Kui kaugel on meist American dream?

Riin Kübarsepp

VALERI VINOGRADOVI näitus „American Beauty” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 13. XII . Valeri Vinogradovit on ikka peetud „omadele võõraks ja võõrastele omaks” ehk siis teisiti öeldes „ükski prohvet pole kuulus omal maal”. Kogu tema loomingut võib pidada suureks kollaažiks, mida ta valdab tehnikana nii kahe- kui  ka kolmemõõtmeliselt perfektselt. See on juba omaette kõrgpilotaaž. Kasutades Sam Mendese filmi „American beauty” pealkirja, on Vinogradov esitanud oma Ameerika nägemuse: sellel mandril muutub kõik tohutu kiirusega, igaühele on antud vaid viisteist sekundit, et olla kuulus. Mikihiir, Coca Cola, McDonald’s on küll omaette firmamärgid, kuid Arizona osariiki pelgalt nende kaudu ei iseloomusta. Just Arizonast on  aga inspireeritud kunstniku näituseprojekt.

 

See oleks ehk võinud aset leida mõni aasta varem: oleks olnud aktuaalsem. Noorema põlvkonna anarhopoppariteks peetud Ki wa, Jasper Zoova jt on seda teemavaldkonda samuti oma väljapanekutes kajastanud. Seetõttu on Vinogradovil raske olla avangardist. Tegelikult oleks tahtnud tema väljapanekut vaadata hoopis 1988. aasta skandaalse noortenäituse „Ma ei ole kunagi käinud  New Yorgis” raames või sellega samal ajal. Aga see ei olnud siis kuidagi võimalik. Kõige paremaks taieseks pean väljapanekus objekti „Ameerika hääl”, mis on vana Vene raadio ja Minnihiire kleepeka sümbioos – kokku on miksitud postsovetlike kodanike kogemused ja mälestused ning illusoorne demokraatia. Tegemist on omamoodi riiulinäitusega nii otseses kui ka kaudses mõttes. Riiulitena  on eksponeeritud maalilised vaated Arizona tühermaadelt, mida kaunistavad aksessuaaridena ekskremendid, hamburgerid, golfipallid ning seal, kuhu oli astunud venelase jalg, ka Priima suitsukonid. Igal esemel on teravmeelne sõnum kanda. Nende teoste mõistmisel võiks võtta abiks „range individualismi” ja „kapitalismi” mõiste. „Range individualism” iseloomustab täpselt Ameerika Ühendriike, selle ettevõtlikku vaimsust, mida karastas piiriäärsete alade spartalik elu ja inspireeris kapitalismi lõputu silmapiir.

Herbert Hoover (1874–1964) hõikas kunagi oma presidendikampaanias välja loosungi:„Kapitalismi ainus probleem on kapitalistid, nad on kuradi ahned!”. Sealjuures tõdes ta, et võrdsete võimaluste olemus ise nõuab, et ükski äriline ega poliitiline grupp, trust või ühendus ei tohi domineerida teiste üle, sest lisaks poliitilisele ja sotsiaalsele õiglusele  eksisteerib ka majanduslik õiglus. Vinogradov toob meie ette kapitalistliku maailma tendentsid, kus väljamõeldud iidoli, piilupart Donaldi taga varjab ennast tegelikult nähtamatu vaenlane, kelle lõbusate tegemiste kaudu „söödetakse” lastele varakult sisse õige mentaliteet, kuidas tuleb elada ning mida elus hinnata. Selge on see, et Ameerika pole mitte ainult New York (linn, mis teadupärast kunagi ei  maga), Broadway kiratsev tänavapilt ega ka Washington Valge Maja ja president Obamaga. Siinkohal ongi Vinogradov väikeste klišeelike detailide kaudu jõudnud lõppjärelduseni: ta on raaminud isegi dollari, millest on tingitud paljud sealsete kodanike põhiväärtused. Valeri Vinogradov manipuleerib publikuga: publik peaks justkui jõudma selgusele, kas teda narritakse, pannakse proovile või suunatakse järele mõtlema. Vinogradovi loomingus  ei puudu ka küünilisus. Tema tööde juurde käivad tekstid, nimetused, all- ja pealkirjad ei sekundeeri visuaalsetele kujunditele, vaid just nende kaudu ongi võimalik Vinogradovi tööde mõtet tabada. American beauty’st saab selles kontekstis märkamatult American dream

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming