Kuhu kunstiteadlased kaovad?

Mart Kalm

Kunstiteaduse eriala avati kunstiakadeemias 1992. aastal. Selle tingis eesti kunstiavalikkusse rahulolematus Tartu ülikoolis õppinud kunstiajaloolastega, keda oli vähe ja koolitatud rohkem ajaloos kui kunstimõistmises. Praeguseks on EKA kunstiteaduse instituut produtseerinud kunstiteaduses 87 bakalaureust, 37 magistrit ja seitse doktorit. Samal ajal on Tartu ülikool jätkanud tublit tööd ja terve rida inimesi kaitsnud kraadi välismaal, kuid ikka on  tunne, et Eesti ühiskond on oma visuaalses kirjaoskamatuses ebatäiuslik ja seal ei kõla piisavalt kaasa kunstiteadlaste hääl. Miks nende annete potentsiaal ei realiseeru, mille järele on karjuv vajadus?

Tänavu kevadel toimusid EKA kõikide erialade ümarlauad tööandjatega, et uurida, kas tööturule oodatuid ka ette valmistatakse. Mõistagi ei ole kunstiakadeemia ülesanne täita pelgalt tööturu ootusi, pigem ikka ise neid  kujundada, ent partneritega tuleb rääkida. Selles artiklis kasutan tänulikult kunstiteaduse ümarlauas kuuldut. Olgu kohe öeldud, et isegi kui potentsiaalsed tööandjad oodanuks noortelt kunstiteadlastelt nii- või naasuguseid, kohati vastandlikkegi omadusi, siis töötus ei ole vilistlaste seas suur probleem. Laiapõhjaline humanitaarharidus tagab leiva vähemalt toimetaja, tõlkija, avalike suhete juhi, õpetaja või giidina,  mis kõik on tänuväärsed ametid, kuid need inimesed on ette valmistatud enamaks. Ükski kool ei valmista ette küpseid spetsialiste, kool annab aluse, et inimene saaks oma kutsetöös areneda. Eesti kunstiavalikkus on pahane, et ajakirjanduses ei ilmu enam kunstikriitikat. Ühtepidi kunstikriitikuid ei kasva, kui lehed kriitikat avaldada ei soovi, õigemini antakse sellele väikese lugejahulgaga nišile leheruumi ainult  siis, kui reklaami ei tule piisavalt.

Teistpidi, suretanud kriitikakultuuri välja, hädaldavad toimetajad, et arvustust pole kelleltki tellida. Artikli honorar ajakirjanduses on nii tilluke, et ei motiveeri end kriitikuna vormis hoidma. Tänapäeva ajakirjanduses on esiplaanil äri ja ühiskonna valvekoera, valgustuslik, kasvatuslik ja muu, mitte otseselt kasumlik missioon, on taandatud. Kunsti ajaviite või meelelahutuse alla lükkamine oleks ka lihtsustamine. Suurte maade päevalehed hoiavad palgal kunsti-, arhitektuuri-, disaini- jne kriitikuid, Eesti omad ajavad läbi vähenõudliku kultuuriajakirjanikuga, kes saab hakkama pressiteadete ümberjutustamisega. Kindlasti on ET V saade „Op!” tänuväärne kunstielu kroonika, kuid kättejooksva materjali kajastamise asemel võiks ta ise rohkem teadlikke valikuid sooritades olla palju tõhusam tegija kunstipoliitikas. Ehkki ka teatri- ja kirjanduskriitikat ilmub  vähe, on neil siiski suurem auditoorium praktilisema väljundi tõttu, sest annavad nõu kalli pileti või raamatu soetamisel.

Näitusel käik on odav, aga kunst ise on muutunud selliseks, et näitusel enam suurt ei käida. Eestiaegne kultuuritarbimise harjumus, et üks insener oma õpetajast kaasaga sisustab pühapäeva kunstisaalis, ei tööta ju enam, sest kunst on teadlikult vähendanud oma tarbimisväärtust, haaravust ja suhtleb üha enam vaid üha vähemate  pühenduda viitsijatega. Traditsioonilise kogu kunstivälja jälgiva kriitiku institutsiooni hääbumine ja kunsti fragmenteerumine on esiplaanile nihutanud oma põlvkonnaga töötava kuraatori, kelles leidub nii apologeetilist kriitikut kui galeristi. Seda sorti kitsarinnalisust on kunstiteadlaste kunstiakadeemias ettevalmistamisele ette heidetud. Ainuke meedia valdkond, kus kunstiteadlasi ohtralt kasutatakse, on koduajakirjandus,  mis tänu majandusbuumile on seni õitsenud. See ei ole disainikriitika ja nende lookestega saaks hakkama ka palju madalama kvalifikatsiooniga inimesed. Tore oleks ju mõelda, et kuna kunstiteadlased on osalenud sisustusnõuandes, siis näevad Eesti kodud kvaliteetsemad välja, aga nii otse see ei käi. Kunstimuuseum võiks ju tunduda noorele kunstiteadlasele ideaalne arenemiskoht.

 Ometi koostavad jätkuvalt uurimuslikke näitusi  kunstiteadlased, kellel oli nõukogude muuseumis võimalus end üles töötada. Kunstimuuseumi noored kurdavad, et postkasti vupsatanud konverentsiteated kustutavad nad kohe, aga turismiagentuuri prognoose uurivad põhjalikult. See on ju masendav, kui muuseumitöötaja tegususele osutab ainult külastajate arv ja enam mitte intellektuaalne panus. Tõsi on, et muuseumitöötajad ei jaksa oma kraade ära kaitsta ja harva jõuavad nad midagi avaldada Kunstiteaduslikes Uurimustes. Ometi on see eelretsenseeritav rahvusvahelise toimetuskolleegiumiga teadusajakiri põhiline foorum, mille kaudu eesti kunstiteaduses osaletakse. Veelgi rohkemat võiks loota kunstiteadlaselt, kes töötab riigi sihtfinantseeritava teadusteema raames teadurina või osaleb Eesti Teadusfondi grandi saanud töös. Ent sealne süsteem on üles ehitatud kunstiteadusele sobimatult. Saamaks seda madalat palka, tuleb järjepidevalt  töötada topeltkoormusega. Kõigepealt kirjutad eesti keeles monograafiaid ja artikleid, mis osalevad Eesti kultuuriruumis ja on sisuliselt vajalikud, kuid ei maksa rahastamiskeemi silmis mitte midagi, ja siis vorbid välismaale samade asjade lihtsustatud variante, sest need on Eesti riigi silmis hinnalised. Loomulikult on oluline nii palju kui võimalik avaldada rahvusvaheliselt, kuid kunstiteaduste missiooni toestada oma teadustegevuse kaudu eesti kultuuri  arengut ei saa lõputult alavääristada.

Selleks, et nn sihtfinantseerimise teema juurde pääseda, ei tohi olla doktorant, aga peab olema juba palju avaldanud. Reaalteadustes tavalisi kambaga kirjutatud artikleid peetakse humanitaarias imelikuks ja juhendatavale kaasautoriks trügimist ebadelikaatseks. Mehhanismid, kuidas ree peale saada, puuduvad, ent olgem ausad, et see regi pole ka ahvatlev noorte valikus ja nii jääbki eesti kunst uurimata. Paistab  kaugele, et praegune riiklik teaduse finantseerimise skeem ei ole humanitaarias jätkusuutlik. Mitmed tänased juhtivad kunstiteadlased on alustanud osalemisest restaureerimises. Ent tänase muinsuskaitse eritingimuste maailm on sedavõrd pragmaatiline, et kogutud andmete põhjal teaduse tegemine pole enam mitte lisatulu, vaid raiskamine. Teistpidi ei peeta kunstiteaduses enam vana hoone ehitusloo kindlakstegemist tõsiseks teaduseks, vaid rohkem  kodulooks. Legend räägib, kuidas professor Armin Tuulse ei lasknud saksa ajal Helmi Üprust väitlema Tartu klassitsistlikust arhitektuurist enne, kui tal oli Postimehes kolm näitusearvustust avaldatud. Ehkki ma usun, et kübe sellist eri vormides kunsti reflekteerivat klassikalist humanitaari on püsivalt ka tänastes nii noortes kui vanemates kunstiteadlastes, tuleb tunnistada, et olud ei soosi kunstiteadlaseks kasvamist. Lootust süstib vaid populaarne alternatiivse kunstikriitika blogi Artishok, mis peab ennast riiklikest institutsioonidest ja kapitaliringlusest sõltumatu kunstikriitika võimalikkuse uurimise eksperimendiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming