Kujutatud arhitektuur

Andri Ksenofontov

Kunsti on tavaks määratleda stiili järgi, näitus impressionism, kubism, abstraktsionism. Kunagi küsis üks ameerika galerist Mare Vindi käest, mis stiili tema viljeleb. Pika mõtlemise peale pakkus kunstnik välja “puhastatud realismi”. Sama hästi võiks teda määratleda ka kui arhitektuurigraafikut. Laiem publik on kokkupuude Mare Vindi kunstiga tõenäoliselt kokku puutunud pildikalendrite ja postkaartide kaudu, kusjuures viimastel on see tore omadus, et kui kirjaruum otsa saab, võib sõnumi lõpetada pildiküljel, kus selleks on piisavalt tühja pinda. Tuleb meelde 1980. aastal ilmunud eesti haikude kogumik “Kõik siin maailmas”, mida irvhambad kutsusid taskumärkmikuks, sest napp luuletus jätab lehekülje peaaegu valgeks. Ka Mare Vindi joonised on justkui eesti arhitektuurihaikud. Mare Vint tasandab kujutatava eseme kahemõõtmeliseks objektiks, ümbritseb selle kontuurjoonega, paigutab ruudu või ringi sisse. Nagu jaapani puugravüürist inspireeritud juugendi kunstnikud armastab ka Mare Vint vinjetilaadseid etüüde, kus ei piirduta ainult peatüki algustähe kaunistamisega, vaid mis peibutavad pilgu kogu lehekülge, köidet, näitust täitvasse lehestikku, mis palistab arhitektuurseid vorme kui pesupits ihu. Tema näppudes on heegeldaja automaadisarnast töölusti: ta täidab pinna tušisule või litopliiatsiga, nagu pakane täidab akna jääkristallidega. Või hõõrub värvipliiatsiga välja lõuendi riidekoe.

Raamatukujundusgraafika idee on teha ahvatlevaks valge pind, mis on ette nähtud kirjateksti jaoks. Samal viisil jätab Mare Vint piltidel ruumi vaataja fantaasiale, vabade arhitektuursete assotsiatsioonide narratiivile. Jalutaja mõtteuidete maastikus, mis on täis inimtegevuse märke, ent kes ise jääb varju teisele poole kiviseina, kust tõuseb grillivine, tehasehoonesse, kust kaigub vasarakõmin, või elutoa kardinate taha, kus juuakse vaikse lurinaga teed. Või jääb pilk pidama aeglastele ja hägusatele pilvedele, mis on sellest kõigest üle. Oma piltides jälgib Mare Vint taimestiku kontuure kui rannajoont maakaardil ning lõikab geomeetrilisi jooni, kehtestades korraprintsiipe nagu loodusesse lahti lastud Eukleides ekskavaatori või kraana roolis. Vahel veab ta puuvõrade vahele jooni kui proportsiooniteoreemide otsinguid, arhitektuursete võimaluste kompamisi. Või maastiku enda geomeetrilisi tuletisi. Ent valdavalt tähistab geomeetriline joon Mare Vindi töödes tema arhitektuurseid muljeid ja elamusi. See võib olla korterelamu või agulimaja kui üldise idee väljendus konkreetse vormi kaudu või konkreetne maja, mis on puhastatud juhuslikest detailidest ning tagasi viidud embrüonaalsesse seisundisse arhitektuurse projekti fassaadijoonisel. Seejuures võib tulemus olla mõlemal juhul äravahetamiseni sarnane. Eelkõige on Mare Vint aga kujutav kunstnik selle klassikalises tähenduses, kes ei ole kinni lemmikmotiivis, vaid kujutab niihästi arendusajastul tellingutesse mähitud kõrghooneid ja varemeid kui ka Egiptuse vaateid, mis on talletatud reisifotodel.

Mare Vint jääb unelema jalutaja teed ja pilku tõkestava piirde taha. Teda huvitab looduse juhus ja kaos kui ehitusliku kultuuri potentsiaal, uue maailma alge, kus looduse puutumatud vormid ja inimlooming moodustavad kontrastse harmoonia. Arhitektuur mitte ainult ei loo harmooniat vaid ka varjab tabusid ja hävitust. Kui Mare Vindi uudishimulik pilk soovib maja piirdest läbi vaadata, siis jätkab tema kujutlusvõime loodusvormide kaootiliste kontuuride kulgu läbi majakujulise arhitektuurse valge laigu. Ta vaatab diskreetselt mööda sellest kaosest, mida maja asukad ise tekitavad.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming