Kui ma oleksin rahvas…

J?n Rooste

Adel Abidin. Ühine sõnavara. Videoinstallatsioon. 2006. repro 1.

Kui kummaline: kunagi oleks see olnud just minu mõttesuund, mu enese kehastumus – nõuda kunstilt/kirjanduselt korraga poeetilist väge ja võimukat sotsiaalset rolli (eks olnud see siis, kui ise kirjutin enim tekste, mis mängisid mõtetega keelest ja armastusest)… ja kui vähe on mul selle kohta nüüd öelda, sest manifestidel ja loosungitel pole väge tekstide ja teoste kõrval ja ühegi kriitiku etteheide vabariigi veergudel ei suuda enamat öelda tost loodust. On parimal juhul ise kunstiakt. Võiks öelda: Sirpki on suur idealistlik poeetiline-poliitiline projekt ning võiks olla üks kuraator Härmi näitusele tellitud töist (jah, miks teda sääl pole, võiks pigem tekkida küsimus). Seda enam et ajalehelaadset kunsti (ta levikumeetodit ja trükilaadi pruukivat) leiab säält küll… Ei-ei, mitte et tahaksin siin kultuurikriitika mõttele vee pääle tõmmata, aga diskussioonid sotsiaalsest rollist ja „õigustatusest” (nagu vajaks ühe rahvakillu identiteediloome mingit õigustust) pole vilja kandnud ning päädivad sageli närvesöövaiks üldistusiks, mis võivad parimal juhul teenida väljaande müügi suurendamise huve, kui sedagi. Ja üldiselt segavad lihtsalt ausa kunstniku ööund, mis koondub sageli niigi nappidele hommikutundidele.

 

2.

Härm saadab oma Tallinna XIV graafikatriennaali kuraatorinäituse kataloogis teele väikese esseega, kus leiab: „Orgaaniline ühendus kultuurivormi ja poliitilise kriitika vahel on Lääne kultuurile võõras.” Ja samas tõdeb, et graafika oma erilise seotuse tõttu trükipressi kasutuselevõtuga (ja selle langemisega reformatsiooniajale) on üks poliitilisemaid ja demokraatlikumaid meediumeid. Mulle meeldib see tihe seotus kirjanduse ajalooga, sest eks hakanud kirjandusegi (tolle kirjutatu) suurem allakäik trükikunsti ja üldise kirjaoskuse levikuga. Tänu sellele on eesti kirjandus ja kunst maandunud täna samasse seisu: et poliitikas, äris, seksis jms võib moodsas läänes, ja eriti Eestis, teha pea kõike (vähemasti niikaua, kuni teised otse ei näe, kuni vahele ei jää), siis on ilmselge, et samadel alustel toimib ka kultuur – ainult et sääl on too vabadus ja kaos justnimelt rõhutatult eksponeeritud. Nii ongi me poliitiliselt üsna adekvaatset kunsti ja kirjandust ikka ja jälle süüdistatud poeetilises eskapismis ja kasutuses: et ei tehtavat rahvale jne. Tollelesamale vabastatud trükipressirahvale (nähku ta tänases kõike päälegi kuvareilt ja kanaleilt ja portaales). Päälegi: seni võiks too „rahvas”, keda keegi veel kunagi ihusilmaga näinud pole, sest inimesed seisavad ees, õnnelik olla, sest vähemasti viimased sadakond aastat Eesti kultuurilugu pajatab meile sellest, et kirjandus ja kunst on oluliseks ja „kasulikuks” tõusnud aegadel, mil igast muust aknast ja august põlevaid heinu ja Molotovi kokteile sisse aetakse. Mil inimesed äkki enam ei virise, et me kirjandus ja kunst oma poeetilisel viisil ei täida talle pandud poliitilisi jms ootuseid, on selge, et eestlastel on vesi ahjus. Eks siis tule nad identiteeti, topeltkoode ja mälupanku otsima. Eks siis saa orgaaniliseks too ühendus poeetilise ja poliitilise vahel. Too ühendus, mida võiks nimetada ka meetrika ja eetika põimumiseks. Eetrikaks. Et loopida veidi skisofreenilist sõnaloomet.

 

3.

Milles siis seisnes too põimumine Härmi kuraatoriprojektis? Tugevam, n-ö (šovinistlikult, sigatsevalt) domineeriv meespool ses sõnapaarisuhtes on muidugi „poliitiline”, too teoorias kunstile justnagu harjumatum ja tavatum. Ma katsusin leida mustrit. Mustrit, mis põimiks selle maailma mu jaoks kokku, sest mida me siis otsime, kui mitte identiteeti, kui mitte maailma autori reetlikku mustrikudet, vardajälgi ajas ja ruumis. Jajaa, ma tean, et tänapäeva inimese identiteet peaks olema elavhõbejas, aurustuv, muutuv, aina seeilma anumas toda õiget kuju võttev. Ent ometi sunnib miski otsima jälgi teisest teadvusest, ta sihikindlast tegevusest. Suure kuraatori kõrval ka nonde väiksemate omadest. Ja mind hakkas tõmbama see, mida Härm kogeb poeetilise ja poliitilise põimumispunktina. Mul tekkis verbaalse inimesena vajadus seda nimetada. Ja ma olin hädas. Piltmõistatused ei ole kunagi olnud mu tugevaim külg.

Ent siiski. Kuidas ma selles kunstipeeglis end ka ei otsinud ja suundi ei katsetanud, hakkas tasapisi end kordama üks sõna ja sõnum. Too, mis on alati olnud poliitilise ja poeetilise põkkumispaik ka minule. Too, mis kirjutas end sel kevadel me meelisse klaasikildudena kõnniteil – ja venivate liiklusjorudena. Ja surmadega, lõputute surmadega nüüd juba. Tänav. See jube ja jumalik – tänav.

Tänav nagu Adel Abidini „Ühises sõnavaras” keeleprojektitänav, kus plahvatavad pommid ja patrullivad sõdurid (väike iraagi tüdruk kordamas sõnu keeleõpetaja kannul, omas keeles: „genotsiid”, „autopomm”… – emotsionaalselt on see üks manipuleerivamaid ja tugevamaid töid ses kontekstis); sellele sekundeerib Michael Baers oma Iraagi autopommi- ja militaarteemalise „Teetööga”, mis hakkab meenutama Taanilinna tänavate argiliiklust. Siis vene kunstnike platvorm „Mida teha”, mis hõikab tol tänaval ajalehti võitluses vaimuvabaduse eest (või kurat teab); Johnsoni ja Johnsoni dokk-installatsioon „Osalustahe” „inimestest tänaval”, kes kandideerivad üksikkandidaadina riigikokku; Jakob Koldingu, Teemu Mäki, Dan Perjovschi täiesti eriilmeliselt (igaühe oma käekirjas ja eri detaile pruukides) grafitit meenutavad tööd. Ning lõppeks Hanno Soansi kummastav, loomulik, peaaegu Kanal 2 reportaažiks sobiv või ihkav talletus „Võidupüha”, haaratud kaasa Tallinna tänaval (olgu, parginukakeses, mis pole midagi muud kui end looduseks maskeeriv tänav, lärakas asfalti natukese muruga) toimuvat ideoloogiline absurd. Eks ole see nii vähemasti juba Villoni värssideski (eks varemgi, aga ta tundub jõulise verstapostina sest ajast, ja siis tost tulevast): linnakivide vabadus põimub ikka ühte aknast heidetud roojaga, poeetiline iha saab poliitilise verepitseri, nurga taga varitsevad prostituuti kõrvuti kõvera noaga sarimõrvar ja aus, aga alla käinud poliitik. See mulle meeldib, seda ma mõistan! Jah, kui ma oleks rahvas, kui ma olnuks kunagi rahvas, oleks ma äkki ehk rumalal moel kahtlustanud, et säärane kunst mind kõnetab, et ma peaksin seda vaatama.

4.

Jah, nagu tänase Venemaagi puhk ilmekalt näitab: ega demokraatiast pole rõõmu kellelgi, pigem üks suur autokraatlik ja kuri kuradikurgukants kui heitlev ja kaootiline, oma võimalusi ja valikuid vaagiv väikene vakamaasuurune vabariigike. Eks sama ole ka Härmi mõttekuluga: too suhteliselt demokraatlik, liikuv valik tekitab vastakaid tundeid, mõni töö hakkab argipäevatuhinas (sest kes meist ikka leiab enam tervet päeva, et kunstisaalis oma mõtteid muneda) rohkem tööle, kirjutab oma lugu sus edasi, teisest ei selgu õieti ei poeetilist ega poliitilist taotlust. Ent miskipärast jäävad kummitama „pisisulide, vagabundide ja …” Alexander Breneri ja Barbara Schurzi (keskuratnadsiiska­poleks) kaks rahutut, klaustrofoobset tööd. Need muidugi räägivad sellest, kuidas piinariistad ja vabastusrelvad, kuidas terrorist ja vabadusvõitleja, ja kuidas inimesel sääl keskel tunne, kuidas kuskile ei pääse ja… Aga eks see sama klaustrofoobne tunne iseloomusta ka me kultuuri: kunsti ja kirjandust – ja aega ja ruumi. Nagu üks hää sõber, luuletaja, ütles: aga Jürgen, vaata tänaval ringi, selle kambaga me välja ei vea! Ja Härmi kureeritud näitusel näidati nii ühtesid kui teisi: nii neid, kellega me välja ei vea (sest ega too maakeragi Eestist palju suurem ole), kui ka noid, kes naba paigast ära nihestavad, et me mõtleksime ja püüaksime. Aga kumb neist on kumb, kumb tühjus ja kumb mõte, kumb elav organism ja kumb end ligi litsund parasiit? Poliitika või poeetika? Seda ma ei tea.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming