Kuidas kasvatada aktiivset publikut?

Sepake Angiama kõneleb „Manifesta” haridusprogrammist ja selle võimalikust mõjust Ermitaažile ja Peterburile.

REET VARBLANE

Kümnes „Manifesta” on jõudnud lõpusirgele: näitus on avatud selle nädala lõpuni, täna on viimane, neljateistkümnes dialoog. Sedapuhku on see Nürnbergi kunstiakadeemia professori Helmut Draxleri ja Wolverhamptoni kunsti- ja esteetikaülikooli professori John Robertsi vahel, teemaks „Nüüdiskunst ja ajalooline protsess”, mis olnud ju ka Kasper Königi kuraatoriprojekti lähtepunkt. Ei mäleta, et ükski Euroopa biennaal, seda nii „Manifesta” mõttes kui ka laiemas plaanis, oleks olnud niivõrd tähelepanu keskmes. See ei ole kuidagi olnud pidulik ümmarguse sünnipäeva huvi, sest kakskümmend aastat vastu pidanud „Manifesta” ei näita väsimuse märke. Peterburi ning Venemaa ja selle ametlikust poliitikast tingitud keeruline olukord on nüüdiskunsti ettevõtmisele mõjunud pigem värskendavalt. Eks omajagu osa selle huvi ülalhoidmisel on olnud Kasper Köningi kuraatoriprojektil, pigem elutargal sisse- ja tagasivaadetega mõtisklusel kui kompromissitul poliitilisel sõnavõtul, mis on tekitanud üsna teravaid poolt- ja vastuväiteid. König oli suvel Venemaa ja aktuaalse nüüdiskunsti sealsete võimaluste osas üsna pessimistlik, nimetades „Manifestat” isegi Venemaa viimaseks rahvusvaheliseks tõsiselt võetavaks nüüdiskunstisündmuseks. Praegu näib tema, aga ilmselt kogu „Manifesta” tiimi hoiak olevat tibake positiivsem, sest novembris kutsutakse kokku Peterburi kultuuriinstitutsioonid, et arutada „Manifesta” kasuteguri ja potentsiaalse koostöö üle. König ise on leidnud, et Venemaa keerulist (segast) olukorda ja mastaapsust arvestades ei saa „Manifesta” tegelikust mõjust (või mõjutusest) rääkida varem kui aasta, vahest isegi paari pärast. Publiku- ja haridusprogrammide juht Sepake Angiama oli aga üsna vaimustuses Moskva kultuurifoorumist, kus seekord keskenduti Venemaa kultuuri­institutsioonide infrastruktuurile. Vaatamata nukrale tõsiasjale, et need on viimased viiskümmend aastat püsinud muutumatuna, oli arutlustes tunda tõsist reformimissoovi, sisulist koostööd omavahel ja, mis kõige tähtsam, oma auditooriumi ehk inimestega, kellele raamatukogud-kultuurimajad-muuseumid jne on mõeldud. Mõeldi nende vajaduste ja huvide peale.

Ei mäleta ka, et eelmiste „Manifestade” puhul oleks nii palju kõneldud publikust, selle kaasamisest, haridusprogrammidest. Ilmselt on see aja-, aga veelgi enam „Manifesta” toimumispaiga märk. Sepake Angiama osales möödunud nädalalõpul Tallinnas meie rahvusvahelise noortekunsti triennaali „Eksperimenta” avamisel ja sellega kaasnenud konverentsil, ideede laboratooriumis. Tema ettekanne käsitles haridust kui „Manifesta” tuuma. Angiama käis Tallinnas ligi aasta tagasi koos fondi juhataja Hedwig Fijeni ja publikuprogrammide juhi David Smeuldersiga, et saada sügavamat pilti sellest, mis meil nüüdiskunstiväljal toimub. Angiama on kureerinud mitmeid projekte Brüsselis ja Londonis, töötanud publikuprogrammidega Haywardi galeriis, praegu on ta publikuprogrammide kuraator Turner Contemporarys.

Kas „Manifesta” läks Peterburis korda? Mida tähendab Euroopa kunstibiennaali kordaminek praeguses poliitilises situatsioonis Venemaal?

Sepake Angiama: Juba „Manifesta” ettevalmistamise protsessi ajal kerkisid üles tsensuuriga, ka enesetsensuuriga seotud küsimused. Seetõttu organiseerisime juba enne avamist mitmeid kohtumisi, dialooge. Dialoog saigi „Manifesta” kõige olulisemaks märksõnaks, dialoogivormi püüdsime rakendada kõigi ürituste juures. Ei saanud meiegi üle küsimusest, kas „Manifestat” on õige Venemaal korraldada. Ühes viimases dialoogis 22. oktoobril kuraator Kasper Königi ja kunstnik Dan Perjovschi osalusel oli boikott taas kõne all. Perjovschi oli üks neist kunstnikest, kes otsustas, et ta ei osale poliitilise situatsiooni tõttu „Manifestal”. Nüüd polnud ta enam päris kindel, kas see oli õige otsus, kuid ta tahtis olla kindel, et tema teos ei satu valesse konteksti. Ta ei tahtnud, et tema tööd oleks võidud tõlgendada täiesti teistmoodi, kui tema oli seda mõelnud. Ta ei tahtnud loobuda kontrollist oma teose üle.

Kuid kunstnikul ei ole ega saagi olla täielikku kontrolli oma teose vastuvõtmise üle, kui ta on selle avalikkuse ette toonud. Perjovschi on äärmiselt kontekstiteadlik kunstnik, tema teosed sünnivad vahetult kindlas kontekstis kindlale publikule. Venemaa välispoliitilise agressiooni ja selle abil oma rahvaga manipuleerimise kõrval tuli aga Peterburis esile veel üks tasand – majandusliku kasusaamise tasand. Sirbis ligi aasta tagasi avaldatud intervjuus tõi Hedwig Fijn Peterburi nüüdiskunstivälja positiivse näitena välja Uus-Hollandi saare ja sealsed rohujuure tasandi ettevõtmised. Juba enne „Manifesta” avamist oli saar rahvale suletud, sest seda hakati arendama Roman Abramovichi raha eest. Saarele tulevad Norman Fosteri projekteeritud kaubamaja, peened hotellid-restoranid. See paik on kunstnikele, vähemalt „Manifesta” omadele kadunud.

Peterburi kultuurimaastikus tegutsevad suurepärased traditsioonilised institutsioonid nagu Ermitaaž, Vene muuseum ja Maria teater. Seal võib siiski siiani leida kunstnike endi algatatud keskusi, aga Peterburis puudub etableerunud institutsioone ja nii-öelda kortergaleriisid ühendav lüli, olgu siis väiksemate paindlike muuseumide või galeriide näol. See tasand, mis laseb oma karjääri keskele jõudnud kunstnikel ennast edasi arendada. Asi pole pelgalt majanduslikus mõttes ellujäämises, vaid ka psühholoogilises toes. Seetõttu tuleb väga hinnata Ermitaaži direktori Mihhail Piotrovski otsust luua nüüdiskunsti osakond esialgse dekoratiivkunsti muuseumi asemel. Ta oli veendunud, et klassikaline dekoratiivkunst toob rahvast märksa vähem muuseumisse kui aktuaalne nüüdiskunst.

Kuidas hindate „Manifesta” publikut? Kas seda oli rohkem või vähem, kui lootsite, ja kes see siiski oli? Kas peamiselt kultuurituristid, kunstnikud-kriitikud või jõudis väljapanek rahvani?

„Manifesta” pikkimine Ermitaaži põhiekspositsiooni sisse oli kuraatori teadlik strateegia. Ta mängis mitmeid strateegiad läbi ja jäi nüüdis- ja klassikalise kunsti silla, klassikalise kunsti abil nüüdiskunsti mõistmise juurde. Eks me kõik mõtlesime eelkõige selle peale: kuidas tuua Peterburi inimene näitusele. „Manifesta” on just selline väljapanek, mis võiks mõjutada eelkõige noori inimesi, panna neid maailma lahtiste silmadega vaatama, küsimusi esitama.

Kas see õnnestus teil?

Peterburis käis „Manifestal” rohkem inimesi, kui varem kusagil mujal. Ka noori (vanuses 19–25 aastat) oli publiku seas rohkem kui varasematel aastatel. „Manifesta” on vaieldamatult suurim nüüdiskunsti esitlus Peterburis, mis seal siiani on olnud. 1990ndatel korraldati seal mitmeid suuri nüüdiskunsti näitusi, aga mitte Ermitaažis. Piotrovski positiivne hoiak on legitimeerinud aktuaalse nüüdiskunsti kui sellise.

Kui mõelda ainult gruppide peale, siis etteregistreeritud gruppides külastas „Manifestat” üle 10 000 inimese, enamasti noorte inimeste grupid. Juulis ja augustis oli juhendatud gruppide seas rahvusvahelisi kultuuriprofessionaale, kokku umbes 3300 inimest. Venemaa õpilaste grupid hakkasid käima septembrist, 700 kuni 1000 õpilast nädalas. Esimesel kunstihariduse kogunemisel aprillis hoiatati meid, et sealsed inimesed pelgavad praegust kunsti ja vaevalt me koolilapsi näitusele saame. Õnneks on läinud teisiti. Väga palju on aidanud kaasa näitust külastanute kogemus: kui sõber räägib, et tegemist on millegi vahvaga, siis tuleb ka ise vaatama minna.

Eri küsimus on muidugi vahendamine. Siiani on Ermitaažis rakendatud nii-öelda passiivset viisi: giid kõneleb, inimesed kuulavad vaikides. Giidid on saanud üheksa kuu jooksul intensiivse ettevalmistuse, nad teavad, millest räägivad, aga publikut see veel ise mõtlema ei pane. Meie tahtsime panna inimesi arutlema selle üle, mida nad näevad. See on väljakutse, sest inimesed ei pea nõustuma sellega, mida nad näevad. Nad võivad olla väga kriitilised, aga nad peavad selle välja ütlema, selle üle mõtlema. „Manifesta” puhul tahtsime jõuda vahendamiseni, mitte loenguid pidada. Mõte on tuua inimesed kunstile lähemale ja tekitada dialoog.

Dialoog” on saanud viimase aja meelissõnaks, igaüks tahab luua dialoogi, aga õnnestumisest ei saa alati rääkida. Kas jõudsite dialoogini?

Usun küll. Jõudsime dialoogini eelkõige tänu näituse iseloomule, töödele, mis puudutasid tõesti aktuaalseid küsimusi, olgu suures või väikses plaanis. Näiteks Boriss Mihhailovi Maidani sündmuste fotodel oli sündmust vahendatud inimese abil, kellega vaataja sai ennast samastada. Või Yasumasa Morimura must-valged maalid Matisse’i omade kõrval ning Wolfgang Tillmansi fotode lähedal tekitasid küsimusi maali kui sellise kohta. Selline kooslus andis iseenesest tunde, et küsimusi esitada ei ole rumal, et seda tulebki teha.

Kas Mihhailovi tööde sõnum jõudis Vene vaatajani? Kas vaatajad esitasid ise küsimusi? Või jäi see pelgalt giidi provokatsiooniks?

Inimesed, kes neid töid nägid, ei võtnud valitsuse seisukohta enam puhta kullana, neil tekkis kahtlus. Tõde on alati subjektiivne: tähtis on saada aru, kelle positsioonilt midagi räägitakse. Püüdsime algusest peale luua situatsiooni, kus vaataja ei ole pelgalt passiivne vastuvõtja, vaid aktiivne arutaja. Noorem publik oli selleks rohkem valmis, vanemad inimesed esitasid küsimusi ekskursiooni lõpul. Loodetavasti jää on hakanud sulama ja need inimesed, kes osalesid „Manifesta” üritustel, ei mõtle enam, et nüüdiskunst ei ole neile, ning on valmis tööde üle arutama ja olema ka kriitilised.

Selleks et barjäär murda, tuli suhtlemine teha nii lihtsaks kui vähegi võimalik.

Milline on „Manifesta” mõju Ermitaažile? Ermitaaži võib võrrelda hiiglasliku tehasega, nüüdiskunsti osakond on sellest kõigest üks ja väga uus osa.

Ermitaažis töötab 2000 inimest, isegi kui direktor oli väga huvitatud sellisest nüüdiskunsti sündmusest nagu „Manifesta”, jättis see enamiku töötajatest täiesti ükskõikseks. Ermitaažis ei ole vaja publiku pärast võidelda, seal käib niigi vaat et liiga palju rahvast. Publikuga suhtlemise metodoloogia on viimased viiskümmend aastat olnud üsna ühesugune – kõrgprofessionaalne loeng. Inglismaal oleme hakanud kahtlema, kas kunstivahendaja peab alati olema doktorikraadiga kunstiajaloolane või on miski muu hoopis olulisem. Rääkisime töötajatega, sest ka nemad on publik, iseäranis kõige mõjukamatega nende seast – valvuriprouadega ehk, nagu neid seal hellitavalt kutsutakse, babuška’tega. Oleksin tahtnud nendega veel rohkem asja arutada, sest nemad veedavad kogu oma tööaja teoste ja publiku keskel, nemad teavad, kuidas töödesse suhtutakse, mis meeldib, mis mitte. Just eelkõige neile mõeldes koostasime venekeelse „Manifesta” ajalehe ja koondasime võtmetekstid lugemikuks. Loodame väga, et Ermitaaž töötab edasi „Manifesta” partnerinstitutsioonidega, näiteks noortekeskustega, kellel varem löögile saada pole õnnestunud. Kui tahetakse olla elav-hingav muuseum, mitte üliakadeemiline teadusasutus, inimeste oma koht, siis tuleb osata oma külastajaskonda austada. Kunstiteosega tuleb õpetada suhtlema vahetult, neid ise uurides. Seda tööd tuleb alustada valvuriprouadest, neid mitte ainult õpetades, vaid kaasates, ärgitada nad küsimusi esitama. See loob töödele konteksti. Meie metoodika põhialus on, et ei ole ühte narratiivi, lähenemist, igaüks võib valida (peab valima) oma. Iga vaataja vaatepunkt on õige ja oluline. Vaataja arusaamade hindamine on väga tähtis.

Kas „Manifesta” oli Peterburis nähtav?

Kultuurivälja inimestele kindlasti, sest paralleelprogrammis osales palju sealseid kunstiorganisatsioone ja kunstnikke, ka Moskvast ja teistest linnadest. Nende hulgas oli kunstnikke, kes töötavad tihedalt oma kogukonnaga. Nende seas oli inimesi, kes polnud kunagi käinud Ermitaažis ja kes nüüd seda tegid, sest nende oma kunstnikud olid muuseumiga seotud. Nende mõttemaailma tuli muuseum kui selline ja ka biennaal kui nüüdiskunsti spetsiaalne esitusviis. Püüdsime teha ka koostööd teiste Peterburi festivalidega.

Biennaal kestab lühikest aega, kõik on aga hästi intensiivne. Edukas haridusprogramm peab arvestama kohalike oludega, puudutama sealseid teravaid küsimusi. Peterburis tehtut ei saa automaatselt kanda üle Tallinna või Londonisse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming