Kuidas rahuldada nälga nälja järele?

Anneli Viilup

Anna Hintsi ja Maria Rõhu näitus „Nälg” Tallinna Linnagaleriis kuni 10. IV.  „Nälg” on esmapilgul kummaline pealkiri näitusele, kus valitseb külluslik meeleolu. Kuidas siis nälg, kui oleks nagu kõik olemas? Sümpaatse olekuga kuraator, kes kaetakse (nais)kunstnike musidega. Kultuuriajakirjandus, mida sirvib rahuloleva ilmega daam, kes vahepeal närib lehetükikest, siis sülgab jälle välja – seda võib võtta kui fakti, et ta suudab talle ebaolulise eraldada! Süngema noodiga on pilvelõhkuja  ehitamine Maria Rõhu arvutiinstallatsioonis ning Anna Hintsi anoreksiateemaline foto. Samas on aga Tallinna Linnagalerii saalis ohtrat veinimanustamist markeeriv ja näituse avamispidustusi meenutav lauake ning taustaks kõlab Beethoveni IX sümfoonia, Euroopa hümni alusteos. Seina ehib kole riiul rämpstoiduga. Keset seda pillerkaari ja erinevate tasandite ülepaisutusi tabab külastajat klassikaline „tordiga näkku”-sündroom, mis on hästi tuttav Ameerika  filmidest.  

Linnagalerii tagumises ruumis istub mingit ajatut meeleolu endaga kandev Anna Hints kõrge postamendi otsas. Tema ette on asetatud kausike raha kerjamiseks, kuid puudusekannatajana  ta ei mõju. Kunagi 1990ndate lõpul Pariisis käies hämmastas mind kerjuste semulik olek, küllap hakkab see meilgi juurduma. Varasest noorusest meenub, et kerjus oli ikka natuke häbeliku moega ning vähemalt üritas ahastavat nägu ette manada. Juhuse tahtel sattusin kohe pärast galeriikäiku ka ehtsa tänavakerjuse teele ette. Tuleb tõdeda, et ka tema oli täitsa muheda olemisega. Võib-olla see näitab, et oleme jõudnud heaoluriiki, kus kerjusedki on rõõmsad?  Kerjuste teema kokkuvõtteks tundsin ennast nagu toekas pereema, kes, võtmekimp vööl, mööda taluõue kõnnib. Kerjus surub tahestahtmata teise rikkuri rolli. Selle mõtte peale tekkis imelik iiveldus, nagu oleks mulle vägisi mingi stiil peale pressitud. Kas maailma nimi ongi stiil, nagu kunagi Mati Undi lavastatud Von Krahli teatri etenduses maanaise suu kaudu? Näljahädalisele stiil enam rahuldust ei paku. Pilk on näljast tardunud ning ei suuda stiilireeglitele  keskenduda. Kuid ka karmidel haigustel on elustiilide loetelus oma roll. Tõeliselt vinge stiil on isegi veidi suurem kui elu. Nagu on seda filmistaarid, kultusfiguurid ning kahtlemata ka anoreksia ja buliimia, mis lõpevad fataalselt. Anna Hints on võtnud (väidetavalt ka sõna otseses mõttes hammastega) närida normaalsusepiire. 

Miks ei ole tingimusteta armastust? Selline küsimus hakkab vaevama, kui näen fotol nälginud selga, mille all on kiri „Ma tean, et sa armastad mind vaid kõhnana”. Samal teemal on mõtteid väljendanud ka üks tuttav punkar ja bändiliider, kes muidu hiilgas oma vabastavate  sõnavõttudega, kuid siiski pani kindlalt paika, et paksud on ikka täiesti out. Ka kõige mässumeelsematel tüüpidel ilmnevad lähemal vaatusel omad tabud. Näiteks peategelane Michel Houellebecqi raamatust „Elementaarosakesed” on võtnud oma mõõdupuuks seksi, mis tuleb kahtlemata lihtsamalt kätte ilusatel inimestel. Temas tekitasid viha oma tolerantsiga eputavad hipid, kes siiski tegelikult tunnustasid vaid ilusa välimusega inimesi. Selle  raamatukangelase, ennast ilmselt üsna koledaks pidava mehe seisukohalt tundus ilu eriti oluline ringkonnas, kus on populaarne tihe partnerite vahetamine, n-ö vaba armastus. Pakendil on kirjas „Vaba armastus!” (väikses kirjas: ainult ilusatele). Siinkohal meenub üks hea välimusega meestuttav, kes peab plaani bodypump’i treeneriks hakata, et siis palju keni naisi rajalt maha võtta. Mõneti Houellebecqiga sarnane trotslik küsimuseasetus tõstatub ka  Hintsi anorektikute-buliimikute teemast, sest kui armastus eeldab füüsilist kõhnust, siis kerkib ka selle kehaline väljendus päevakorda. Samas on kõhnus muidugi ka üleüldiselt aktsepteeritud tugevuse ja edu märk. Ka mind on painanud küsimus, miks armastatakse ainult tugevaid. Aga ju siis lähevad ressursid tõesti meelsamini sinna, kus neid juba niigi jagub, nagu on kirja pandud projekti „Nälg” kontseptsioonis. Või siis tuleb hoolikamalt kasutusjuhendit  lugeda.   

    Buliimia ja anoreksia on mõlemad äärmuslikud seisundid. Tahaks võrrelda naise keha piire heeliumipalliga: töss pall kukub maha, liiga täis pall aga lendab minema. Esimene võiks iseloomustada  anorektilist ning teine buliimilist seisundit. Loogiline oleks valida keskmine variant, kuid ümbrus teeb selle raskeks. Turundusteadaanded ja tööhõivealased soovitused rõhutavad üheskoos, et meie kõigi prioriteediks on enese eriliste külgede leidmine ning loomingulisus. Loomingulisusest on nagu tugevusest üldine norm tehtud, tehakse sellekohaseid koolitusi ning antakse välja raamatuid. Võib-olla on tegu sama sõna eri tahkudega, kuid lugedes näituse  „Nälg” juurde käivat teksti, kus rõhutatakse, et loovinimestesse tuleks suhtuda suurema tähelepanuga, siis tekib peas konflikt. Turundusspetsialistid, kelle hääl kõlab kahtlemata kõige kõvemini kõikjal, on juba trüginud piirkonda, kus „igaüks on kunstnik, geenius või staar” ning „loomingulisus” on iga ameti põhialus. Ka loovusest on saanud ressurss, mida oleks ja tuleks nagu igalt pool ohtralt, aga: „sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi”, nagu lõpevad  armsad muinasjutud. Pärast näitusekülastust jääb kummitama küsimus: kas on võimalik rahuldada nälga nälja järele? Mil moel tuleks suhtuda heaolunormi, mis on kontrolli all, nagu rasestumine on takistatud kilepakendiga ning toitumine mõõdetud kaloritega. Kuidas märgata selle kõige keskel loomeinimest, kui niigi on igale poole peale prinditud „loovus” või „inspiratsioon”? Kuigi tõesti tekib soov kaugele ära põgeneda, siis  eriti usutavalt ei kõla ka maailmarändurid, kes väidavad, et kusagil, näiteks Alaskal, on võimalik saavutada taaskohtumine oma metsiku minaga. Pigem aidaku näitus „Nälg” aktsepteerida ennast nälja järele näljase kileviinerina.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming