Kui vaatajast saab kuulaja

JAN KAUS

Krista Möldri ja Helena Tulve näitus „Sina/sina“ Hobusepeas kuni 22. VI.

Mõeldes Krista Möldri ja Helena Tulve ühisele näitusele „Sina/sina“, soovitan astuda kõhkleval külastajal või juhuslikult sisse astunud möödujal või neil, kes peavad ennast lihtsateks inimesteks ning kipuvad pelgama sümboolset mõtlemist – praegusel ajal võib-olla tõesti ei praktiseerita seda eriti laialdaselt, kui hulk kulunud käibekujundeid välja arvata –, Hobusepea galeriisse sisenedes otsejoones alumisele korrusele. Selline trajektoor ei pruugi küll vastata tegijate taotlusele, kuid esindab mu silmis üht võimalust näitusest suuremate raskusteta aru saada. Kahe korruse peale leiab näituselt neli tööd: kaks heliribaga videot ning kaks fotot, mõlemal korrusel mõlemast žanrist kaks tööd. Mu meelest võikski kõigepealt võtta istet alumise saali video ees ning seda mõnda aega jälgida.

Video kujutab Tulvet ja Möldrit rütmiliste ja õõtsuvate liigutustega puidust keppe ristamas. Tulve on suures plaanis ja kaamera poole seljaga, Mölder näoga, mida teravdatakse üsna harva. Keppide põrkumine tekitab rütmi, mille taustalt kostab linnulaulu ja muid metsahääli. Avanev pilt on ambivalentne: tegu võib olla kahe väga lähedase inimese rituaaliga, mille tähendus jääb teistele saladuseks, aga see sisaldab ka igati mõistetavaid elemente, kõige tavalisemate mitteverbaalsete suhtlemisviiside nagu võitlus, tants või mäng motiive. Kõik need motiivid esinevad kahe naise liikumises koos, üksteist välistamata.

Erinevate tähenduste võimalikkus, Möldri ja Tulve esitatava rituaaliga kaasnev tõlgendamisvabadus võib muidugi ajada segadusse. Üks võimalus on mõelda näituse pealkirjale: videos näeme kaht eraldi subjekti omavahel liigutuste abil suhtlemas. Ühtaegu leiab aset kahe inimese eraldumine vastandpoolusteks, kaheks „sinuks“, ja nende taotlus tekitada rituaalses koostöös oma rütm, jagatud kord ja koos loodud kordus, kehastades nii sõnatut üksteisele liginemist, soovi „minust“ „sinuni“ jõuda ning vastupidi.

Sel moel võivad tekkida lisaküsimused. Kui uskuda, et näituse pealkiri viitab kahe inimese pidevale liginemisele, siis milleks see alumise korruse metsafoto? Kas jälle tavapärane looduse ja kultuuri vastandamine? Nii ja naa. Tavaliselt näeme looduses teatud tasakaalu, tajume seda olekuna, kus asjad on paigal (see on tingitud inimese elukaare lühidusest). Loomulikult on loodus väga liikuv, inimesed pole ainsad elusolendid, kes võitlevad, tantsivad ja mängivad. Looduses aga kipume nägema kõiki liikumisi asjade paigaloleku osana; osana püsivast tasakaalust, mis on tekkinud empiiriliselt haaramatu aja jooksul ning mille iga väiksemgi muudatus (näiteks mõni kooslust mõjutav võõrliik) võib asjade seisu tugevasti häirida. Inimeste suhtluse oleme aga määratlenud pigem tasakaalutusena, seda iseloomustab suhete püsimatus ja muutuvus, tunnete ja hoiakute ebakindlus. Siingi avaneb kahe naise rütmilist dialoogi kujutava video ambivalentsus: nende tegevust võib mõista tolle vastuolu rõhutamisena, üksteisele liginemise pideva ja lõppematu tööna, mis võib aeg-ajalt vaibuda või laheneda (vahepeal taandub keppide põrkumisel tekkiv heli), kuid tuleb ikka ja jälle tagasi – sellele viitavad tellingud ülemise korruse fotol (teine inimene, iga „sina“ kui lõppematu töö).

Möldri ja Tulve kummalise tantsu rütmikas võib aga näha ka soovi jõuda korduvuste kaudu üksteisemõistmiseni ja meelerahuni, mida kehasid ühendav liikumine tuua võib (või mida see meie kujutlustes arvab toovat), saavutada hetkeks harmoonia, mis tundub meile loodusest kätte paistvat ning milles loodus tundub viibivat pidevalt ja pingutusteta. Jõuda liikumise kaudu omamoodi liikumatuseni, muuta lineaarne protsess ringluseks. Korrata liigutusi niikaua, kuni need üksteise sisse ära sulavad, kuni kahe inimese liigutuste eraldiolek hakkab lahustuma. Sellele viitab ka ülemise korruse rahutu video, esimene töö, millele Hobusepea galeriisse siseneja satub (olengi nüüd jõudnud tagurpidi Antsu kombel algusse). Mölder on tekitanud efekti, kus paadi küljele kilgendav vesi näib väga suurel kiirusel mööduvat või liikuvat, tekitades sedasi mulje abstraktsest maastikust, mis mõjub nagu muinasjutuline või kosmiline silmapiir – ükskõik kui kiiresti liikuda, ei nihku silmapiir kunagi ega kuidagi lähemale. Sedasi seatakse siin „sinuni“ liikumine paika sümboolse reisina (kui pilt tekitab tunde vee/vees liikumisest, siis seda saatvad helid toovad meelde rongi), intensiivse teelolekuna, nii et „sinuni“ jõudmine kangastub – tsiteerides Aleksander Suumanit – kui „lõpmatu liginemine“.

Möldri ja Tulve kummalise tantsu rütmikas võib aga näha ka soovi jõuda korduvuste kaudu üksteisemõistmise ja meelerahuni.

Krista Mölder

Tegelikult tahtsin keskenduda muule. Senise kogemuse põhjal tean arvata, et minu kirjeldatud seosed võivad mõnes näitusekülastajas tekitada küsimuse: kas me viibisime ikka samas ruumis? Sellele ei oskagi vastata teisiti, kui jälle kujundit kasutades. Kuna mõned liigutused tolles kahe hõljuva, tantsiva, õõtsuva naise rituaalses videos meenutasid tennist, kargas mulle pähe Michelangelo Antonioni kuulsa filmi „Suurendus“ („Blow-up“) stseen tennisemängust. Mängijad liigutavad ennast nagu päriselt, kuid reketeid ja palli pole. Võib-olla võikski asetada vaataja pilgu sellise nähtamatu palli rolli. Vaataja ei näe ju ainult palli puudumist, vaid puudumine paneb ta palli teisel viisil nägema, otsima, ette kujutama. Pall muutub objektist seoseks, vaataja pilk loob seose protsessi imiteerivate mängijate vahel, täites tühjuse, mis mängijad suunab. „Sina/sina“ konteksti üle kantuna võiks vaataja pilk tulla esile hetkel, kui põrkuvate keppide rütmiline hääl kaob. Vaataja paneb selle lakkamist imeks – vaikus kõlab justkui tagasihoidliku helilise märguandena täita vaikus oma tähendusega, mis kannab rütmi vaataja ümbert tema sisse, nii et vaatajast saab kuulaja. Sestap ei rääkinud ma eespool sellest, mida Möldri ja Tulve näitusel on kujutatud, vaid mida see ühe võimalusena endas varjab – mu pilk muutus lihtsalt palliks kahe mängiva naise vahel, ma tantsisin hetkeks kaasa kunstnike lakoonilises tõlgendamisvabaduses ja omavahelises lõpmatus liginemises, mis juhtis mind omaenda astumata sammudeni.