Kuidas hinnata performance’i-kunsti?

Marian Kivila

Seda teksti ajendas mind kirjutama Mai Söödi artikkel „Performance’i-kunsti taak” (Sirp, nr 44), aga ka vastuseta jäänud küsimus „Kuidas adekvaatselt  performance’it hinnata?”. Millegi hukkamõistmine eeldab arusaamist ja mõistmist, kusjuures hea-halva skaala ei ole peamine.

Mai Sööt nimetab end performance’i-kunstnikuks ja väljendab oma pettumust seda žanrit viljelevate kunstnike osas oma viimase aja mitte just kõige positiivsemate elamuste tõttu („Servataguse Muusika seikleb performance’ikunstiga” East Creative Space’is). Kuigi Mai Söödi aktsioonkunsti-kogemuse pagas ei ole just muljeltavaldavalt suur, ei kahtle ma tema kunstnikuvõimetes, küll aga arusaamises sellest kunstiliigist üldisemalt. Tsiteerin autorit:  „Enamik publikust, ka kunstipublikust, rääkimata laiemast avalikkusest, on performance’i suhtes niigi kahtlustav ja hukkamõistev. Kas on vaja seda arvamust täiendada? [—] Kui keegi peaks väitma, et performance on mõttetu karjumine ja tammumine või purjus boheemide jörin, siis pean tunnistama, et sageli see ongi tõsi. Palju on Eestis pühendunud professionaalseid performance’i-kunstnikke? Ikka tehakse tegevuskunsti muu kõrvalt. Maalija  viskab pintsli nurka, otsib välja mingid totrad esemed ja lehvitab nendega või kirjanik seob lina ümber, tõstab viinamarju suhu ja loeb luulet või muusik teeb seda, mida alati – ja ongi performance. Vabandan kõigi suurepäraste tegevuskunstnike ees, kelle teoseid olen näinud, nende pärast üldse kirjutangi. Ma ei arva, et performance oleks midagi mõttetut. Mõtlema paneb, mis asi see ikkagi on.” Mind, kui performance’i-kunsti suurt austajat hämmastab,  kui ennast sel alal tegutsevaks kunstnikuks ja veelgi enam, selle ala fänniks nimetav inimene ei tea, millises valdkonnas ta tegutseb.       

Professionaalsus tegevuskunstide vallas ei eelda kunstniku pühendumist ainult ühele kunstiliigile. Näiteks performance’i-kultuuri poolest palju rikkamal Prantsusmaal võib selles vallas tuua välja kaks põhigruppi. Üks on tegevuskunstnikud, endised või praegused näitlejad, tantsijad, ooperilauljad ja teatritudengid, kes eksperimenteerivad performance’i-väljal oma kehaliste või vokaalsete oskustega. Teine seltskond ühtib pigem eestiliku arusaamaga  performance’i-kunstist: tegutsevad visuaalkunsti taustaga isikud, kelle performance’eid iseloomustab kehakesksuse asemel pigem objektikesksus ning sümbolitega mängimine. Muidugi eksisteerib ka neid pooli sünteesivaid ja ühendavaid kunstnikke.       

Tegutsemine mitmel rindel ei vähenda kuidagi kunstniku professionaalsust ja suutlikkust panustada ühele väljendusvahendile maksimaalselt. Näiteid võib tuua nii renessansist kui tänapäevast. Viimast väidan paljude maailma eri paigus ja erinevate kultuurilise ja kunstilise taustaga kunstnike tehtud performance’ite  põhjal, mida mul on õnnestunud näha. Kuidas ikkagi hinnata professionaalsust või mille alusel pidada performance’it õnnestunuks või ebaõnnestunuks? Kui maaliteosel kumavad paksu värvikihi alt välja pliiatsijooned ja suurel ühevärvilisel pinnal on näha mõne teise tooni peidetud jälge, võib see jätta lohaka teostuse mulje. Samas võib see jätta mulje ka taotluslikkusest ja protestist akadeemilise kunsti nõuete vastu. Teose mõju sõltub sellest, kas vaatajat  erutab viimseni lihvitud tehniliselt täiuslik teostus või mässumeelne idee lõhkuda kinnistunud vormistusnõudeid. On võimatu öelda, kas kunstnikul oli kiire ja ta lõpetas teose viimasel minutil enne näitust, ei jõudnud kõiki „iluvigu” peita, või pidaski ta teost sellisel kujul valminuks ja eksponeerimiskõlbulikuks. Igasugused maitsemeelel põhinevad otsustused on paratamatult subjektiivsed. Kui toiduajakirja kirjutaks vihast leegitsev gurmaan,  kes on pettunud hapukapsa maitses, tunduks see äärmiselt jabur. Talle kas ei maitse üldse hapukapsas või ei meeldi talle Eesti tootevalik.   

Ta ei ole ehk eriti maitsnud ka võõramaa toodangut ega oska öelda, mis teeks hapukapsast apetiitse roa. Lahendusi pakkumata ja piisavate selgitusteta jätab gurmaani jutt mulje irisemisevajaduse rahuldamisest. Samamoodi ei veena mind Söödi esitatud üldisemate probleemide tõsidus. Tegevuskunstist üritatakse teha probleem, kuid puudub selle tõsiseltvõetav analüüs ja võimalikud lahenduskäigud. Ka  Easti performance’i-õhtul esitatud aktsioonide kriitika tundub ülevaatliku taustainfota poolik. Mai Sööt nimetab Ville-Karel Viirelaiu performance’it suvaliseks, viimasel hetkel pooljuhuslikult tekkinud tööks, võimaliku veenvama variandi kavandiks. Performance’ikunsti peamine erinevus klassikalisest teatrist või kujutavast kunstist ongi just spontaansus, improvisatsioon ja teose loomine publiku ees. Performance’i eksperimentaalne loomus välistab  ebaõnnestumiste ja hea või halva tulemuse saavutamise. Tähtis on protsess. Muidugi ei astu enamasti kunstnik lavale pea-tühi-käedtaskus (kuigi ka seda on juhtunud ja see ei peaks tekitama kahtlusi kunstiväärtuse olemasolus), tal on idee, mida ta teostama asub. Kavand eeldaks juba tulemuse etteteadmist ehk kuidas tahetakse lõpptulemuseni jõuda. Enamasti performance’i-kunstnik ei tea, kuidas teos kulgeb ja lõpeb – seda pole selles kunstiliigis  kunagi taotletud.     

Sööt väljendab oma (ja julgeb rääkida ka  publiku eest) nõutust Roi Vaara etteaste osas, jättes sealjuures kirjeldamata tema aktsiooni. Vaara performance ei piirdunud kindlasti vaid vahtralehtede sahistamisega. Tegemist oli kunstniku varasema aktsiooni modifikatsiooniga, selle ühte varianti juhtusin sel suvel nägema Tamperes Pispala Performanssifiesta’l. Mina selles õnneks pettuma ei pidanud, ka Soome publik tundus olevat vaimustuses. Roi Vaara esitas talle üsnagi omase ja absurdselt  humoorika loo „Kuidas kanda enda jalga?”, mille käigus jagas publikule instruktsioone ja katsetas oma jalgade kandmist.       

Liigitaksin selle performance’i komöödiakunsti või isegi elava anekdoodi alla. Naljast on võimalik kas aru saada või seda mitte mõista. Ka Sigmund Freud on tõdenud, et nalja kritiseerimine tähendab, et sellest ei saada aru, on ju nali iseenesest juba põgenemine kriitikast naudingu rüppe. 

Samamoodi on ka performance’ist elamuse saamine seotud selle mõistmisega. Performance on osapoolte, publiku ja kunstniku dialoog, milles nagu igapäevaseski suhtluses esineb kommunikatsioonihäireid. Edukas suhtlus eeldab üksteisest arusaamist. Kunstikeel, millele on omane ohter sümbolikasutus, seab  iseenesestmõistetavalt rohkem takistusi kui igapäevane suhtlus oma kaasmaalastega. Kui tavaline näitus pakub tavaliselt visuaalsete teoste paremaks mõistmiseks lisaks verbaalset kontseptsiooni A4 formaadis paberil, siis performance’ist tuleb enamasti omal jõul läbi murda. Kunst nõuab oskust vaadata, vaatajal on tähenduste loomises vähemalt sama oluline roll kui kunstnikul. Süüdistada vaid kunstnikku on sama sallimatu kui süüdistada  võõramaalasega suheldes teda, et meie tema keelt ja kultuuri ei mõista.     

Juri Lotmani kringlinäide lavasemiootika käsitlemisel illustreerib seda mõtet ehk kõige  paremini. Kunstis kasutatakse märke, mis tähistavad iseennast, kuid on ka märke, mis tähistavad midagi muud. Pagariäri silt, mis on kirjutatud mõnes keeles, on tinglik märk, mida mõistavad üksnes need, kes seda keelt oskavad; ülekullatud puust kringel, mis ripub äri ukse kohal, on aga ikooniline märk, mida mõistavad kõik, kes on kringlit söönud. Külastaja näeb küll ühesugust vormi, aga sellel on mitmeid funktsioone. Puust kringel ei ole söömiseks,  vaid teadaandmiseks. Märke ja nende funktsioone mõistmata on kerge kaotada sisu ja pettuda, tembeldada teos halvaks või jääda nõutuks.       

Sööt räägib performance’it hukkamõistvast üldsusest, kellega performance’i-kunstnik peaks arvestama, et mitte jätta sellest kunstiliigist lolli muljet. Ma ei ole kohanud ühtegi välismaalasest kunstnikku, kes oleks väitnud, et tema riigis on tegevuskunst kunstimaailmas põlu all, ma ei usu, et see on ka meil nii. Ma ei poolda kunstikeele lihtsustamist, et teha asi kõigile arusaadavaks. Parem alternatiiv on  harida publikut. Performance’i-kunst on kitsama ringkonna pärusmaa ja oma keerukuse tõttu jääb ta selleks ilmselt kuni lõpuni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming