Kuidas mõista suurt pauku?

Tartus läbi aegade loodud väärt kunst vajab uut moodsat muuseumimaja.

MAI LEVIN

Elmar Kitse näitus oli 1966. aasta lõpul Tartus suur pauk, seepärast see rutuga Tallinna toodigi, õgvendati Tallinna Kunstihoone 1967. aasta plaani nii, et sinna tekkis kahenädalane auk. Tollal kestsid näitused harva üle kuu ning see väljapanek oli mõeldud eelkõige kunstnikkonnale. Boris Bernstein arvab „Vanas kaevus“, et Kitse provotseerisid selleks etteasteks noored kunstnikud. Mingil määral vahest küll, aga eks Kits oli abstraktse kunsti poole juba tükk aega liikunud. Suurele paugule eelneb ikka pikk visisemine. Võlutuna 1939. aasta prantsuse kunsti näitusel Tallinnas prantslaste maalikultuurist, trumpas ta nad – igatahes Roger Chapelain-Midy taolised eeskujud – peatselt üle. Varemeis Tartu lihtsalt nõudis ekspressiivsemat käsitlust („Põlenud linn“, 1943, EKM). „Öise habaneera“ (1944, EKM) siugjad tantsijannad näivad ennustavat kunstniku 1960ndate figuuristiili.

1994. aasta näitusel „Elmar Kitse fenomen“ Tartu Kunstimuuseumis olid väljas kõik tähised teel suure pauguni. Seal olid „Meenutused“ (1946, TKM), nägemuslik maastik lehvivate värviliste räbalatega. Abstraktne „Kompositsioon rebasega“ (1949, TKM), kus olid tõenäoliselt teisedki loomad tagataskus, provintslikku trendikust mänglevalt parodeeriv „Rakvere turg“ (1958, EKM), temperamaalid „Akvarell roosas“ (1958, TKM) ja „Mõtted mustast seast“ (1958, erakogu).

Temperamaalides on 1960ndate stiil praktiliselt valmis, „Mõtetega mustast seast“ alustas Kits oma 1966. aasta väljapanekut. See on ka praegu vaadata Tartu Kunstimajas. Järgnes veel rida suuremaid ja väiksemaid maale triptühhoni „Muusika. Ballett. Kujutav kunst“ (1961–1962, EKM) ja „Re-fuuga“ (1964, TKM) vahemail. 1964. aastal valmis suur maal „Muusika. Džäss“ Põlva kultuurimajale, 1965. aastal sgrafiitopannoo restoranile Tarvas, tippteos selles žanris ja tehnikas, millel on samuti seos 1965. ja 1966. aasta näitusega.

Elmar Kitse artistlikkust teati, ent sel näitusel rabas ta enesestmõistetava, läbitunnetatult isikupärase moodsusega. See oli kõrgtase. Praeguseks on sellega juba harjutud, nüüd märgatakse rohkem kui varem Kitse avatust elule, nagu see oli toona ja nagu see ikka on.

Ta armastas muusikat, musitseeris ka ise, seepärast on tal nii palju töid muusikast ja muusikutest. Täiesti ilmselt kajastub neis tolleaegne bändi- ja noortekultuur. Rohked laudkonnad ja kohvikud meenutavad tolleaegseid lõputuid koosistumisi tassi ja pitsi taga. Kui võtta südamesse Nimrudi ja Palmyra purustamine, siis ei saa liigutuseta vaadata Elmar Kitse maale „Surmaratsanikud“ (TKM), „Häving“ (EKMi deposiit) või „Mure“ (erakogu, kõik 1966): sellel teemal sai ka siis teha tõelisi, mitte pro forma kunstiteoseid.

Elmar Kitse loomeplahvatusele pühendatud artiklis almanahhis Kunst (1967, nr 1) loendab Voldemar Erm modernismi võrseid sõjaeelses ja uuemas eesti kunstis, osutades ka hiljutistele Tartu kunsti näitustele, Lola Liivati, Albert Anni, Aleksander Vardi ja Kaljo Põllu töödele. Kitsele oli tähtis professor Ado Vabbe, kes 1956. aastal Tartusse naasis ja kelle noorusaegsetele tušijoonistustele lähedases vaimus kujundas Kits 1958. aastal Gustav Suitsu „Luuletused“. Ka need on praegusel näitusel väljas.

Kitsele oli tähtis Tartu tollane kunstiline ja intellektuaalne atmosfäär, tugev maalikoolkond. Tunnustades Peeter Talvistu suurt tööd selle näituse kureerimisel, nautides ja elades seda taas läbi, tunnetan siiski nooremates vaatajates mõnesugust nõutust. Mulle tundub, et see tuleneb konteksti puudusest. Pole ju kohta, kus nooremad inimesed saaksid ettekujutuse sellestsinatsest tugevast Tartu maalikoolkonnast, mida omal ajal käidi Tallinnast vaatamas. Pole sellist näituseruumi, kus saaks rekonstrueerida Kitse 1966. aasta näituse koos pro- ja epiloogiga, sest sellel suurel paugul polnud mitte ainult eellugu, vaid ka järellugu.

Kunstnik arendas oma laadi edasi nii abstraktsemas kui ka sürrealistlikumas suunas, rääkimata sellest, et ta pidas mõningaid teemasid vajalikuks käsitleda ka realistlikumas laadis, et anda kokkuvõtlikult edasi oma mõtteid elust ja kunstist ning nende mõlema järjekestvusest („Laulutund“,1965; „Noor perekond“, 1971; „Keraamikud“, 1971, kõik TKM; „Vanad“, 1970, EKM). Ceterum censeo – ülikoolilinnas läbi aegade loodud väärt kunst vajab siiski uut moodsat muuseumimaja.

Elmar Kits oli aga üllatanud juba aastat kümme varem, nimelt oma 1955. aasta Karjala-matka järel sündinud suurejooneliste maastikuimpressioonidega 1956. aasta isikunäitustel Tartu Kunstimuuseumis ja Tallinna Kunstihoones. Pärast teda käidi Karjalas pidevalt 1970ndate alguseni. Kits isegi läks Karjalasse ja Koola poolsaarele taas 1959. aastal, seltsilisteks Viktor Karrus, Priidu Aavik ja nooruke graafik Evi Tihemets. Tihemets sekundeerib praegu Kitse näitusele oma väljapanekuga „Kohtumine 57 aastat hiljem“ Tartu Kunstimaja väikeses galeriis. Seal on matkal valminud joonistuste ja akvarellide ning matkamuljete alusel loodud estampide kõrval väljas ka sügavtrükilehti sarjast „Islandi kivid“ (2007). Kahe kunstniku loomingu kõrval saavad siin kokku kaks karge ürgse loodusega paeluvat maad. Seda näitust inspireeris Evi Tihemetsa tegema akvarell kivist, mille Kits talle sel reisil kinkis. Tihemets on seda hoidnud kui reliikviat ning jäädvustanud 1986. aastal ühes suures pehmelakigravüüris. See on ilus lugu, mis paneb mõtlema reliikviate tähtsusele nii kunstis kui ka elus üldse.