Kui psühhedeelne ikkagi oli seitsmekümnendate Tallinn?

Liisa Kaljula

Ludmilla Siimuga vestleb näituse „Üksi linnas” kuraator Liisa Kaljula.        Jüri Palmi ja Ludmilla Siimu ühisnäitus Kumus oli meie viimase aja kunstiajaloo üks üllatuslikumaid ja huvitavamaid tõlgendusi. 1970ndail Eesti kunstinäitusi usinasti külastanutele tuli küll eksponeeritud tööde enamik tuttav ette, pakkudes nostalgilist äratundmisrõõmu, kuid nende koos esitamine tõi välja nii Palmi ja Siimu loomingu, tollase kunstipildi kui ka laiemalt tollaste sotsiaalsete hoiakute mitmed raskuspunktid, mis omal ajal kippusid tähelepanuta jääma. Jüri Palmi maailmavalu tõsidust, sügavust ning teravust hinnati ka 1970ndail ja 1980ndail, kuid tema (linna)elunägemise kihistusterikkust kiputi taandama kunstniku omanäolisuseks või paigutama paari lääne  kunstist laenatud mõiste (popkunst) alla, sügavamaid tähendusvälju kas ei tahetud või ei osatud näha. Kumu „Üksi linnas” näitusel tuli esile just Palmi aktiivne kunstnikupositsioon, linnaelu tõlgendamine enda kui (linna)kodaniku, aga kui ka n-ö XX sajandi suurlinna mütoloogia kaudu, nende kahe tasandi kokkusulatamine. Reet Varblane        * Kumus lõppes äsja teie ja Jüri Palmi linnaloomingu näitus. Retrospektiivid on alati ühtaegu ilusad ja valusad, nostalgilised. Mis tunne on tagasi seitsmekümnendate Tallinnas olla?        Rõõmustasin väga siiralt! Mõningaid oma töid nägin uuesti üle nii pika aja. Olin juba kaotanud lootuse neid kunagi näha, näiteks Juhan Viidingu portreed, „Trepikoda”, „Raadiomaja”, „Randa”... Praeguse pilguga vaadatuna rahuldas täiesti nende maalide ühtne stiilitunne.

       

Toona oli teie loomingus aktuaalne popi ja fotorealismi segune figuraalmaal, Soomes olete teinud peamiselt abstraktset kunsti, kuigi jätkanud ka portreedega. Miks loobusite figuraalmaalist?       

Uued raamid uues miljöös: Soome elu nõudis  sisseelamist. Pean heaks saavutuseks seda, et Soome Maalikunstnike Liit võttis mu 1978. aastal oma liikmeks Eestis maalitud tööde põhjal. Kahjuks eesti kunstiteadlastel puudub ülevaade sellest, mis ootas kunstnikku ees vabasse maailma saabudes. Kohemaid pidi olema nii töö kui tööluba: pidin olema professionaal mingil alal, muidu oli kunsti müümine keelatud. Vastasel korral oleks mind oodanud maalt väljasaatmine. Kunstnike liitu kuulumine  tähendas ühtlasi ka tööluba, ent ateljee ja muu sellise eest tuli ise hoolitseda. Mõistagi oli mul kavatsus jätkata ka figuraalmaaliga, ent see asendus portreede maalimisega – paari aastaga 33 maali! Eesti ja Soome on küll lähinaabrid, kuid kunsti mõistmise poolest teineteisest väga kaugel.     

Kui teile anti 1975. aastal Sirbi aasta kunstniku nimetus, siis põhjendati seda järgmiselt: „Ja ütleme kohe välja, et kogu austuse  juures meie naispere vastu ärgu küll keegi mõelgu, et tegemist on naisteaasta kingitusega. Ei, „Sirp ja Vasar” peab lihtsalt lugu kõrge ühiskondliku vastutustundega maalikunstnikust, kes on oma mitmetest feminiinsetest meeskolleegidest lihtsalt üle”. Kas nõukogude Eestis oli võimalik olla ühiskondlik, olemata nõukogudelik?     

Ühiskondlik saab olla kõikides ühiskondades. Minu ühiskondlikkus seisnes selles, et maalisin figuraalseid kompositsioone. Sõna on kõikides ühiskondades siiski alati kõige enam valvatud,  alles seejärel tulevad muusika ja kujutav kunst. Maaliga on võimalik sealt vahelt läbi libiseda: Mulle öeldi toona, et minu pildid on tühjad, tegelikult need ei olnud tühjad. Seitsmekümnendate kunst ei tulnud tühjale kohale: Subbi ja Põldroos ja Kormašov ja teised olid selle positsiooni juba välja võidelnud, stalinistid välja tõrjunud, saanud loa selles väikeses riigis vabamalt tegutseda. Meid küll kontrolliti, kontrollis meie poliitosakond ja ka Moskva  käis näitusi vaatamas. Ent meil oli tugi olemas. Kuuekümnendate kunstnikud olid selle põhja meile alla tekitanud, meie ei oleks saanud ilma nendeta tulla. Küsimus oli ju selles, kas saab pilte välja panna või mitte. Aga žüriis olid toona juba inimesed, kes olid selle võimaluse varem endale välja võidelnud.   

Omal moel olete andnud panuse ka siinsesse protofeminismi: olete nende naismaalijate seas, kelle töödes oli juba toona erootilist sümbolismi ja teatavat eriomast naiselikku jõudu. Üldse on seitsmekümnendad aeg, kus eesti kunsti tuleb suur hulk väga andekaid naisi. Olete tahtnud naisi oma loominguga – või oma eluga – inspireerida?   

Sellele küsimusele võin vaid tagasihoidlikult vastata: naiseks olen sündinud, midagi pole parata, nii see on. Loodan, et vaatajad leidsid sealt vabamat suhtumist. Protofeminism, ma ei tea, mida see termin lõpuni tähendab, aga eks nõukogude ühiskonnas oli feminismiks baas ju olemas: idee järgi olid inimesed võrdsed. Kui ma tulin Soome, siis oli asi jäigem, mulle öeldi, et ma olen nagu vabas maailmas kasvanud.  Selle aja naised olid tugevad. Kapitalistlik maailm toob kaasa ärimeeste armee ja naistele jääb rohkem sekretäri roll. Aga oma loomingus olen alati vaadanud pigem tervikut, tasakaal peab olema, kummalgi poolel omad rollid. 

Kädi Talvoja idees võrrelda teie ja Jüri Palmi varast linnaloomingut on ju ka omamoodi „huulepulga” feminismi – pean siin silmas feminismi haru, mis vastandub varasele feminismile, kultiveerides just spetsiifiliselt  naiselikku –, arvestades, et Palmi loomingus on selget macho’likku jõudu, millele teie naiselik elaan sugugi alla ei jää. 

Seitsmekümnendatel olin küll kaugel teadlikust feminismist, kuid ehk alateadvuse jõud on siin mängus. Põhiliselt inspireeris mind noor  naine kui maali subjekt (siinkohal objekt). Ilmselt olin rohkem Carl Gustav Jungi psühholoogia kui Sigmund Freudi teooriate pooldaja. 

Toona te Jüri Palmiga väga läbi ei käinud: te olite rohkem ametis elu „helgema”, tema „tumedama” poolega. Jüri Palmi käest ei saa enam paraku sedasama küsida, aga kas  esialgne ehmatus teie kahe kõrvutusest on üle läinud? 

Ausalt öeldes ehmatust kui sellist polnud, kuid üllatunud olin küll. Tema tume pool on tõelise kunstniku hingeelu väljendus, hästi maalitud,  professionaalselt ja mõjuvalt. Paljude tema töödega tutvusin esimest korda sellel näitusel. Sellest on muidugi kahju, et meid enam kõrvuti seismas ei näe! 

Võrrelge veidi Palmi ja ennast kunstnikuna. Olete öelnud, et teie rajad olid erinevad: Jüri Palm jõudis maali graafika ja plakati kaudu, teie otsingud on alati olnud seotud maaliga. Ometi olete mõlemad olnud küllalt literatuursed  ja tihedalt seotud oma aja ja selle atribuutidega … 

See on küll tõsi. Oleme püüdnud oma maalivahenditega midagi tõsiselt tähtsat edasi anda – selles oleme sarnased.   

Te lõite seitsmekümnendatel teatavat uut urbanistlikku ruumi ja see oli veel mõnelegi teie põlvkonnast omane, teatav resignatsioonist loobumine ümbritseva suhtes ja selle ümberkujundamisele asumine. Teie töödel viitavad sellele näiteks mängulised  Tallinna vaated, absurdilähedaseni kadreeritud raadiomaja või kirgastunud Haapsalu raudteejaam. Need on juba konkreetsed lõigud ENSV reaalsusest … 

Tegelikkusega võib mängida ning ümber käia nii, nagu tegijale meeldib, peaasi et fantaasia  ja tegelikkus toetaksid teineteist. Linnaruum maali objektina on olnud seotud minu valitud stiiliga; pealegi oli toona maalikunstis aktuaalne tehismaastik. Vorm on mulle väga tähtis, maalikeel. Mulle on oluline terviklikkus, saada väheste vahenditega vorm edasi antud, mustri või joone abil. Olen alati tundnud huvi, et millal pilt elustub, millal pulss lööma hakkab. Selle hetkeni on töö kõigest joonterägastik. Veel samm edasi ja asi toimib. 

Vilen Künnapu on öelnud, et seitsmekümnendatel astuti absurdiga mateeria vastu. Sürrealism, mängulisus ja absurd pole ka teie loomingule võõrad, ent nihilistliku hoiaku asemel olete vist pigem alati soovinud vaatajale lootust sisendada? 

Nihilist ma ei ole olnud ega ole ka praegu. Minu optimismi kajastab tegelikult maal „Kollane valgus”. Inimkond ja kogu planeet on alistatud  pidevatele muutustele, nii inimeste mõtetes, ideedes, elustiilis. Otsime alati võimalusi ellu jääda ja aina paremaid võimalusi. 

Te olete elanud erakordselt aktiivset seltsielu ja üldse tundub, et seitsmekümnendatel  hoidsid loomeinimesed Eestis väga kokku. Mida kõik need vaimukad inimesed on loomingulises mõttes teisse jätnud? Unt – jumal! Viiding ja Ehin, Keskkülast ja Toltsist rääkimata … 

Intuitsioon, vaimujõud – need on eestlastele eriti tähtsad ja vastastikune innustamine. Tunnen ikka veel, et ma ei ole üksi, ja seda tänu seitsmekümnendatele. Selline väga tihe mõtete vahetus, üleüldse pingeline fluidum, mis meie vahel oli. Tunnen praeguseni, et sellest pole palju möödas, kuigi sellist läbikäimist enam ei ole – mina ju konserveerisin selle tunde. Rasked ajad loovad inimeste vahele tiheda kontakti. Nõukogude oludest ei olnud nähtavat väljapääsu. Ehkki ma ei ole siin Soomes kunagi rääkinud, et need ajad oleksid olnud rasked. Tegelikult jaguneti toona kahte leeri osa olid Ku-Ku, osa Pegasuse inimesed, nende kahe koha vahel sai käidud. Me käisime Pegasuses, kus käisid noored kirjanikud: seal  olid Viivi Luik, Jaan Paavle, Juhan Viiding, kes oma teravuse ja aktiivsusega hakkas mind torkima, ärritama, tahtis teada, kuidas ma sellele reageerin. Tema proovis inimesi niimoodi. Meil tekkis hea kontakt. Nende juttude vahel tuli idee teha temast pilt. Ta oli nõus. Läksime Glehni parki, kus tegime fotosid, tikumotiiv tuli juba sealt, selline foto on olemas, palusin tal tikku tõmmata. Tuli selline mõte, et pimedal ajal võib ühe tikuga valgustada kogu ümbruse.       

Olete öelnud, et linn kui selline pole teid kunagi eriliselt vaimustanud, küll aga miljööd ja inimesed. Mitmed loomeinimesed on öelnud, et seitsmekümnendad olid ka Nõukogude Liidus eriliselt värvilised. Kui psühhedeelne ikkagi oli seitsmekümnendate Tallinn?       

Tallinn on uskumatult ilus, maagiline ja veel kõigele lisaks noor linn. Oli ja on. Tulles Itaaliast 1974. aastal, tõdesin seda: oi, missugune pärl! Oli küll maikuu!       

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming