Kuidas joonistada õigust ja maalida tõde?

Näitusel „Tõe ja õiguse inimesed“ esitatud töödes puudub täielikult see mõõde, mille Maarja Vaino on oma suurepärases doktoritöös koondanud kosmilise helisemise mõistesse.

MIHKEL KUNNUS

Näitus „Tõe ja õiguse inimesed“ kirjandusfestivalil „Prima vista“ Tartu Jakobi galeriis 2. – 11. V ja Lutsu raamatukogus kuni 17. VI. Kuraator, kogumiku koostaja ja näituse kujundaja Tiina Tammetalu, kunstnikud Enn Tegova, Kai Kaljo, Heli Tuksam, Kätlin Stahl, Sorge (Margus Tiitsmaa), Albert Gulk, Tiina Tammetalu, Owe Büttner, Kristiina Pärk, Epp Korp, Karel Korp, Evelin Salumaa ja Jaanus Eensalu.

Tiina Tammetalu koostatud „Tõe ja õiguse“ I osa illustratsioonivõistluse tööde valik Lutsu raamatukogus kuni 17. VI.

Kuigi mul puudub igasugune visuaalkunsti-pädevus ja tundlikkuski, silmanägeminegi on kehvavõitu, ei ole mu nõudmised ja ootused proportsionaalselt tagasihoidlikud, vaid vägagi suured, sest olen kunstnike lähteülesande suhtes – illustreerida „Tõe ja õiguse“ esimene köide! – kiivuseni tundlik. Niisiis sai mu sajaprotsendiliselt idealistlikuks loodimisinstrumendiks tööküsimus: kas meie sõnakunsti absoluutse tipu kõrvale pannakse meie visuaalkunsti absoluutne tipp? Ei, ei panda. Vähimatki põhjust haavuda ei tohiks kellelgi mõistagi olla, sest selline nõue on täitmatu. Ammugi veel kasina auhinnafondiga lühiajalise võistluse tingimustes. Pealegi – Günther Reindorff on surnud.

Kraad lahjem nõue on umbes järgmine küsimus: kas illustratsioonikandidaat võimendab, toetab, rekodeerib „Tõe ja õiguse“ esimest osa? Ka see nõue on kõrge ja vaevalt et ütleb midagi kunstniku iseväärtuse kohta, kui ta ei suuda materialiseerida visuaalselt kombatavaks neid kujutluspilte, mille suur sõnameister lugeja vaimusilma toob. Näiteks Albert Gulgi talenti ja ta tööde iseväärtust näeb minusugune võhikki, ometi mina – see „mina“ tähendab siin pisendust, ebakompetentse subjektiivsuse tunnistamist, mitte demokraatlikku häälevõrdväärsust – tema töid „Tõe ja õiguse“ esimest köidet illustreerima ei paneks. Kuigi Gulgi suure­mahuliste tööde ühele pilgule haaramatu detaili­rikkus oli näitusel ainus, mis vastas mingil määral illustreeritava teose ammendamatusele ja sügavusele, siis liialt häirivaks jäi siiski õhuavadeta süngus ja tumedus ning stiil, mis sünteesis mu assotsiatsioonides Viiralti „Põrgu“ Henno Käo multifilmilike ümarustega. Krõõda heledat jaalt ei kuskil.

Keeran nõudeid veelgi maha ja järele jääb küsimus: kas illustraatorikandidaat ei tee asja hullemaks, ei moonuta „Tõe ja õiguse“ vaimu, kas ta ei peleta lugejat eemale, kas ta ei võimenda klišeesid ja stereotüüpe, kas ta ei vaesesta võimalikku lugemiselamust?

Ka see küsimusepüstitus seab üsna kõrged nõuded. Samuti sisaldub siin vaikimisi alusetu ootus, et joonistus või maal peaks olema justkui visiitkaardi või reklaambukleti funktsioonis, et pilt justkui esindaks „Tõde ja õigust“. Kui aga siiski nii küsida, siis on tulemus kollektiivne süüdimõistmine, millest pääsevad ainult Epp ja Karel Korp ning tingimisi Owe Büttner ja Tiina Tammetalu. Enn Tegova kuuele ühendatud lõuendile (kokku 225 × 345 cm) maalitud „Indrek“ ei lähe arvesse, sest see pole „Tõe ja õiguse“ illustratsioon, vaid kultuurilooline metakommentaar (pildil „sünnitab“ Indrek parve Tammsaarest mõjutatud (nüüdis)kirjanikke), mis sobib hästi kultuuriministeeriumi fuajeesse või ERMi.

Milles seisneb see kollektiivne süü? Selles, et neis töödes puudub täielikult see mõõde, mille Maarja Vaino on oma suurepärases doktoritöös koondanud kosmilise helisemise mõistesse. Vaino tsiteerib „Tõe ja õiguse“ soomekeelse tõlke ilmumise puhul sõna võtnud Elmer Diktoniust: „Tammsaare on loonud massiivse ja samas lüüriliselt heliseva talupojaeepose, milles kõik elab ja laulab – kivid ja kännud, loomad ja inimesed“.¹ Nõus. Seevastu illustratsioonide põhitonaalsusega assotsieerub pigem midagi sellist: „Väljapääsematu hauduv nälg ilgitseb tasakesi hädade hämaruses. [—] Sa juba ootad, et need hallid õhuaurud terve selle vaesusest halvatud küla põdevate naistega, põnnis lastega, sigadega, pühkmeaukudega ja vanade väravatega ära uputaks, et kõik see värisev nälg ja rögisev viletsus olematusse, tundmata kadumisse vaoks. Aga udu lahkub ning suits tõuseb õhku, ja uued sügiseõhtud tulevad, samasugused oma vastikuses, uued ööd ja uued tööd. Need tulevad, aga inimene haigutab, otsib tüütavaid putukaid, nuuskab nina ja elab tahmaste parte all nõgistes õlgedes, kus korduvad keedusuits ja laste kisa, haisev niiskus, sööv soontehaigus, sopane mure rindades. Ta elab nagu nõiutud ringis, vannub ja palub jumalat appi, suitsetab tubakat, peksab lapsemolu …“ See ei ole A. H. Tammsaare. See on Jaan Oks.²

Ühe lausega: hindangi illustratsioonidena kõige kõrgemalt Karel Korbi töid (ka Epp Korbi aplikatsioonvaip „Krõõt ja põrsad“ on väga meeldiv), sest need on ainsad, kus paistab päike ja mis pole üks stereotüüpne novembriõhtune näljapeielaud ja rusutud ägin. Täiesti võimalik, et Karel Korbi tööd on kunstiliselt väheväärtuslikud: ei saanud ma sest tehnikast sotti, küllap mingi arvutigraafika, midagi multifilmilikku kahtlemata. Aga neis on vähemalt tammsaarelikku elurõõmu ja -jaatust, maailm, kuhu mahuvad ka Pearu krutskid ja Andrese kujutluslik unistuste Vargamäe.

Kahtlustan, et nii mõnigi kunstnik polnud „Tõde ja õigust“ täiskasvanuna üle lugenud ja parafraseeris ühe levinuma trüki rusuvat kujundust ja illustratsioone (Eesti Raamat, 1974, kujundanud ja illustreerinud Herald Eelma). Viimase trüki väline pale meenutab samuti õige haledat säästukujundust (Avita, 2010, kujundanud Sünne Lehtmets, kaane kujundanud Catherine Zarip). Seega, „Tõe ja õiguse“ materialiseerimisega on üldse lood nutused. Samuti olen väga nõus kuraator Tiina Tammetalu kaastekstis öelduga, et häbiväärsel kombel pole meie kirjanduse olulisim tüvitekst „maailmakeeltesse tõlgituna täna ei Eestis ega maailmas vabalt kättesaadav“.

Owe Büttneri tööd mõjuvad sümpaatsena just tema julguse tõttu kasutada (kirkaid) värve, irduda nõnda sest igirusuvast ja süngest, elurõõmutust ja päiksetust mustvalgest, vabandust, musthallist, kuigi põhitoon kippus ikka veidi tumedaks ja mõned kergelt luminestseeruvad värvid kipuvad viitama rohkem neoontuledele kui soopäikesele. Meeldib ka Tiina Tammetalu samm erootilisema motiivi poole, aga, nagu ka Evelin Salumaa „Õiguse ja Tõe“ puhul, jääb pisut häirima visandlik mulje. Ei tea, kas sai värv otsa või hakkas lihtsalt hirmus kiire? Küllap asjatundjad (või parema nägemisega inimesed) teavad paremini ja oskavad varjundeid hinnata.

Kriitilisusele vaatamata on mul hea meel, et selline (rahva)võistlus korraldati. Loodan, et lähiajal saavad kättesaadavaks ka A. H. Tammsaare teoste tõlked maailmakeeltesse, väärikates köidetes ja väärikas kujunduses. Kõige muuga võrreldes on raamat siiski väga odav kunstivorm. Ja vabandan kõigi kunstnike ees, keda võib-olla solvasin.

Märkus. Kahetsusväärse kommunikatsioonihäire tõttu külastasin näitust väära eelteadmisega, et kõik näitusel olevad tööd on tehtud illustratsioonideks „Tõe ja õiguse“ esimesele osale. Tegelikult oli illustratsioonideks mõeldud ainult osa töid, suur osa on täiesti iseseisvad kunstiteosed. Ilmekas on seegi, et minu tekstis mainitud kunstiteostest oli illustratsiooniks tehtud ainult Karel Korbi tööd. Seega tuleks võtta arvesse, et mu arvustuselaadne asi oli kirjutatud täiesti ebaadekvaatselt positsioonilt: kui illustratsiooni puhul on kunstniku talendi isikupärane suveräänsus ja eneseküllasus puuduseks, siis autonoomse kunsti puhul on see selgeks vooruseks.  Vabandan asjaosaliste, eriti Gulgi, Tegova ja Tammetalu ees.

1 Maarja Vaino, Tammsaare irratsionaalsuse poeetika. EKS, 2016, lk 139.

2 Jaan Oks, Otsija metsas. Ilmamaa, 2003, lk 363.

---