Kuidas võita žürii tähelepanu?

Leedu on suutnud kolmel korral Veneetsia biennaali žüriid köita.

REET VARBLANE

Marco Laimre tõestas äsja lõppenud Hobusepea näitusega, et ta on endiselt üks Eesti kaasaegse kunsti võtmekujusid. Ega ta kunstnikuna pole viimasel ajal just ülearu aktiivne olnud: eelmine isikunäitus oli 2010. aastal EKKMis. On aga üks asi, mida Laimre on ise alati rõhutada armastanud ja mida ta ka „Nurri“ lühikeses pressitekstis välja toob. Ta on Veneetsia biennaalil esinud kahel korral: 2001. aastal Eesti paviljoni kunstnikuna (koos Ene-Liis Semperiga) ja 2009. aastal kuraatorina, kunstnik oli Kristina Norman.

Lõppeva aasta kunstielu üks võtmeteemasid on Veneetsia biennaal, seda enam, et uus võistlus on välja kuulutatud. Jaanus Samma pälvis Eesti meedias rohkem tähelepanu kui varasemad Eesti esindajad, seda just positiivses mõttes. Temast võtsid vaevaks hästi ja süvenenult kirjutada ka need (nagu Jaan Elken), keda käsitletud teema ja kõnetusviis vahest kõige enam ei paelugi. Just Samma väljapanekus tundsin esimest korda, et Eesti on paviljonipreemia ära teeninud. Paviljonipreemia läks sel aastal aga Armeeniale.

Kui üks mu kolleege pärast Samma kuraatori Eugenio Violaga tehtud inter­vjuu lugemist, kus arutati ka autasusid ja biennaalil väljapaistmist, oli küsinud veidi skeptiliselt: „Kas taas tühjad pihud?“, otsustasin viimase kümne biennaali, sest just nii kaua on Eesti Veneetsias oma väljapanekuga osalenud, paviljoni Kuldsed Lõvid üle vaadata.

Väike meeldetuletus. 1997. aasta paviljonipreemia pälvis Prantsusmaa Fabrice Hyberti projektiga „Odor TV“; 1999. aastal Itaalia, kunstnikud Monica Bonvicini, Bruna Esposito, Luisa Lambri, Paola Pivi ja Grazia Toderi; 2001. aastal Saksamaa Gregor Schneideri ruumiinstallatsiooniga „Totes Haus u r Venedig 2001“; 2003. aastal Luksemburg Su-Mei Tse projektiga „Õhukonditsioon“; 2005. aastal Prantsusmaa Annette Messageri ruumiinstallatsiooniga; 2007. aastal Ungari Andreas Fogarasi videoinstallatsiooniga, eraldi märgiti ära Leedu paviljoni Nomeda ja Gediminas Urbonase projekt „Villa Lituania“; 2009. aastal Ameerika Ühendriigid nüüdiskunstiklassiku Bruce Naumani installatsioonidega; 2011. aastal Saksamaa Christoph Schlingensiefi installatsiooniga, eraldi märgiti taas ära Leedu paviljoni Darius Mikšyse projekt „Valge kardina taga“; 2013. aastal läks paviljonipreemia Angolale, kunstnikud Stefano Rabolli Pansera ja Paula Nascimento, eraldi tunnustati Leedu ja Küprose ühispaviljoni.

Žürii. Autasud, esile- ja väljatõstmised ongi nagu juhuseasi või puslemäng, kus žüriiliikmed peavad väga lühikese aja jooksul õigele tükile õige paiga leidma. 2011. aasta žürii tegevust on Carol Yinghua Lu iseloomustanud järgmiselt: „Veetsime neli päeva kella 9 hommikul kuni kella 7 õhtul vahetpidamata töid vaadates. „ILLUMInationsi“ näitusel Giradinis ja Arsenales oli väljas enam kui kaheksakümmend teost. Nende seast tuli valida Kuldne Lõvi parimale kunstnikule ja Hõbedane Lõvi parimale noorele kunstnikule. Siis tuli üle vaadata kõik rahvuspaviljonid, et valida Kuldne Lõvi parimale paviljonile. [—] Viiendal päeval oli arutlussessioon. Seal õppisime tundma üksteise eelistusi ning lähenemisnurki, aga panime paika ka valiku üldised põhimõtted, nii et viienda päeva õhtuks ei olnud eriti raske lõplikule otsusele jõuda.“*

Hiina sõltumatu kuraatori, Friezele, Today Art ja teistele rahvusvaheliselt tunnustatud väljaannetele kirjutava kriitiku Lu kõrval olid 2011. aastal žüriis veel kunstnik ja eksperimentaalne muusik Hassan Khan Egiptusest, Bolzano moodsa kunsti muuseumi direktor Letizia Ragaglia, kriitik ja Pompidou keskuses kuraatorina töötanud Christine Macel ning ameerika režissöör, kunstnik, näitleja ja kunstikoguja John Waters. 2013. aasta žüriisse kuulusid Sofía Hernández Mehhikost, kes oli ka Brasiilia Mercosuli biennaali kuraator, Tate Liverpooli kunstiline juht Francesco Manacorda, Londoni Tate’i galerii kuraator Jessica Morgan, Lagose nüüdiskunsti keskuse juht Bisi Silva ja Ali Subotnick USAst, kes on olnud Los Angelese ja IV Berliini biennaali kaaskuraator. Tänavu moodustasid žürii Chicago nüüdiskunsti muuseumi juht Naomi Beckwith, Salzburgi moodsa kunsti muuseumi juht Sabine Bergeweiser, Viini kunstimaja peakuraator Mario Codognato, vabakutseline kuraator Ranjit Hoskote, Gwangju biennaali endine direktor Yongwoo Lee.

Juba kolme viimase korra põhjal on näha, et tegemist on kirju seltskonnaga ning et lääne suurte institutsioonide kõrval on haaratud kaasa otsustajaid ka Aasiast, Lõuna-Ameerikast ja Aafrikast. 1999. aastal rõhutati lausa eraldi, et biennaali autasu sai esimene aafrika kunstnik Georges Adéagbo. Vahest vaid Ida-Euroopa on jäänud vaeslapse ossa. Oluline on aga, et žürii on kutsunud kokku kuraator, vähemalt neljal viimasel korral. Kuigi auhinnavalikus ei ole küll näha kuraatori kontseptsioonist lähtumist, siis mingi mõju on žürii otsusele kindlasti.

Enamik paviljonipreemiaid on läinud vanadele olijatele ehk siis Giardinisse. Jüri Ojaver on meenutanud, kuidas ta 1999. aastal Eestit esindanud kunstnikuna sattus biennaalipeol kokku ühega žüriiliikmetest ning kes ei teadnud Eesti väljapanekust kohe mitte midagi. Eesti oli siis väljas Querini palees. Selle, loodetavasti möödaniku tähelepaneku lükkab ümber tõsiasi, et Leedu on jäänud žüriile silma lausa kolmel korral.

Meeldejäävus. Tänavust žüriiotsust võib pidada poliitkorrektseks – ikkagi sada aastat genotsiidist – ning kaalukausi kallutas Armeenia kasuks ilmselt just väga hästi valitud eksponeerimispaik, Armeenia klooster ja kultuurikeskus San Lazarro saarel. Ka Leedu-Küprose ühisprojekt köitis paljuski lausa üllatava paigaga – spordisaaliga keset Veneetsiat. Mõnelgi teisel korral on aga tõstetud esile just midagi, mis on novaatorlik, nagu oli Hyberti telejaamaprojekt: Giardinist produtseeriti kahe nädala jooksul otsesaateidki. Teistsugust esindab ka Gregor Schneider, kes ehitas Giardini paviljoni Rheydtis varem eksponeeritud XIX sajandi elumaja topeltseinte ja -põrandaga rekonstruktsiooni. Biennaalil hakkas see toimima ka poliitilise väljaütlemisena, sest 1909. aastal ehitatud Saksa paviljoni on peetud Giardini kõige heidutavamaks hooneks. Ka Schlingensief oli Saksa paviljoni rekonstrueerinud valgest kuubist totalitaarse ühiskonna kinosaaliks-templiks.

Su-Mei Tse ja Andreas Fogarasi projekt oli hästi läbi mõeldud, iseäranis Luksemburgi 2003. aasta väljapanek oli lausa hõrk ja mõttetihe, aga mitte midagi väga teistsugust. Bruce Nauman ja Annette Messager on juba iseenesest suured nimed ning Messageri emotsionaalne, kuid intellektuaalselt pinges ruumiinstallatsioon oli vägagi nauditav, kuid kui mõelda kunstist ja selle suurfoorumist radikaalses võtmes, siis sinna need just ei kuulu. Kristina Norman oli aktuaalne ja terav, täis jõudu ja võimu. Seda võib öelda ka Jaanus Samma kohta, kuigi tibake teises võtmes.

Kuidas siis ikkagi võita žürii tähelepanu? Vinti veel juurde keerata? Või suruda targale turundusstrateegiale, püüda võita peakuraatori tähelepanu juba enne biennaali algust? Või ajada oma asja ja olla õnnelik, kui Veneetsia biennaal on olnud meie kunstnikule rahvusvahelisse kunstiellu jõudmise platvorm? Aga kindlasti eksponeerida Veneetsia projekti Eestis, nagu seda on viimasel ajal ka tehtud. 2012. aastal korraldati Luxembourgi kunstimuuseumis lausa ülevaate näitus „Luksemburgi ateljee, Veneetsia biennaali projektid 1988–2011“. Selline rekonstruktsioon oleks ka meile õpetlik.

* artradarjournal.com/judging-venice-biennale-how-is-the