Kui Jaroslavl, siis ka Stockholm!

Leonhard Lapin

 

Endel Kõks (1912 – 1983). Türgi talupojad. 1978/79, õli, lõuend.

.

Meil on võlg nende loojate ees, kes pidid 1944. aastal Eestist võõrsile põgenema: lähiaastatel tuleks Kumus korraldada väliseesti kunsti suurnäitus.

 

Kirjutan sellepärast, et viimasest Akadeemiast (2007, nr 1) Alur Reinansi artiklist “Endel Kõksist ja eesti kunstist paguluses” võisin lugeda: “Nüüd Kumu külastades peab tõdema, et Kõksi-nimelist kunstnikku eesti kunstis pärast 1944. aastat ei ole olemas, Haamerit ja Lutsu ka mitte. Kuigi võin kinnitada, et nad tõesti olemas olid. Rohkem kurvastab aga see sõnum, mida Kumu annab näiteks seda külastavale Rootsi eestlasele: on teil mingi hiline Kõks või Haamer, millega te ei tea, mis peale hakata, siis meile ärge seda pakkuma tulge ega pärandama hakake, meie neid saada ei taha!”

Olin šokeeritud! Mäletan, et kui 2005. aastal käis kunstimuuseumis koos vastav toimkond, et arutada Kumu uue ekspositsioonikava üle, tõusis päevakorda ka väliseesti kunsti küsimus. Valdav osa osalenud kunstnikest ja kunstiteadlastest oli arvamusel, et Kumus peaks dramaatiliste 1940 – 1950. aastate, muidugi mõista ka järgneva aja kunsti, kodumaiste tegijate kõrval esinema ka need välismaal elanud Eesti kunstnikud, kes on ennast kodumaaga seotuks pidanud. Ütlesin stalinismi aja kohta otse välja, et kui on esindatud Jaroslavl, siis olgu ka Stockholm! Sest nii, nagu osa meie kunstnikest pidi sunniviisil minema Nõukogude-Vene armeesse, nii pidi osa, et ellu jääda, vastu tahtmist ka Rootsi põgenema. Kelle kannatused olid suuremad, on täna raske öelda, ent eesti kunstiga on seotud mõlemad pooled. Jaroslavli poistel oli võimalus peagi koju tagasi tulla ning täita siin aastaid küllaltki ebameeldivaid kunstipropagandistlikke ülesandeid, sest enamik Venemaalt tagasi tulnud kunstnikke ei olnud ju ainult kommunistide sabarakud, andetud kunstikarjeristid, vaid julma saatuse mängukannid. Nii mõnelegi oli kunst läbi okupatsiooni aastakümnete ikkagi kõrgem väärtus kui tühine kuulsus kuuendikul planeedist, mida kinnitab tänapäeval ilmekalt veel aktiivselt tegutsev Evald Okas, kes, vaatamata sellele, et pidi olema nõukogude eesti kunsti üks esinduskujusid, lõi sellele vaatamata kogu aeg ka tollest ajast ja ideoloogiast sõltumatuid meistriteoseid.

Nii oli ka väliskunstnikega, kes ellujäämise nimel võõras ja sisserännanutele mitte just sõbralikus maailmas pidid tegema tont teab mida kunstvälist, et leida aega ja vahendeid oma loominguks.

Pean tunnistama, et ei tunne eesti väliskunsti eriti hästi ja mul on siinkohal seepärast piinlikki, kuigi olen huviga kujundanud mõnede väliskunstnike näituse ning jõudumööda väliskunsti ka jälginud. Olen lugenud ka põhjalikku uurimust eesti kunsti levikust sõjajärgses Rootsis, mis vaid kinnitab kunstnike ja kunstiteadlaste tihedaid sidemeid kodumaaga. Suheldi niipalju, kui võimalik oli – aga enamgi veel. Vaadates näiteks Karin Lutsu suurt isikunäitust Tartu kunstimuuseumis, võisin üllatusega tõdeda, kuivõrd lähedased olid otsingud tema ja kodumaiste, graafika eksperimentaalateljees töötanud kunstnike, 1950. – 1970. aastate loomingus, kuigi vahetut kokkupuudet polnud. Väidan, et vähemalt 1980. aastateni püsis vaimne side kodumaise kunsti ja väliseesti kunsti vahel ning väljarännanute tippteoste kõrvalejätmine Kumu ekspositsioonis oli suur viga, Eesti kunstielu sovetlikku käsitlust restaureeriv ja lühinägelik kontseptsioon. Selle vilju oleme juba maitsnud: Enno Halleki põgenemisel kaasa võetud mõlast inspireeritud maalisari, mida ta aastaid Kumule hoidis, läks meile kaduma. Kuna muuseum ei tundnud selle erilise sümbolväärtusega töö vastu erilist huvi, kingiti see Stockholmi moodsa kunsti muuseumile. On kummaline, et sellest pole muuseumis mingeid järeldusi tehtud.

Mul oli tõesti piinlik vaadata Kumu 1940. – 1950. aastate ekspositsiooni, kus on hulgaliselt  välja pandud Eestiga mitte kuidagi seotud nõukogude kunstnike propagandapilte, mis enamjaolt ei ole kunstiteosed, vaid siia saadetud töönäidised, samas kui väliseesti kunsti on esitatud õige napilt. Praegu eksponeeritu sobiks vaid stalinistliku kunsti erinäitusele või siis okupatsioonimuuseumi, nagu ka paras osa selle aja Eesti kunstist, mis ei sobi meie rahvusliku kunsti muuseumi põhiekspositsiooni ning on rahvale, eriti nooremale põlvkonnale, ning välismaalastele arusaamatu ning nõuaks põhjalikumat selgitust. Eesti kunstnikud ei olnud ju ajupestud kaasajooksikud nõukogude võimuga ning kunstiga tegeldi ka sellal, kõigele vaatamata, isegi nõukogude vangilaagrites. Sellist kunsti peaks Kumus näitama! Arvan, et Kumus tehti viga juba sellega, et eesmärgiks võeti sotsialistliku realismi kui stiili, tegelikult olematu stiili, hoopis kommunistide fabritseeritud propagandavahendi näitamine, kuigi oleks võidud esitada selgelt üks dramaatiline periood Eesti kunstis, aastad 1940 – 1956, kus oleks eksponeeritud vaid kunstitaotlusega teoseid nii Jaroslavli kui ka Stockholmi aegadelt, Saksa okupatsiooni paradoksaalselt viljakast ajast, ka saksa vanglais viibinud kunstnike töid ning neid väheseid modernistlikke pilte, mida loodi enne 1949. aasta küüditamist tasahilju ateljeedes ja hiljem päris salaja, aga ka keelatud kunstiteoseid nõukogude laagritest ja asumiselt – Eesti ahistatud kunsti kogu tema ampluaas! Nende raskete aegade tänaseni säilinud kunstiteoste hulk ei ole just suur, aga isiklikult olen neid näinud palju rohkem, kui Kumus esitatud, ja väidan, et kunstimuuseumis ei ole selle perioodi, aga ka kogu väljaspool looduga tegeldudki, välja arvatud sellesama asutuse väikses filiaalis, Adamson-Ericu muuseumis, kus on korraldatud päris palju väliseestlaste näitusi. Näib, et Kumu peamajas ei taha üks käsi teada, mida teine teinud on!

Eriti piinlikult mõjub selline suhtumine väliseesti kunsti meie tänapäeva kirjanduses ja muusikas toimuva foonil, kus lühikese ajaga on väliseestlaste loodust saanud meie tänapäeva kunstikultuuri lahutamatu osa. Meenutagem siinkohal kas või Tubina muusika suurprojekte. Nii ei ilmu viimasel ajal ühtki Loomingu numbrit, kus ei oleks meie välisautorite loomingut või selle analüüsi, meenutusi väliseestlaste loometööst enne ja praegu. Me oleme nii väike rahvas, et kõik, millel on veidigi seost meie kultuuriga, tuleks kaalutlemata hõivata, talletada ja teadvustada. Mida on meie kunsti asjameestel siia kõrvale peale New Yorgist 1990. aastail avastatud eesti keelt ja kultuuri mitte tundnud, ent siis kodutee jalge alla võtnud kunstnik Kostabi välja pakkuda? Seegi hea, ent arvan, et nüüd on kätte jõudnud viimane aeg hakata ka tõsisemalt tegelema väliseesti kujutava kunstiga, enne kui meie hulgast kaob viimanegi teadjamees, kes seda mäletab.

Kumu aga peaks õigluse huvides välja selgitama ja kunstiavalikkusele teatama, kes Reinansi mainitud kultuurivaenulike avaldustega seal teie majas esines? Raske uskuda, aga kas see ongi Kumu tänane kunstiajalooline seisukoht? Juba rahvusliku uhkuse huvides, sest ausad ja oma missiooni mõistvad Eesti kunstnikud ei müünud ennast okupatsioonivõimule, peame uuesti läbi vaatama ja kaaluma Kumu ekspositsiooni aastatest 1940 – 1950 asendamaks poliitilise saasta hinge ja verega loodud kunstiteostega, mis oma tüüpiliselt väikeste formaatidega kaaluvad vaimselt üles täna ruumides laiutavad suuremõõtmelised visuaalsed perverssused, mis vaid tahab kunst olla. Neile, kes okupatsiooniaegadel elasid, mõjub praegune ekspositsioon võikalt, rusuvalt, aga ka ääretult igavalt. Nii nagu kommunistide ideoloogial, ei olnud selle loodud visuaalsel väljenduskeelel ei esteetilist ega vaimset perspektiivi! Meile esitatu pole kunst, vaid ajastu dokument ja sedagi vaid ühest, väga kõrgel asunud vaatenurgast. Muuseum peaks lõppeks end lahti rebima “sotsialistliku” kunsti ja kunstiteaduse ahelaist ja vaatama neile rasketele kümnenditele avarama pilguga, mis on pööratud enam lõhnava taide kui haisva poliitika poole. Läbinähtav soov olla sellise kunstiga turismimagnet meenutab olukorda Eesti riigis, kus oleme välismaalastele magnetiks odava viina ja litsidega. Eks see “rahvuslik sotsialistlik realism” üks litsilöömine oligi! Ja mida selle kõrval peaasjalikult tollal tehti – Ku-Kus viina joodi!

Aga meile jääb ka üks võlg nende loojate ees, kes pidid Eestist võõrsile põgenema: me peame lähiaastatel korraldama Kumus ühe väliseesti kunsti suurnäituse. Kodupublik võiks lõpuks teada saada, kuidas ja millist kunsti loodi võõrsil, säilitamaks eestlust, mis sai väga oluliseks Eesti iseseisvuse taastamisel. Sellisena oli tollel kunstil ka poliitiline tähendus, kuigi see ei langenud kunagi poliitilise plakati tasemele. Nii nagu ka meie väliskirjandus ja -muusika.

Viimastel aegadel maad võtvast stalinismi ihalusest ja “postmodernistlikust” restauratsioonist on ausal kultuurirahval kõrini!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming