Kujundite kasvamise lugu

Ülle Kruus

Ulase visuaalne maailm kisub jätkuvalt vaataja kaasa. Näitus ?Kujundite kasvamise lugu. Peeter Ulase graafikat aastatest 1959 ? 2004? Adamson-Ericu muuseumis kuni 5. XII.

Sellepärast siis IV. Metsotinto, kuivnõel. 2004. Piia Ruber

Adamson-Ericu muuseumi näitusepoliitikas on kindel koht Eesti kunsti klassikal. XX sajandi  I poole kunsti ekspositsioonide kõrval tuuakse retrospektiivnäitustega aeg-ajalt esile ka kaasaegsete autorite loomingu paremikku. Lähiaastatel on menukad olnud nii Kaljo Põllu, Leili Muuga kui ka Andrus Kasemaa tagasivaatelised näitused. Muuseumi missiooni ja kohustuste hulka kuulub kunstnike-isiksuste sügavam tutvustamine.

?Kujundite kasvamise lugu? on legendaarse graafiku, Tallinna Pedagoogikaülikooli emeriitprofessori Peeter Ulase 45 loomeaastat kokkuvõttev väljapanek. Tinglikult võibki praegust näitust vaadelda kui meistri kõrgperioodide esitlust väikese proloogiga.

Kontsentreeritud graafikavalik hõlmab muuseumi keldrisaalid ning I korruse ruumid.  Aastate kulgedes toimunud muutusi nii loomingus kui ka kunstnikus eneses aitab vaatajal jälgida köitev fotomaterjal. Ly Lestbergi abiga on valminud Ulase portreefotode rida, mis visualiseerib ujedast noorukist erudeeritud kunstnikuisiksuseks kujunemise. Pildiliselt tutvustatakse ka Ulaste pere 1973. aastal Põhja-Saaremaal Leisi aleviku lähedal ostetud Lõuka talu kauniks suvekoduks saamise lugu.

Eestis on tegevkunstnikke tuhande ringis, aga sugugi mitte kõigi nende nime ja loomingut ei teadvusta endale eri generatsioonide kunstisõbrad. Kuigi kunstnik ja vastuvõtja ei mõista tänapäeval sageli teineteist, on Peeter Ulas siiski paljudele kindlalt aktsepteeritav autor. Oma osa on selles vaieldamatult tema loomingu suurel haardel, mis on jõulise sügavtrükigraafika kõrval pidevalt väärtustanud ka spontaansemaid väljundeid: söe- ja pliiatsijoonistust, pastelli ning raamatuillustratsiooni.

 

1960ndail Ulas Eesti kunstielu tipus

Peeter Ulas astus Eesti kunstiellu kindlalt. Juba paar aastat pärast toonase Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist esines ta järjepidevalt näitustel, illustreeris raamatuid ning asus õppejõuna tööle Tallinna Pedagoogilise Instituudi kunstiosakonda. Tema mitmekülgne andelaad kinnistus rahva teadvusesse, sest kõigis loovates rollides märgati tema isikupärast annet.  Peeter Ulasest kujunes 1960ndatel meie graafika stiiliuuendaja. Legendaarseks said tema kõrgtrükigraafikas valminud teosed ?Õhtu sadamas?, 1962 (linoollõige), ?Suur kammeljas?, 1963 (linool- ja vineerlõige), ?Magav laps?, 1965 (linool- ja vineerlõige) ja mitmed teisedki, milleta ei koostatud ühtegi toonast kaasaegse graafika näitust, mis esindasid Eestit väljaspool vabariigi piire. Samas on Ulase jõuline ja väga isikupärane vormikeel olnud tihedalt seotud üldinimlikult mõistetava sõnumiga.

Vähem kui kümne aastaga oli ta sisuliselt jõudnud tippu. 1968. aastal pälvis Peeter Ulas peapreemia I Tallinna graafikatriennaalil teosega ?Ohver? (akvatinta, kuivnõel). Sama aasta töö ?Restoran? (lito) on oma kontsentreeritud kujundlikkusega samuti läbi aegade paelunud.

Teame ju ajaloost, et 1960ndatel ? 1980ndatel oli valdaval osal suurematest näitustest varem mõnes kabinetis sõnastatud pealkiri. Reglementeeritud ja väheseid iseotsustamise võimalusi pakkuvasse perioodi langes ka Ulase loometee algus. Tõsi on seegi, et kõigil autoritel ei õnnestunudki poliitiliselt libastumata leida kunstilist vastet oma ideedele, mis tänapäeval õõnsalt ei mõjuks.

Peeter Ulase loomingulised otsingud on läinud süvitsi. Süsteemsus, loovus üsna laias ampluaas ning uute graafika väljendusvahendite katsetamine viis teda edasi kümnendist kümnendisse kui tinglikult eesliinil liikujat.

 

Realism taandub, kujundid  iseseisvuvad

Peeter Ulase graafikas leidub võluvaid kujundeid, mis linool- ja vineerlõikes ning söövitatud trükiplaadil on algselt märgata väikese motiivina. Mõnikord paiknevad need Karjala järve lainetes või suurt kammeljat ümbritsevas pildipinnas. Esmalt üsna realistlikus kontekstis olnud kujundid kasvavad ja puhastuvad iseseisvaks, domineerides jõuliselt viimastes töödes.

1970ndatel fokuseeris Peeter Ulas tähelepanu kultuuri eri kihistustele ja sünteesis isiklikke elu- ja reisikogemusi juba filosoofilisema allteksti ning iidsetest aegadest kanduvate sõnumitega. Kõige enam inspireerisid teda sellel perioodil linn üldisemas tähenduses, selle rütmid ja arhitektoonika ning Itaalia reisi muljed. 

1980. aastatel loob kunstnik reaalsetest, analüütiliselt läbi tunnetatud fragmentidest uusi struktureeritud tervikuid juba abstraktses võtmes. Sarjas ?Pidulik graafika? (1983) on segunenud nii eepilisus kui õrnus. Söövituste mustad pinnad sügavate vagude ja kurrutustega kõrvu heledate tundlike pindade õrnade faktuurimängudega pälvisid toonases kunstielus suurt tähelepanu ja tõid Peeter Ulasele Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia.

1990ndate lõpust asendab Peeter Ulase kontrastseid pildipindu põneva kujundimänguga lakoonilisem ja samas värvikam pool. Teoste iseseisvunud abstraktne motiivistik on selgest alltekstist vabanenud ja saanud otsustavalt juhtiva rolli pildiruumis. Kompositsioonist, rütmist ja värvikooslustest leitakse uued impulsid ja ideed. Just viimaste sarjadega pälvis kunstnik käesoleval aastal Eesti graafikale suunatud Eduard Wiiralti preemia.

Niimoodi kujundite kasvades ning pidevas uuenemises kinnistubki Peeter Ulase looming oma isikupäraga kümnendite muutuvasse kunstipilti. Tema loodud visuaalne maailm kisub jätkuvalt vaataja kaasa. See puudutus jätab jälje. Kui sügav see refleksioon on ja millises tonaalsuses, sõltub juba meie eneste vaimsest pagasist ja emotsionaalsest tundlikkusest.