Kuidas õppida klassikutelt?

Ellu Maar

Susanne Linke ja Roi Vaara ikka vormis. Susanne Linke „Im Bade Wannen’i” puhul on esietenduse ja meie festivali ajaline amplituud 27 aastat, kuid tuleb tõdeda, et tantsija ei tee selle füüsiliselt raske teose puhul oma vanuse tõttu ühtki kompromissi. Pressifoto

NU performance’i-festival toob kokku teatri-, kunsti- ja tantsuinimesed ning külastajate puuduse üle pole küll põhjust kaevata.

Saksa tantsuteatri klassik, 1970ndatel tantsija ja koreograafina alustanud ning rahvusvahelise tunnustuse pälvinud Susanne Linke esitas õhtu jooksul kaks teost: „Akuutne” (2003) ja „Im Bade Wannen” (1980). Saksa tantsuteatri traditsioonis on oluline roll artisti kehalisel väljenduslikkusel. 

„Akuutne” on kontseptualistlik teos, kus aktiivset rolli mängivad ruum, heli, videopilt, tekst ja neid ühendav tantsija. Kogu teos on üles ehitatud tantsija ja lava ning tausta videoprojektsiooni aktiivsele dialoogile. Tantsija kaardistab ruumi ja selle taga sügavust loova video ning tantsib minimalistliku ja konstruktivistliku joontest koosneva tausta reaalseks –laboratooriumi ja haiglakoridori vahepealseks kliiniliseks ruumiks. Artisti heitlus valgesse kitlisse riietatud alter ego’ga ilmub vaataja ette videopildis. Ilus, klassikalise tantsu elementidega esitus muutub videopildi ning reaalsuse segunemisega põrandal püherdamiseks. Lava ruum on vormilt tinglikum kui video oma ning seetõttu tekib maailmade reaalsuse suhte küsimus (kumb on kumma väljamõeldis?).

„Im Bade Wannen” jätkab sama vormikeelt, ent seal peab tantsija kahekõne ruumi ühe elemendiga – vanniga. Lavale toodud klosett ja vann markeerivad tinglikult vannituba. „Akuutse” kontseptuaalsuse kõrval on see pigem meeleline käsitlus: pressitekstis on öeldud, et tantsija räägib „endast ja oma igatsusest”. Sirelilillas öösärgis Linke tantsib vanni ümber privaatset tantsu, kuni vann kõva kolakaga ümber käib, Linke sellega koos.

See oli tänavuse festivali esimene tantsuõhtu. Selge see, et 1980. aastal valminud teos on tänase vaataja jaoks kaotanud suure osa oma uuenduslikkusest, eriti publiku silmis, kes on tulnud vaatama uut performance’it: midagi, mis kuraatorite Anders Härmi ja Priit Raua sedastuses asub eikellegimaal – teatri, kujutava ja performance’i-kunsti, popmuusika ja kaasaegse tantsu vahel. Ometi ei mõjunud Susanne Linke anakronistliku ja igavana, nöör modernsuse ja klassika vahel on pingul. Minutid möödusid kontsentreeritult ja saal plaksutas ennastunustavalt.

Pinnale kerkib seekordse festivali rõhuasetus: kogemusest küsimus. Kui performance eeldab loomuldasa kohalolu ning on siin-ja-praegu toimuvast lahutamatu, pealegi veel  uuenduslikkusele pretendeeriv kunstivorm, siis mida tähendab juba ajalukku kuuluva performance’i taaselustamine, rekonstrueerimine? Ka Eesti kontekstis on see küsimus aktuaalne.

Susanne Linke „Im Bade Wannen’i” puhul on ajaline amplituud seda ilmsem, et tantsija on vahepeal 27 aastat vanemaks saanud (ta on 63aastane). Peab ütlema, et tantsija ei tee selle füüsiliselt raske teose puhul oma vanuse tõttu ühtki kompromissi. Olin kogu etenduse aja hämmingus, kuivõrd heas füüsilises vormis ta on, ja võib-olla mõtles kogu saal koos tantsijaga kaasa, kui kaua võib seda teost veel esitada, enne kui aeg seab oma piirangud. Võib-olla just seetõttu on „Im Bade Wannen’i” puhul ajafaktor eriti teadvustatud. Tundub, et praegu käsitleb nii tantsija kui publik teost nii, nagu selle originaal oleks aastas 1980 ja praegune on selle koopia või reproduktsioon, vastasel juhul muutuks teose tähendus.

 

Sädelev, vaimustav Vaara

Soome kunstnik Roi Vaara alustas performance’itega 1980ndatel, ta on samuti rahvusvahelise haardega ning mitmel korral ka varem Eestis esinenud. Tema fragmentidest või sketšidest koosnev teos „Möödalöögid” on valminud spetsiaalselt selle festivali jaoks. Vaara võitis vaataja poolehoiu kusagil esimese ja kolmanda teravmeelsete ja üllatavate seoste peale mängiva sketši vahepeal. Ta oli sädelev, terav ja absurdne. Lühikestest juppidest koosnenud etendus ei taotle narratiivset arengut: Vaara viskas vaataja ette visuaalselt tugevaid kujundeid ja ootamatutes seostes metafoore ning lõi sürrealistide vaimus verbaalse kõne kujundeile pildilisi vasteid. Mõned sketšid tekitasid lihtsalt visuaalselt intensiivse kujundi, taotlemata filosoofilist järellainetust, teised tootsid elu põhiküsimustele tabavaid metafoore. „Täna sain ma ajast teadlikuks kell…,” hakkas Vaara loetlema kellaaegu, mil ta sel päeval oli tundnud vajadust või harjumust kohandada end ühiskonna kokkuleppelisele, numbrites väljenduvale kellaajale, nagu koosneks kogu elu fragmentaarsetest juppidest.

Vaara tegevus laval tundus kuidagi eriti performatiivne. See on nagu mustkunst, mida peab tähelepanelikult jälgima, et trikile pihta saada. Näiteks värvis ta vaataja silme all valge pluusi riidevärvi abil punaseks ja see visuaalselt efektne võte mõjus täiesti lummava ja nõiduslikuna.

Kui Roi Vaara näoga publikusse pöördus ja nüride kääridega oma kõrva otsast hakkas nüsima, oli nali minu arvates suunatud nii Van Goghi (hullumeelne, nägemustest kantud boheemkunstnik) kui performance’i käibekuvandi (kehaline, verine ja abjektiivne) vastu. Vaara lõbustas vaatajat igati, kuna ritta oli laotud mitmekesine valik köögiriistadest, kõrva ja nina kallal toimetanud käärid olid sellest assortiist alles esimene valik.

Vaara näitas tegevuse vahepeale ka paar videolõiku, millest ühes on mustas ülikonnas kunstnikku esitatud keset lõputut jäävälja vastassuundadesse osutava sildi ees „kunst <–> elu”. Suutmata nende vahel valida, jooksis kunstnik nõutult edasi-tagasi, kaamera kaugenedes nägi aga vaataja, et ümberringi oli ainult trööstitu jäälagendik, kunsti ega elu ei paista kusagilt. Vaarale jäi otsustusvõimetuse tõttu usk ja lootus.

Kas see, mis seal kunsti ja elu vahel pendeldab, oligi performance?

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming