Eile avati Veneetsia LVI kunstibiennaalil Eesti paviljon Jaanus Samma projektiga „NSFW. Esimehe lugu“, kuraator Eugenio Viola, komissar Maria Arusoo.
Tänavu on Eestil Veneetsia biennaalil esimene tõsisemalt võetav ümmargune tähtpäev: nimelt on Eesti oma väljapanekuga kümnendat korda Veneetsias. Eesti esindaja valikul (välja arvatud esimesel korral) on jäädud demokraatliku avatud võistluse juurde, vaid žüriisse on toodud juurde välisliikmeid. Kolmel korral on kaasatud väliskuraator, seda kunstniku algatusel. Korralduslik pool on olnud algusest peale (1999. aastal tehti avalik võistlus) Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kanda.
Teie tiim korraldas eelmisel korral Dénes Farkasi väljapaneku, nüüd on samades ruumides Jaanus Samma projekt. Millised on meie paviljoni turustamise konkreetsed sammud? Mida tegite eelmisel korral ja mida sellest õppisite? Mida kavatsete teha nüüd, et Jaanus Samma projekt jõuaks võimalikult paljude biennaalikülastajateni?
Maria Arusoo: Kunsti piiratud ressursside tõttu on meie projektide tutvustamine alati olnud vaid ühe-kahe inimese teha. Kasutusele on võetud kõik isiklikud kontaktid, sellel aastal oli meil ka paar väärtuslikku nõuandjat. Tiim toob kaasa oma võrgustiku: eelmisel korral oli see Budaki ja Miesseni tõttu väga laialdane, seekord oleme Eugenio Viola tõttu Itaalias paremini nähtavad. Eesti paviljoni vastu huvi kasvab ja juba nädal enne avamist on meiega võtnud ühendust mitmed mainekad rahvusvahelised meediaväljaanded.
Rebeka Põldsam: 2013. aasta paviljoni korraldamisest õppisime väga palju ja tallasime sisse mitmed rajad. Töö rahvusvahelise meediaga algas juba eelmisel aastal, hiljuti ilmus Art in Americas Travis Jeppeseni pikk intervjuu Jaanus Sammaga. Jeppesen kirjutas Samma kampsuninäitusest ka Artforumis. See kontakt tekkis tänu Eugenio Violale.
Sel aastal aitab kultuuriministeerium „OP!-i“ saatel, Mari Rebasel ja Janar Alal Veneetsia biennaali kajastamiseks sinna minna, mõned väljaanded saadavad ajakirjanikke Veneetsiasse ka omal kulul.
Kui Dénes Farkasi näitusel olid kunstnikuga ühendanud jõud mõjukas kuraator, tuntud arhitektid, graafilised disainerid, näitleja, mitmed kirjutajad ja mõtlejad, siis seekord on projekti kaasatud ajaloolased, rahvaluuleteadlased, muusikud ja heliloojad, kirjanik, filmitegijad ning näituse kujunduse puhul on kaasa mõelnud ja tulnud terve hulk inimesi. Loodame, et interdistsiplinaarsus inspireerib eri valdkondade tegijaid mõtestama meie lähiajalugu tänapäeva perspektiivist. Eesti geiajalugu on kirjutamata, mõtestamata ja teadmata, nii võibki jääda mulje, nagu oleks seksuaalvähemus uus nähtus. Teisisõnu, kuna Veneetsia biennaali Eesti paviljonil on suur roll Eesti kunstielus, siis on oluline, et need projektid näitaksid rahvusvahelise kunstitöö standardeid.
Loodame väga, et Jaanus Samma „NSFW. Esimehe lugu“ saab ohtralt sisulist kriitikat, mis mõtestab meie aja kunsti suundumusi ja aitab kaasa mõelda, mida arvata seksuaalpoliitikast lähiajaloos ja praegu. Tänavune näitus käsitleb poliitiliselt aktuaalset teemat, aga ei räägi sugugi kaasa praegu Eestis kõige tulisemates LGBT-debattides, sest jutt on hoopis ühest teisest aegruumist, mida me ei taha endale vahest ettegi kujutada. Eks ole seegi mõtlemapanev, kas pole?
