Kui ruumid on täis

Anu Allas

Soolalaos huvitavad tööd, Kunstihoone näitus terviklik Tallinna XIII graafikatriennaali kuraatorinäitus ?Teine naaber? Tallinna Kunstihoones kuni 24. X. Kuraator Sirje Helme.

Ju see on keeletaju küsimus, ehkki sünonüümid, tekitavad sõnad ?maapagu? ja ?eksiil? mõnevõrra erinevaid aasotsiatsioone. Kui esimene seostub pagemise, hirmu ja paratamatusega ning samas ka maa ning füüsilise liikumisega, siis teine kõlab külmemalt ja avaramalt. Andres Tali sõnastatud graafikatriennaali poeetiline moto (?/—/ Sulgume iseendasse kogu maailma ülekohtu eest? Kes meid seal ootab …??) suunab pigem abstraktsema väljaspool- ja võõrsiloleku kirjeldamisele. Suurem osa triennaali põhiväljapaneku teoseid liigub kuskil kahevahel, püüdes õnnestunumalt või vähem ühendada eksistentsiaalset eksiilikogemust ja füüsilise maapao märke.

Võrreldes põhinäituse ?ürii kohustusega teha valik üleskutsele reageerinud kunstnike tööde hulgast, arvestades nii teemat kui ka tehnikat, ning sellest mosaiigist mingigi tervikpilt kokku panna, on satelliitnäituse kuraator muidugi märksa õnnelikumas olukorras. Peale tunnussõna, mis on vägagi veniv mõiste, ning soovitavalt graafikaga kuskilt kaugelt suguluses olevate (reprodutseeritavate, joont kasutavate vms) meediumide eelistamise ei piira miski. Midagi pole teha: soolalaos on hulk huvitavaid töid, aga näitusena on Kunstihoone ?Teine naaber? palju selgem ja terviklikum.

Kogemuse tegelikkus ei pruugi muidugi teose kvaliteedis midagi määrata, aga võrreldes hajusate märksõnadega tekitavad ?Teise naabri? koostamisprintsiibid veidi rohkem usaldust või vähemalt arusaamist. Enamik osalevaid kunstnikke on praegu või on olnud eksiilis: sündinud Skopjes (Makedoonia) ? elab ja töötab Berliinis, sündinud Sarajevos ? elab ja töötab Düsseldorfis, sündinud Aradis (Rumeenia) ? elab ja töötab Amsterdamis ja Bukarestis, sündinud Buenos Aireses ? elab ja töötab Berliinis, sündinud Shkodëris (Albaania) ? elab ja töötab Milanos jne. Suund on kõigil idast ja lõunast lääne ja põhja poole, teise ja kolmanda maailma riikidest esimesse maailma. Väga küüniliselt võib muidugi küsida, kui paljud neist ja sadadest teistest loovisikutest on läinud kõigepealt karjääri pärast ning rajanud siis selle karjääri võõras kultuuris elamise ränga kogemuse avamisele. Ehk siis, mis oli enne, kas valuline kogemus või arusaamine, et teema on kindlasti üks neist, mis praegu ja arvatavasti veel kaua päevakorras püsib ning aitab kindlasti pildile pääseda? Põhjuseid teadmata jäägu see küsimus siiski kõrvale, lõpuks määravad puhta vabatahtlikkuse, kaine arvestuse või selge sunduse kõrval suurema osa minekutest ilmselt keerulisemad vahevariandid. Igal juhul on ?teise naabrus? neis töödes kindlamalt kohal kui lihtsalt vaikse võõrandumise vaatlemises mõne kli?eekujundi najal.

 

Isikliku ja avaliku ruumi suhe

Mille kaudu ja kuidas nad siis eksiilisolekut käsitlevad? Keel, omad ja võõrad sümbolid, mälestused, ebamugavus ja kohandumine, lahenduseta konfliktid, õhku jäävad küsimused. Danica Dakići videos räägib kahe suuga naine kahes keeles kaht muinasjuttu. Adrian Paci töös laulab ühel ekraanil väike tüdruk albaania vana lastelaulu fraasi, teisel ekraanil kuulavad teda heldinult vanaemad-vanaisad, tädid-onud ning esitavad siis kooris järgmise salmi. Tüdruk elab Itaalias, laulu on talle ilmselt õpetatud kodumaiste sugulaste meeleheaks. Kui sõnad ja viis püsivadki motoorselt mälus, siis ei hakka see laul talle kunagi tähendama sama mis vanadele ? kodu, osa identiteedist ja kultuurist. Călin Dan tantsib mingi seletamatu sunni ajel oma uue korteri vannitoas uuel kodumaal veidrat ?amaanitantsu. Jovan Balov on ühendanud Kolmanda Reich?i sümboli Saksa kotka ning geograafiliselt ja etniliselt tervikliku Makedoonia kaardi, mis joonistati enne riigi poliitilist jagamist. Silvina Der-Meguerditchiani installatsioonis moodustuvad kahe suudleja kontuurid isiklikku elu kajastavatest fotodest ning Berliini tutvustavatest piltidest.

Just isikliku ja avaliku ruumi suhe ning nende ruumide roll oma ja võõra tähistamisel, kohtade piiritlemine ja nendega samastumine tundub neis teostes kõige huvitavam. Kodus- ja kohalolekust räägitakse pigem isikliku sfääri, detailide, mälupiltide kaudu, suured struktuurid, riiklikud ja rahvuslikud sümbolid on peaaegu nähtamatud või tagaplaanil. Võõrsil olles muutuvad teise riigi ja teise rahvuse kõige konventsionaalsemad märgid äkki äärmiselt intensiivseks, tähenduslikuks, ähvardavaks. Tundmata teise kogukonna tegelikke ja sügavamaid kultuurikoode, loetakse neid kõige väljapaistvamate formaalsete märkide kaudu ning paratamatult poolikult või valesti. Selle sügavusmõõtme ja mälu puudumine muudab kogu võõrsil olemise justkui ?avalikumaks? ja ebakindlamaks, uues keskkonnas tekitatud isiklik ruumgi osutub rohkem eraldajaks, teistsugususe varjajaks kui turvakohaks.

Omamoodi raami loovad kogu näitusele kaks kõrvuti asuvat tööd kunstihoone galeriis ? kõige kaugem ja kõige lähem, kohalikum vaade. William Kentridge?i film ?Reis kuule? (osa sarjast ?Fragmendid Georges Méliès?le?) on rafineeritud kooslus filmikeelemängudest, peentest läbitöötatud kujunditest, mis osutavad klassikalise kunstiajaloo teemadele ja suuretele reisisü?eedele, ühendavad loominguprotsessi vaatluse ja igavese kosmoseihaluse. Juri Kort?agini/Hanno Soansi ?Juubel merevaatega? on vägagi ilmekas dokument võõras kultuuris kohanemise mehhanismidest ja valikulisusest. Juri Kort?agin on Komsomolskis sündinud ja 1962. aastast Eestis elanud kunagine eesrindlik tööline, praegu valvurina töötav pensionär ja harrastusmaalija, kes on filminud 60. sünnipäevaks saadud videokaameraga oma kodu ja selle ümbrust ning jagab vaatajale selgitusi. Ta on lojaalne ja aupaklik EV kodanik, kellel on seinal Vene vapp (?ma olen siiski venelane!?); ta on täiesti samastunud oma uue koduga Tallinnas Kalamajas (?meie meri?, ?tänav on meil kuulus?) ning maalib samas nostalgilisi pilte suure isamaa loodusest. Sellise mustri taustal tunduvad kampaania korras integreerimise lamedad loosungid küll üsnagi absurdsed.

 

Kitsamad kuulumised määravad identiteedi

Muidugi võiks öelda, et ?that?s the world we live in?, vabatahtliku eksiili puhul tuleb teha oma valikud ja püüda tagajärgedega hakkama saada. Mingil romantilisel moel tahaks paguluses leida ka teistsugust, pigem vabastavat kogemust, aga võib-olla on sellest lähiajaloo nii paljude sunnitud lahkumiste taustal naiivne või küüniline rääkida. Või on kultuuride viljaka segunemise idee siiski utoopiate lahtrisse kirjutatud? Inkubaatorkultuuride ja -ühiskondade võimalikkus ilmselt küll. Lõpuks võib kohanemine ka oma kodumaal toimuvate murranguliste või hiilivate muunduste ja segunemistega olla sama valuline. Vaimne eksiil, samuti ühiskondade killustumine väikesteks kogukondadeks ja huvigruppideks on omaette teema. Kõigil graafikatriennaali näitustel torkabki silma, et vastandamised ja konfliktid toimuvad enamasti kas väga üldisel või väga isiklikul pinnal, vaheastmed oleksid justkui puudu. Ei kujunda ju kellegi identiteeti ainult rahvus ja lapsepõlvemängud, vaid ka kümned kitsamad kuulumised.

?Teisest naabrist? veel niipalju, et ei mäleta juba tükk aega ühelt näituselt nii head ruumikogemust. Töid on vähe, videod ühekaupa saalides suurtel ekraanidel. Teoseid ja tervikut tapvate väikeste bokside ja kohati lihtsalt karjuva kuhjatuse taustal nagu paradiis. Mis teha ? ruumi on alati vähe, ka inimestele, kuid kuidagi peab kohanema või siis otsima mõnda teist kohta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming