Kui kunsti üle otsustasid professionaalid

Jutta Matvei

Ideoloogilisele survele vaatamata, olid 1960ndad–1980ndad meie monumentalistikale edukad.        17. VI 2010 võttis riigikogu vastu kunstiteoste tellimise seaduse. See sundis ka mind vaatama tagasi aastatele 1964–1983, mil mul tuli ENSV Kultuuriministeeriumi kunstiosakonna juhatajana analoogsete probleemidega tegelda. 1950ndate monumendid olid enamikus standardsed, nn postamentmonumendid.  Kunstilised õnnestumised kuuluvad harvade erandite hulka. Žüriid ja komisjonid koosnesid peamiselt poliitiliste või administratiivasutuste esindajatest, jätkus tugev poliitiline kontroll. Samal ajal toimus rajoonides kontrollimatu isetegevus. Marmorplaadikestega põllukive kerkis nagu seeni pärast vihma, samuti betoonalustel tanke ja betoonist sambakesi. Ka monumentaalkunsti teistes liikides valitses samasugune olukord. Vitraaže maaliti õlivärviga akendele,  pannoosid saepuruplaatidele jne.   

    

Selliste probleemide keskele sattusin, kui asusin kultuuriministeeriumi tööle. Kuigi 1960ndate alguses oli tunda uusi tuuli, eestkätt seepärast, et konkurssidest hakkasid võtma osa  noored arhitektid. 1964. aastal oli valminud Väino Tamme ja Elmar Rebase fašismiohvrite mälestusmärk Tartu lähistel, 1965. aastal Allan Murdmaa, Riho Kulla ja Matti Variku samateemaline mälestusmärk Kuressaares ning Allan Murdmaa ja Albert Eskeli Eduard Vilde monument Tallinnas. Monumentaalkunsti olukorda oli kritiseeritud mitmel kunstnike liidu kongressil. Rahul ei oldud konkursside korraldamise, nappide rahaliste  vahendite, teostusbaasi nõrkusega. Vaatamata kunstnike survele, ei olnud tolleaegne kultuuriminister Albert Laus valmis „härjal sarvist kinni haarama”, kartes liigset koormust kultuuriministeeriumile. Kuid EN SV Ministrite Nõukogus võeti 1965. aastal siiski vastu monumentaalkunsti määrus. Selle määrusega pidi monumentaalkunsti küsimusi hakkama reguleerima kultuuriministeeriumi juurde loodav monumentaalkunsti komisjon ehk siis täieliku  nimetusega EN SV Ministrite Nõukogu Riiklik Monumentaalkunsti Komisjon EN SV Kultuuriministeeriumi juures. Ministrite nõukogu alla kuulumine andis komisjonile õiguse monumentaalkunsti küsimustes sekkuda kogu vabariigi ulatuses. Komisjonil oli õigus ka kunstiliselt väheväärtuslikud ning ebasobivatele kohtadele mõeldud ettepanekud kõrvale lükata.   

Kunst hinnas   

Ka tollal arutati nn protsendiseaduse üle: kõne all oli ehitusmaksumusest kahe protsendi eraldamine kunstiteoste loomiseks. Protsendiseadusest küll asja ei saanud, kuid riiklikud vahendid selle kunstiliigi rahastamiseks  suurenesid: need ulatusid aastas keskmiselt 200 000 rublani, ületades seega kunstiostudeks ja -tellimiseks (umbes 100 000 rubla) ning näituste organiseerimiseks (umbes 40 000 rubla) suurusjärgu võrra teistele kunstiliikidele (teater, muusika) eraldatud raha. Sellele lisandusid veel monumentaalkunsti tellimiseks mõeldud kohalike täitevkomiteede ja mõningate asutuste rahalised vahendid.   

Monumentaalkunsti komisjoni kuulusid nii kunstnike kui ka arhitektide liidu esindajad: arhitektid, sisekujundajad, maalijad, skulptorid, aga samuti tarbekunstialade (keraamika, metallikunst) esindajad ning kunstiteadlased. Komisjoni juhtis kultuuriminister (Albert Laus, Juhan-Kaspar Jürna, Johannes Lott), asetäitja  oli riiklikust ehituskomiteest; komisjoni tegutsemise vältel oli selleks ehituskomitee esimehe asetäitja projekteerimise alal arhitekt Voldemar Herkel. Komisjoni koosolekuid protokollisin tavaliselt mina. Kunstnikest ja arhitektidest võtsid komisjoni tööst osa Valve Pormeister, Allan Murdmaa, Enn Põldroos, Lepo Mikko, Aleksander Kaasik, Jaak Soans, Eha Reitel, Väino Tamm, Vello Asi, Leo Rohlin, Salme Raunam, Leo Gens ja Mart Eller. Komisjoni ideoloogiliseks „valvsaks silmaks” oli algul EK P KK kultuuriosakonna juhataja Olaf Utt, hiljem sama osakonna referent Viia Roosipõld, pärast teda Ago Tuuling. Komisjoni täiskogu koosolekuid peeti tavaliselt kord kuus, aga vajadusel lahendati mõni väiksem või spetsiifilisem küsimus ka regulaarsete koosolekute vahepeal väikesemas ekspertide grupis, vajadusel kaasati ka komisjoni mitte kuuluvaid spetsialiste. Väga palju korraldati väljasõite.         

Neliteist aastat tegin kunstiosakonnas seda tööd üksi, hiljem oli võimalik võtta appi arhitekti ettevalmistusega ekspert: aastatel 1979–1981 Ike Volkov, pärast teda Andres Mänd. Mõlemad võtsid ka komisjoni tööst osa. 1977. aastal pandi ehituskomitee monumentaalkunsti  asjaajamine seal töötava arhitekti Galina Valdre õlule. Ka tema osales monumentaalkunsti komisjoni istungitel.       

Komisjoni pingeline töö         

Komisjoni töö algusaastail polnud selle liikmetel erilisi monumentaalkunsti kogemusi, kuid nad olid oma ala professionaalid, õppimis- ja koostöövõimelised inimesed. Ühise töö käigus kujunes sünergia, mis võimaldas mõtestada monumentaalkunsti olemust ja kujundada esteetilise taseme kriteeriumid. Osa probleeme  lahendati juba ehituskomitees: Herkeli juhendamisel koostati objektide nimekiri, kuhu võiks paigutada ka monumentaalkunsti teoseid. Sinna nimekirja kuulusid linnahall, olümpiakeskus, postimaja, Sakala keskus, Tartu ülikooli raamatukogu jt. Meie oma tuntud kultuuritegelaste ja -sündmuste juubelite puhul hakati püstitama monumente: Kristjan Jaak Peterson 175, Johann Köler 150, Kr. Raud 100, A. H. Tammsaare 100. Ettepaneku tegid juubelikomisjonid,  EKP KK pidi nõus olema. Töövõimaluste avardamiseks pöördusid ka kunstnikud ise potentsiaalsete tellijate, s.o linna- ja rajoonikomiteede poole. Nii toimus kunstnike ja rajooniorganite ühiskampaaniana Saaremaa vennaskalmude tähistamine, kui tuua üks näide.     

Eriti palju tõi meile tööd juurde vajadus tegeleda rajoonidega. Uue korra kohaselt pidid ka nende plaanitud objektid läbima monumentaalkunsti komisjoni ekspertiisi. Rajoonid harjusid selle korraga päris ruttu, lükates meelsasti  vastutuse objekti kunstilise väljanägemise eest kultuuriministeeriumi õlgadele; iseäranis seetõttu, et suuremate objektide puhul sai raha küsida lisaks ka kultuuriministeeriumilt. Kuid ka riiklike vahenditega püstitatud objektide ümbruse heakorrastuskulud jäid kohalike täitevkomiteede õlgadele. Näiteks Maarjamäe memoriaali puhul kattis Tallinna linn kõik seal tehtud mullatööde kulud.   

Suur häda oli selles, et soovitud objektide maht ei vastanud kuidagi teostusvõimalustele. Et mingitki süsteemi luua, saatsime täitevkomiteedele, loomingulistele liitudele ja muuseumidele üleskutse (kordasime seega EN SV Kultuuriministeeriumi 1954. aasta taktikat) saata meile oma ettepanekud, milliseid monumente nemad tahaksid. Seejuures pidid nad mõtlema  ka valmimistähtaja ja rahaliste võimaluste peale. Ettepanekuid kogunes nii palju, et isegi veerandit poleks kümne aasta jooksul saanud teostada. 

Monumentaalkunsti komisjoni töö ühe  objekti juures algas selle asukohaga tutvumisest. Väga tihti tehti muudatusettepanekuid juba selles staadiumis. Seejärel vaadati kavand üle. Autorihonorar maksti välja monumentaalkunstikomisjoni protokolli alusel, suuremate tööde puhul neljas etapis (25% lepingu sõlmimisel, 50% ja 75% vaheetapis vastavalt tööde valmimisele ning 100% töö lõpetamisel), seetõttu vaadati ka töö üle neljal korral. Enamik autoreid ei suhtunud ülevaatamisse kui ideoloogilisse kontrollimisse, vaid kui tehtu hindamisse, üldiselt komisjoni arvamust aktsepteeriti. Tavaliselt paranes ka kvaliteet. Kriitikast ei päästnud ka autori kuulumine monumentaalkunsti komisjoni.         

Kui vaheetapp oli valmis, siis prooviti mastaabi sobivust asukohas 1:1 mõõtmes kergmaterjalist siluettmaketi abil, eriti siis, kui see oli seotud linnaehituslikult tundliku asukohaga.  Seda tehti nii Tammsaare, Köleri ja Petersoni monumendi kui ka Viru hotelli „Merineitsi” puhul. Eesmärgiks oli saavutada iga objekti juures maksimaalne tulemus, esteetiline nõudlikkus oli kruvitud viimase piirini. Komisjoni liikmetele ei makstud selle töö eest, kuid keegi ei loobunud komisjoni töös osalemisest: seda tehti missioonitundest ja entusiasmist.       

Muidugi ei läinud kõik lihtsalt: puudu oli materjalist, tehnoloogiast, teostusbaasist, meistritest. Tuli eksperimenteerida ja katsetada.  Üks esimesi suuremaid ülesandeid oli arvutustehnika keskuse, praeguse majandusministeeriumi hoone fassaadi akendevahelise vertikaali kujundus. Konkursil valiti välja Edgar Viiese ettepanek. Idee teostamiseks oli vaja spetsiaalseid dolomiitkatteplaate. Männikul asuva ehitusmaterjalide tehase juhtkonnale tundus see ülesanne ületamatult raskena. Alles ministrite nõukogu sekkumine sundis neid selle töö ette võtma. Ka raadiomaja Riho  Kulla nn „Postituvi” materjal (klaasplast) ja tehnoloogia olid tol ajal uus väljakutse.   

Teostusbaas paremaks     

Olukord hakkas paranema, kui kunstifond hakkas välja arendama Tallinna lähedal Laagris n-ö Hurda küüni, monumentaalkunsti teostusbaasi. 1960ndate lõpus sai valmis kiviraiumise  töökoda. Suuremate töödena raiuti seal graniiti Kristjan Raua ja August Jakobsoni monument, samuti Jõgeveste vennaskalmu mälestusmärk. 1970ndate keskel valmis pronksivalu töökoda. Seal valati pronksi Tammsaare, Köleri ja Petersoni monument. Hiljem arendati selles töökojas välja ka sepistööde võimalused. 1976. aastal valmis Mustamäel Raja tänavas skulptuurimaja: skulptorite ateljeede kõrvale ehitati sinna ka avar monumentaalkunsti ühisateljee.       

Seal oli võimalik modelleerida 1:1 mõõdus monumentaalskulptuure, teostada nende kipsivalu jne. Niguliste kiriku vitraažid olid tõukeks, et Raja tänavas leiti ruumid ka vitraažitöökoja rajamiseks. 1960ndatel teostatud mosaiigid (Valli Lember-Bogatkina) olid pandud kokku õlivärviga kaetud klaasitükkidest. 1970ndate mosaiikide teostamiseks hangiti juba ehtsat mosaiigimaterjali: Enn Põldroosi „Raadiolille” jaoks toodi vajalikud glasuuritud keraamilised plaadikesed Itaaliast Moreno tehasest. Valuuta selleks eraldas EN SV  Ministrite Nõukogu. Robert Suve Magdaleena haigla mosaiigi jaoks muretseti materjal aga Leningradi Repini-nimelise kunstiakadeemia smaldi töökojast. Leo Rohlin julges kasutada kodumaist tootmist: mosaiikide plaadikesed olümpiakeskuse basseini jaoks valmisid tema enda juhendamisel Tallinna ehituskeraamika tehases.       

  Monumentaalkunsti komisjoni töösse ideoloogiliselt otseselt ei sekkutud: nii Utt, Roosipõld kui ka Tuuling pidasid end komisjonis ülal kui tavalised liikmed, nad avaldasid küll oma seisukohta, kuid nendega oli võimalik diskuteerida. Muidugi teavitasid nad ideoloogilistest probleemidest oma ülemusi. Mäletan, et nii Maarjamäe kui ka Pirita olümpiaobjektide  puhul käis väike seltskond vastutavaid seltsimehi – Olav Utt, Arnold Green, kultuuriminister, mõnikord ka Edgar Tõnurist ning isegi Johannes Käbin – aeg-ajalt asjade seisuga ateljeedes tutvumas. Kunstilistesse küsimustesse kõrged seltsimehed tavaliselt ei sekkunud. Mõistva arusaamise poolest paistis silma Green. Ka Utt ei olnud kunstilistes küsimustes võhik, kuid teda tegi ettevaatlikumaks tema ideoloogiline tagapõhi. Mäletan ainult kaht juhtumit,  mil keskkomiteest tulevate näpunäidete järgi tuli kavandid ümber teha. Üks neist oli seotud 1924. aasta 1. detsembri monumendiga, teine Kristjan Jaak Petersoni monumendi tekstiga. Üleliidulise kultuuriministeeriumi heakskiitu oli vaja ainult ette nähtud maksumussummat ületavatele objektidele. Selliste alla kuulus Maarjamäe memoriaali II järk. Moskvast käis kohal kaks NSVLi kultuuriministeeriumi esindajat. Nende kriitika piirdus vaimustusega selle  üle, mida nad nägid. 

Tahan siinkohal nimetada tolleaegsele monumentaalkunstile ilme andnud kunstnikke: Allan Murdmaa, mitte ainult uuendusliku loomingu, vaid ka vaimsusega, monumentaalkunsti probleemidesse sügavuti tungiva komisjoni liikmena; Jaak Soans, kelle  Tammsaare ning Petersoni monument on ka praegu rahvusliku vaimu sümboleiks; Edgar Viies, otsiva vaimu ja uuendusliku vormikõnega objektidega; arhitekt Udo Ivask, kes Struve monumendiga tõi meie monumentalistikasse abstraktse vormikõne; arhitekt Rein Luup, mitmete skulptorite kindel kaasautor; Enn Põldroos, pidevalt areneva monumentalistikäekirjaga; Rait Prääts, Niguliste kiriku, rahvusraamatukogu, Sakala keskuse vitraažide autor; Mare Mikoff, võluvate lasteteemaliste pronksskulptuuridega.       

1960. – 1980. aastad, kui jätta kõrvale ideoloogiline aspekt, on meie monumentaalkunsti arengus üks olulisemaid perioode. Tunduvalt arenes teostusbaas, mitmekesistusid kasutatavad materjalid ja tehnika, kujunesid välja võimekad monumentalistid. Kultuuriministeeriumi näol oli olemas seda protsessi suunav keskus, aga, mis kõige olulisem, kunstilistes küsimustes võtsid otsuseid vastu kõrgtasemega professionaalid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming