõikega kleidiga lihtsalt ei saanud käia, naised lõikasid moe rangete reeglite järgi seelikuid lühemaks või panid juppe juurde. Tüdrukud õppisid varakult õmblema, sest riideid polnud saada ja õmblejannad olid sageli harjunud arvestama veidi vanema klientuuri vajadustega. Erilisema kanga saamiseks sõideti kas või naaberliiduvabariiki tõmmati niite tutvusringkonnas, toimis keeruline teenete ja vastuteenete süsteem ning kättesaadud välismaa moeajakirjad loeti ribadeks. Ameerika Ühendriikide näitusel Moskvas 1959. aastal märkis üks väljapanekuga seotud ameeriklane, et venelastel on tõeline informatsiooninälg. Infojanu iseloomustas kõiki, ükskõik mis rahvusest NSVLi elanikke. Kõik kättesaamatu ärgitas huvi ja loomingulisust, sh ettekujutus läänelikust ja moodsast. Olla moodne on vahest praegu oluline palju väiksemale osale ühiskonnast kui näiteks 40 aastat tagasi.

Usun, et selle näituse peamine teene pole pelgalt teatud ajajärgu moe tutvustamine, vaid Nõukogude perioodil elanud inimeste ühe igapäevaelu-tahu valgustamine. Praegu ringlevad need moelood veel perekonna ringis, kuid arvatavasti on paras hetk seda pärandit salvestama hakata, sest mõne aja pärast võib see informatsioon kaduda. Eksponaatide endi puhul on sageli nende tausta- ja tekkelugu isegi huvitavam st nende sotsiaalne ja olmeline keskkond, mitte niivõrd „mis”, vaid „kuidas”. Arvan, et just selle kaudu saab kõige paremini jaole perioodi olemusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming