Kuldne ajajälg

Maire Toom

  LILIAN LINNAKSI näitus sarjast „Klassikud” tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 11. I 2009. Näituse ja kataloogi on koostanud Merike Alber, näituse kujundanud Taavi Aunre. „Klassikute” sari on jõudnud üheksanda näituseni. Seniste metallikunstnikest klassikute Salme Raunami ja Leili Kuldkepi kõrvale on astunud Lilian Linnaks. Nende kolme kunstniku tegevus on suuresti määranud eesti metallikunsti näo aastakümnete jooksul. Ka on nad olnud 30–40 aastat EKA õppejõud, professori ametikohal.

 

Lilian Linnaks on tegutsenud tööstuskunstnikuna (Estoplast, 1960–62), teinud uurimistööd  ja kaitsnud kraadi („Alumiinium tänapäeva dekoratiiv-tarbekunstis”, 1967). Mõlemad valdkonnad kajastuvad omal viisil ka ta vabaloomingus.

Ta loometee algas 1950. aastate lõpul, ajal, mil eesti kunsti uueks suunaks oli nn karm stiil. Ja nii suundus ka tarbekunst lihtsa vormi mõjukuse poole, vastandudes eelmise perioodi kaanonitele. Seda teed läks ka Lilian Linnaks. Ta loomingu aluseks kujunes disainilikult lihtne, selge ja kaalutletud vorm, geomeetriliste kujundite  lakooniline väljenduslikkus. Aastad on lisanud vorme ja värve, ent loomingu põhialus on alles – ja seda ka mõneti erinevas ja üllatuslikus viimase aja loomingus.

Väheste vahenditega saavutatud mõjukus ilmnes juba loometee alguse ehetes: käevõru „Hobused” 1959, rinnanõelad „Nupud” 1968. Täies jõus ja ilus pääses see suund mõjule alates 1970. aastast. Üks 1974. aastast pärit rohelise kiviga rinnanõel kannab nimetust  „Kindlalt” ning see termin sobib iseloomustama kogu seda ehete gruppi. Sisuliselt võrdsed partnerid on nii kunstniku enda sobivasse vormi lihvitud kivi kui metall. Ja seda ka juhul, kui metallile on määratud taanduda galantse kavaleri ossa, et miski ei varjutaks kivi ilu. Sellise lahenduse on pälvinud eelkõige mitmed kauni faktuuriga ahhaadid. Teiste kivide puhul nagu sügispruunid karneoolid ja jaspised, säravad mäekristallid, mustjad obsidiaanid, hallikad  suitsukvartsid sädeleb metall kiviga võidu, moodustades põnevaid dünaamilis-konstruktivistlikke rütme.

Karge pidulikkuse kõrval on see lakooniline laad võimaldanud ka vaimukat, natuke nükkelist lähenemist, näitustes „Võidulind” 1978), kus väike punane korallitükk paneb elama kogu kompositsiooni. Mänglevat vallatust, oskust panna tundlik detail kõlama, näeme sageli ka kunstniku hilisemas loomingus, nii ehetes kui seinaplaatides. Näib, et eset luues on kunstnikule võrdselt oluline nii esteetiline kui emotsionaalne printsiip. Ja sõltub juba vaatajast, kuidas ta tunnetab konteksti.

Viljakatel 1970. aastail töötab kunstnik välja ka oma autoritehnika: sulatustehnikast lähtuva hõbedaste ja kullatud pindade koosmõju. Selle grupi ehted on endiselt kompositsioonilt selged, ent metalli pinnatöötlus oma varjundirikkuse, eenduvate-taanduvate  osade rütmiga toob lisaks ka maalilise mõju. Avalöögiks kujunes India reisi muljetel põhinev figuuridega kaelavõru „Banjan” ja, kes teab, võib-olla andis selle kauge maa värvikus ja eksootiline sära kaudse tõuke kogu selles laadis loodule. Oli ju selline reis neil aastail üsnagi tavatu ning muljed sellevõrra tugevamad. Neil maalilistel kuldseil-hõbedastel pindadel aimuvad mäed, orud, veesilmad, näod, aktifiguurid, linnuparved. Veel sammuke  ja juba võtavad need pinnad skulpturaalse kuju, meenutades ürgnaiselikke Willendorfi Venuseid. Sealtpeale liitub kompositsiooni ka erinevaid kive.

1980. aastatel ja ka edaspidi jätkab ta mõlemas suunas, nii klassikaliselt lakoonilises kui maalilises. Ent õhus on ka otsinguärevust. Korraks põikab kunstnik rahvakunsti radadele (ehted krõllidega), siis leiab uusi võimalusi filigraantraadi kasutamisel. Nende ehete vorm  on vabam, improvisatsioonilisem, pitsilise faktuuriga pind mõjub kergelt, õhuliselt, ažuurselt. Sisuliselt on huvitav võrrelda kaht pea üheaegset ehet: lennule kutsuvat „Tiivad” (1987) ja mõistlikkusele manitsevat asümmeetrilist „Tasakaalu” (1988). Vägagi dünaamilise rütmiga on ka filigraanist rinnanõelte grupp (1986–89). Mõlemad vastandjõud, lennukas, vallatlev mõte ja distsiplineeriv vormitaju, saadavad kunstnikku ka edaspidi.

1994. aastal lõpetab Lilian Linnaks riigitöö  ning ta loomingus, sealhulgas ka ehetes algab uus etapp: vaba ja avatud, mitmesse suunda hargnev, kohati barokselt külluslik, paljusid materjale üheaegselt kasutav, mõneti väljakutsuv ja piire kompiv, ent ikka ja alati mõõtu tundev, kogemusest ja tehnikatest loogiliselt välja kasvav. Sama mitmekesine on ka sisulis-tunnetuslik haare. Selle etapi juhatavad sisse suured ja uhked kõrvarõngad „Ülitähtsad” (1993), veelgi uhkeldavam on suletutiga rinnanõel „Jäärapea”  (2003). Seevastu „Argihall” (2003) mõjub ühtaegu lihtsalt ja pidulikult ning ta hõbehalli pinda on peidetud ka rõõmusäde (punane opaal). Mõlemas viimati mainitus püüab pilku ja lisab kompositsioonilist põnevust keskset osa läbiv horisontaalne metallvarras, mis otsekui tasakaalustab ehte pooli. Seda võtet kasutas kunstnik esmakordselt 1994. aastal (ilmselt sai ta inspiratsiooni loodusest: linnukesed traadil) ning samas laadis on sündinud veel mitmedki kaunid ehted  nagu „Väljaspool” (1994) ja „Ajajälg” (2007). Ent kunstnik on leidnud uut energiat ja väljendusjõudu ka neis ehetes, mis järgivad varasemat laadi, seda küll mõnevõrra täiendatult. Nõnda on sündinud lihtsad ja kaunid komplektid suitsukvartsiga „Majauss” ja „Ussijoon” (2000), roheka jaspisiga „Kivikaared” (2007) ning natuke mureliku meeleoluga maakiviga ehe „Võõras pesa” (2003).

Eraldi lõigu kunstniku selle sajandi loomingus  moodustavad nn nimelised ehted, kus hõbeplaadi pinnareljeefi on kirjutatud tuntud inimese nimi ning antud vihjeid ta tegevusalale. Siia rubriiki kuulub ka näituse kõige uuem, ainuke 2008. aastal sündinud ehe – pühendatud ilutohtrile.

Muuseumi teine suur saal on Lilian Linnaksi metallnõude ja seinaplaatide päralt. Nõud on valminud paarikümne aasta jooksul (1959–79). Varasemad silindrilised toonitud alumiiniumist  nõud tagasihoidliku geometriseeritud söövitustehnikas mustriga kuuluvad aega, mil sai teoks väitekirja koostamine. 1970. aastal lisandus alumiiniumi ja emaili ühendamine, mis tõi pinnakujunduses kaasa nii pehme maalilisuse (1972) kui aastakümne lõpul lisandunud värvikülluse.

Katsetused alumiiniumiga laienevad ka seinaplaatidele. Neist esimesed, geometriseeritud freesitud ornamendiga, mõjuvad rangelt ja jõuliselt (1970). Ja sel eriliselt loomeerksal 1970.  aastal saavad alguse ka seinaplaadid-emailmaalid. Neist esimese kujunditeks on valitud elevandid. Ei teagi, kas kunstnikku on inspireerinud reisimuljed või lootus heale õnnele, mida elevandid ju sümboliseerivad. Nii või teisiti on see valdkond viinud sisukate tulemusteni ning pakkunud autorile rohkesti loomenaudingut nii siis kui praegu. Siin sai ta omal ajal julgelt sukelduda ekspressiivsesse abstraktsionismi („Hall pruuniga”, 1972), luua kubistlik-konstruktivistlikke kompositsioone („Diagramm”, 1976), vahendada värvikaid looduselamusi, pakkuda lõbusat kombinatoorikat (marjadest moodustatud linnud) ja vallatuid kujundeid (purjekat ootavad mõnusad punnpõsksed olevused). Selle etappi viimased emailmaalid valmisid aastal 1994. Ja nüüd, sel näitusel on kunstnik tulnud välja uute töödega: veelgi rikkalikumad kujunditelt, koloriidilt, faktuurilt, vallatud, mängulised, särtsakad. Talle meeldib vaatajat lõbustada,  tema tähelepanu proovile panna mõne väikese ja vaimuka, veidi peidetud detailiga („Põhjavee silm”).

Lilian Linnaksi läbi aegade lemmikmodellid – linnud kannavad kokku kullateri („Tuulemõrd”), lahked näod ja naerusuud, kuld, hõbe ja purpur räägivad elu- ja loomerõõmust („Mu arm”).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming