Kujuri tütar

Mai Levin

Maria Maddalena Carlsson 2. II 1922 – 28. IX 2012 Amandus Adamsoni suveateljee Paldiskis oli tema vanema tütre Corinna Tammpere (Kiriena, 1910–1981) elupäevil üsna korras. Alumisel korrusel olid veel hiljemgi stendid fotode ja tekstidega kunstniku biograafiast, mille tegi tema 100. sünniaastapäeva puhul Eesti Kunstimuuseum (tollal Tallinna Riiklik Kunstimuuseum); oli alles ka väike ekspositsioon skulptori ateljeest pärinevate kipsvalandite-fragmentidega. Mõni kujuke olevat küll vahepeal kadunud, ent õnneks oli Eesti Kunstimuuseum olulisemad teosed perekonnalt õigeaegselt omandanud. 1995. aasta sügisel, kunstniku 140. sünniaastapäeva puhul korraldatud konverentsi ajal, tutvusin maja tolleaegse perenaise, Corinna miniaga, kes oli juba aastates, põdur ja kelle tervisele maja pidamine, selles elaminegi käis ilmselgelt üle jõu. Paldiski linnavalitsusele sai toona südamele pandud, et ikka ellu viidaks Urmas Arikese restaureerimisprojekt, sest juugendlik puumajake oli ja on üks linna peamisi vaatamisväärsusi. Linnavalitsus tellis küll Amandus Adamsoni monumendi (autorid Tõnu Maarand ja Mart Kadarik), mis püstitati 2000. aastal, ent maja jäi hooletusse. Pärast mainitud perenaise surma rüüstasid seda vandaalid, kes jõudsid purustada või ära tassida sellegi, mis endisest ekspositsioonist alles oli. Ka hakkas kummitama Adamsoni krundi ebaseadusliku tükeldamise oht.

Selles situatsioonis hakkas kujuri noorim tütar, Uppsalas elav Maria Carlsson tegutsema. Kuna 2000. aastal asutatud MTÜ Amandus Adamsoni Selts ei osutunud tegusaks, kinkis ta 2005. aastal krundi koos majaga Eesti riigile. Olin selle akti piduliku tähistamise juures Pärnu uue kunsti muuseumis 2005. aasta 12. novembril Amandus Adamsoni 150. sünniaastapäeval. Mark Soosaar, kel selleks ajaks valmis film „Kolm kujurit” (Starkopf, Koort ja Adamson nende tütarde mälestustes), seadis ürituse keskmesse loomulikult Maria Carlssoni ning tõi Eesti Kunstimuuseumist kohale kujuri teosed „Laine ainuke suudlus” (1922, marmor) ja „Kunstniku uinuv tütreke” (1923, marmor). Viimane kujutab Carraras sündinud Maria Maddalenat. 1920. aastatel käis Adamson tihti Itaalias oma töid modelleerimas, marmorisse või pronksi viimas ning ikka koos perekonnaga. Carraras raius ta 1922. aastal marmorisse Tartu Pauluse kiriku altarigrupi Kristuse, Maarja Magdaleena ning Jeeriko pimedaga – siit perekonna pesamuna nimigi. Maria Maddalenal õnnestus koos isaga viibida Viareggios ja Pistoias, Roomas, Napolis, Capril. Ta mäletas jalutuskäike isaga ja seda, et too oli väga uhkelt vastanud küsijaile, kes too väike tüdruk on: „Minu tütar”.

Kuna Amandus Adamsoni elu ja looming ning tema enda noorus olid tihedalt Paldiskiga seotud, võttis Maria Maddalena suveateljee asja väga südamesse, liiatigi et Adamsonide suur elumaja oli sõja ajal hävinud nagu osa skulptuuregi, mis sõja algul Pärnu muuseumi deponeeriti. Head suhted kujunesid tal Harjumaa muuseumiga, mille filiaalina restaureeritud ateljee 13. novembril 2010. aastal avatigi. Tallinnas-käikude aegu, mil ta peatus oma Inglise kolledži aegse kooliõe Veera Ojamaa pool, jõudis ta vestelda Heini Paasiga, kelle tekstides Eesti Kunstimuuseumis asuvate Amandus Adamsoni teoste kataloogile (2009) mitmed andmed tänu sellele täpsustusid.

Harjumaa muuseumile on Maria Carlssoni perekond müünud ka kaks silmapaistvat Adamsoni teost: „Autoportree” (1893, reljeef, pirnipuu), millele on graveeritud „Portrait de A. Adamson Port Baltique” („A. Adamsoni portree, Balti sadam”) ja kompositsiooni „Alfa ja oomega” („Alfa et omega” 1923, pirnipuu) kolba najale toetuva magava poisikesega. Kunstiajaloolased on seda teost käsitlenud kui „Memento mori” (1907, pirnipuu, EKM) kordust, ent teose sümboolika – algus ja lõpp, kaduva edasikestmine pealetulevas elus – näib olevat inspireeritud pigem perekonna pesamuna sünnist, nagu mõni teinegi tollal loodud töö („Tütarlaps viinamarjakobaraga”, 1923, marmor, EKM). „Autoportree” oli eksponeeritud F. Wassermanni raamatukaupluse aknal Tallinnas 1893. aastal, mil kujur oli alles äsja, 1888.–1891. aastani, esinenud edukalt Pariisi Salongis. Kahtlemata lisas see enesekindlust ja tingis teose uhke prantsuskeelse inskriptsiooni. „Alfa ja oomega” oli esmakordselt väljas 1923. aastal Eesti Kunstnikkude Liidu I näitusel ning pälvis koos mitmete teiste töödega („Pax”, „Sõjaviletsused”, „Merekohin”) „austava mainimise” 1928. aasta Pariisi Salongis. See töö õnnestus Maria Carlssonil 1944. aastal Rootsi põgenemisel kaasa võtta. Neid töid saab 10. novembrist imetleda meistri ateljeemuuseumis, kaunis muinasjutumajakeses.

Veel enne Gustav Suitsu lansseeritud deviisi oli Amandus Adamson, samuti Johann Köler või August Weizenberg, eurooplane päris endastmõistetaval moel ning enda jõul ja nõul. Neile polnud probleemiks elada ja töötada välismaal, kuuluda sealsetesse kunstiorganisatsioonidesse, esineda maailmanäitustel. Niisama endastmõistetav oli nende suhe kodumaasse. 26. juunil 1929. aastal lahkunud Adamson maeti vastavalt tema soovile Pärnusse Alevi kalmistule 1921. aastal püstitatud Vabadussõja monumendi lähedusse, millel ta oli leinajatena kujutanud oma abikaasat Eugeniet, lapsi Corinnat ja Peetrit. Sinnasamasse sängitati 12. novembril oma isa mälestust nii väärikalt hoidnud Maria Maddalena Carlssoni põrm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming