Kui sõnadest enam ei piisa, siis – muusika

Kadri M?

Kaasaegse ehtekunsti Meka München ja Tanel Veenre peenelt timmitud nöörilkõnd Neli Müncheni kunstiakadeemia üliõpilast. Näituse kutse. Repro

Sellega, et München on vana Euroopa kaasaegse ehtekunsti Meka, sellega on juba aastaid kõik vaikimisi nõustunud. Pinakothek der Moderne oma särava ehtekollektsiooniga, märkimisväärne ehtegaleriide kontsentratsioon, vist tihedaim Euroopas, ja – mis ka mitte vähetähtis – tark tellija, jõukas ostja. Haritud raha, öeldakse vist selle kohta.

Lisaks üks Euroopa omanäolisemaid ja vabameelsemaid ehtekateedreid professor Otto Künzli juhtimisel sealses kunstiakadeemias (Akademie der Bildenden Künste), kuhu pürgivad õppima noored ehtekunstnikud kogu maailmast. Kool on riiklik, õpetus tasuta, hindeid ei panda, vastuvõtukomisjon koosneb prof Künzli isikust ja ta vaatab õunte pealt, kes sobib, kes mitte. Õppekava ei ole, pabereid ei määrita, ent tulemused on vapustavad.

Ka nõnda saab kesk Bologna kokkuleppe hullust. Kõik sõltub isiksustest.

Iga aasta kevadtalvel koguneb kogu ehtekunstimaailma tuumik Münchenisse suursündmusele „Schmuckszene”. Loendamatu hulk kunstnikke gurudest üliõpilasteni, galeristid, kuraatorid, muuseumide esindajad, kirjastajad, kollektsionäärid, muidu huvilised. Ürituse peakorraldaja Wolfgang Lösche pelgab igal aastal, et riigi rahakott rebeneb ja traditsioon katkeb, ent tõenäoliselt seda ei juhtu, kuna sündmuse haare on laienenud ja huvi selle vastu määratu.

Aastal 2009 toimuks see juba 60. korda. Seitsme päeva jooksul leiab aset ehteürituste konglomeraat – näitused, loengud, raamatuesitlused, kohtumised – ja meelitab mesitaruna kohale kõiksugu karusid.

Peanäitusele Müncheni messikeskuses oli valitud seekord 59 kunstnikku 21 maalt. Taotlusi oli üle viiesaja. Žüriisõel on karmilt korraldatud: esmalt väliseksperdid-soovitajad, siis teeb ainuisikuliselt valiku kunstnik või kuraator. Seekord oli selleks Ralph Turner Londonist. Ta on koostanud ja välja andnud mitmeid väärtuslikke ehteraamatuid ja öelnud, et ehe on kui muusika, et väljendada tundeid, mida teisiti edasi anda ei saa. Enamasti on peavaliku tegijaks olnud mõni tunnustatud ehtekunstnik, kes on pea alati omasid eelistades subjektiivsuses süüdistatuna rahe alla jäänud. Vanahärra Turner oli õige karm, ent väljapanek sai esinduslik. Olles aastaid „Schmuckszene” väliseksperdiks kutsutud, soovitasin seekord vaid viit Eesti ehtekunstnikku. Ja ainsana läks meilt sõelast läbi nooruke Maarja Niinemägi. Niinemäele on varem saanud osaks Roman Tavasti nimeline stipendium Eestis, Goldschmiedehausi preemia Saksamaal ja Marzee galerii noore kunstniku preemia Hollandis. Seekord esines ta titaanist ja nahast modelleeritud prossidega, mis nägid oma pehme kujunduse ja töötlusega näituseterviku suhteliselt jõulisel taustal omanäolised välja.

Klassiku staatuses Peter Skubic (ka Eesti Kunstiakadeemias õpetust andnud) esines tuntud konstruktivistlikus headuses suurema väljapanekuga. Näituse põhimõte näeb ette, et igal näitusel eksponeeritakse üht klassikut.

Austrias elavale Skubicule omistati sel aastal Baieri riigipreemia.

Kolmas sõel on näituse auhinnažürii, mis koosneb siis juba kuuest erialainimesest. Sinna ma ei sooviks küll enam kuuluda, sest see tekitab alati paksu verd. Seekord sai peapreemia hollandi kunstnik Jantje Fleischhut, kes esines värviliste töödega, mil küll analooge nii varasematel kui ka sel näitusel.

Satelliitnäitusi oli rohkem kui kunagi varem, paarikümne ringis üle kogu linna. Kuid kuna Münchenit tabas korraga keeristorm, tõeline orkaan, kus puud murdusid, inimesed ja hooned vankusid, katused lendasid, see, mis taevast alla peksti, ei olnud enam mitte rahe, vaid midagi hoopis karmimat, siis jäi väiksemate näituste külastatavus kuuldavasti napiks. Ometi oli seal kauneid pärle. Näiteks viie guru – Giampaolo Babetto, Manfred Bischoffi, Falko Marxi, Bruce Metcalfi ja Robert Smiti väljapanek Dagmar Stühleri galeriis. Kõige mõjusam – ja ka kõige hinnalisem – oli Manfred Bischoffi nurgake. Bischoff, kes on ka meil kunstiakadeemias õpetanud, elab Itaalias. Tema kõrgekaraadilisest kullast tööd on, kujunduslikult väga lihtsas laadis, mida võiks kirjeldada kui subjektiivset õilsust.  Tema ehte hind oli 17 000 eurot. See pani mõnegi vaataja võpatama, ent ometi on tal ostjaid, nii muuseume kui eraisikuid. Sellist ehtekunsti raskekahurväge koos esinemas näha oli meeliülendav.

Veel torkas silma, et väljapaneku viisid olid pöördvõrdelises suhtes tööde kvaliteediga. Mida väärikam ja hinnalisem töö, seda tagasihoidlikum oli selle esitluse viis. Enamasti vaikselt klaasi taga, ei eputatud kujundusega. Ja ei mingit välkvalgust. Ent noorte metsikute näitused „Hullumeelsuse priske saak” („Des Wahnsinns fette Beute”) ja „Metshaldja rünnak” („Attacke die Waldfee”) olid eksponeeritud Müncheni kõige šikima äritänava kaubahoovis ja väljapanek nägi välja, nagu oleks keegi äsja jahilt tulnud – viskenoolte vahele olid jäänud mõned ehted kinni.

Üllatas veel raamatuesitluste hulk ja raamatuleti valik ning tunglus seal taga. Võib ju arvata, et kõik kolib Internetti ja kes üht ehteraamatut enam ikka vajab, ent huvi selle vastu tundub olevat plahvatuslikult kasvanud. Mõned paremad palad olid esimese tunniga läbi müüdud. Ja raamatukujundus ja trükikvaliteet võtsid ka hinge kinni. Kunstikirjastus Arnoldsche andis välja monumentaalse teose „Ornament as Art”, ehted kollektsionäär Helen Williams Drutti kogust.

Hollandlase Robert Smiti loeng „Kogu tõde minust enesest” („All about me”) esitles relvitukstegeva paljastavusega Amsterdamist pärit ehtekunstihiiu elukäiku: kuidas ta 1960ndate hipiaegadel maalija ja graafikuna alustanult ehtekunsti suubus, kuidas ta seal kaaslastega ideelistel põhjustel tülli pööras ja seejärel 12 aastat vaikis ning kuidas ta siis uuesti ehteid looma hakkas. Smit töötab praegu peamiselt kullas ja pintseldab siis selle õilsa materjali üle. Oma luulega pikitud poeetilises ettekandes rääkis ta, et on oma parimad tööd pühendanud oma vanaema koerale, kelle nimi olnud Bello.

Tunnen Robertit kõigest mõned aastad, ent mäletan õige hästi, kui paarkümmend aastat tagasi tema loominguga raamatute vahendusel kohtusin ja mind vapustas hingepõhjani see vaoshoitud kirglikkus, mis tema joonistustest ja ehetest vastu kumas. Mees on ise ka selline vaikne ja naeratav hallpea.

Mitte nagu üks teine kohal olnud klassik, tšehhi kunstnik Pavel Opočenský, samuti väga oluliselt ehtekunsti muutnud looja, eriti kivilõike alal, kes kõneleb ainult fortissimo’s, kes Ühendriikidest koju naasnuna Praha pargipingil alaealisi tütarlapsi kimbutas ja seejärel trellide taha pandi. Aga nüüd on ta taas vabaduses ja oli Münchenis kohal koos oma pisikese tütrekesega. Koloriitne kuju igal juhul.

Paar aastat tagasi asutas Müncheni galerist Olga Biró kaasaegse ehtekunsti toetajate ühenduse (Die Fördergesellschaft Neuer Schmuck), kuhu kuuluvad erinevate elualade esindajad – arstid, advokaadid, pangategelased, ajakirjanikud, kollektsionäärid, kes on ehtekunstist huvitatud – ja mitte vaid Saksamaalt, vaid kogu maailmast, Jaapanist, Prantsusmaalt jm. Kunstnikud sinna kuuluda ei saa, kuid aastapreemia määramisel kutsutakse kunstnikke žüriisse. Seekord sai aastapreemia Inglismaal elav Peter Chang ja see anti talle ülima pidulikkusega püüne peal üle. Igati suuremeelne tegevus.

Peter Chang esineb tänavu septembris Tallinnas toimuval näitusel „Just must”. Koos hulga teiste ehtekunsti maailmanimedega.

Kokkuvõttes, see näituste tulevärk ja kõik sinna juurde kuuluv on mõtlemapanev ka minusugusele, rääkimata noortest kunstnikest. Tänavu olime seal Maarja Niinemäega Eestist ainsatena. Järgmisel aastal peab ilmtingimata suutma suurema dessandi välja saata. See on nagu ehtekunsti Veneetsia biennaal, kuhu lennutatakse palju kenasid inimesi. 

 

 

Võrdluseks võiks tuua Tanel Veenre praegu veel avatud näituse „Kui sõnadest ei piisa” Hopi galeriis Hobusepea tänaval. Mitmed on väitnud, et Veenre tööde rohke kajastamine meedias on võimalik vaid tänu sellele, et ta on meediapersoon. Mina nii ei arva. Jah, on küll meediapersoon ja bravuuritaridele lähedane inimene, ent see pole peamine. Tuntus pole talle sarve löönud. Peamine on Tanel Veenre tööde sisuline kvaliteet, pühendumine, mis tänapäeval haruldane. Tehakse tihti tükitööd. Ja tööde kujunduslik eripära. Tema töid kellegi teise omadega segi ajada ei ole küll võimalik.

Võte, mida Veenre oma tööde eksponeerimisel kasutab, pole ju uus, seda on tihti nähtud nii mujal kui ka Eestis – asetada oma ehe mõne maali koopia või foto taustale. Efekt missugune. Nimetaksin seda karguefektiks. Ent kui pilt taustalt ära võtta, mis siis alles jääb? Mitte palju. Veenre puhul on see teisiti. Ta on need fotod ise üles võtnud ja tundliku fotograafina osanud hoida summutatud diskreetset tooni, ükski detail ei torma esile. Väljapanek on peen ja läbimõeldud, fotod rõhutavad kehalisust, hoomatav erootilisus on ka ehetes. Peenelt timmitud nöörilkõnd ekstaasi ja tardumuse vahel, teatud dekadentlik lõbu lilleõiest nööpaugus loojangu poole sammudes. Õrnus, millega ripatsid end ta ehete küljes kõlgutavad, vihjab, et ta ei karda olla sentimentaalne. Ja ilus. Jälgin seda noort meest ja tema töid ning märgates, kui palju muusasid ta laupa suudelnud on, hoian hinge kinni. Tihti on ju nii, et see, kes teemanti lihvib, sureb teemanditolmust…

Ja kui sõnu enam pole, siis – muusika.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming