Kummalised struktuurid ja helid

Riin Kübarsepp

ehk Taanlased Kumu vaakumis Näitus „Spatium. Taani kaasaegne kunst” Kumus kuni 13. V. Kuraator Maria Kjær Themsen, kunstnikud Tove Storch, Jacob Jessen, Lea Porsager, Kasper Akhøj, Rolf Nowotny, Marie Kølbæk Iversen, Tamar Guimarães, Ferdinand Ahm Krag, Torben Ribe, Jacob Kirkegaard ja Olof Olsson. 21. IV kl 16 Marie Kølbæk Iverseni tantsuetendus näituse töö „Retroaction VIII (Stalker)” ainetel, järgneb vestlusring Eha Komissarovi ja Kati Ilvesega; 28. IV kl 16 Kati Ilvese loeng „Kunst ja paik. Paik ja objekt” (Jacob Kirkegaardi ja Kasper Akhøj’ töödest). Taani disain on kujunenud omamoodi firmamärgiks. Kumus on aga juba paar kuud vaadata praegusaegne taani noortekunst. See on kunstipoliitiline samm, sest projekti taga on nii Taani saatkond Eestis kui ka Kumu ning see tähistab Taani Euroopa Liidu eesistumisaja algust. See on aga uhke, ilus ja aus samm. Nagu seisab näituse seinatekstis, on projekti valitud kunstnikud keskendunud ruumiprobleemidele. Ruumile nii muuseumis kui ka Kadrioru pargis, kus särab helendav hiiglaslik heeliumiga täidetud kera, mida võib vaadata ka kui metafoori sellele, et me kõik elame omamoodi tuules kõikuvas mullis. „Spatium” on spetsiaalselt Kumu tarvis koostatud väljapanek, kus esitatakse noorte, kuid juba nimekate mitmetes meediumides töötavate kunstnike töid. Ruumi-, video- ja heliinstallatsioonid, aga ka skulptuurid ning maalid viitavad ühel või teisel moel ruumile või isegi kitsamalt linnaruumile.

Taani kuraator Maria Kjær Themsen on valinud oma hinnangul üksteist kõige lootustandvamat noort kunstnikku. Vaatajale esitletakse teravmeelseid ja vaimukad keerdkäike ning lahendusi, mis lasevad eksperimentide kaudu taasavastada „pilvedealuse” illusioonide maailma. Prantsuse filosoof Gaston Bachelard on oma raamatus „Ruumi poeetika” analüüsinud välis- ja siseruumide konflikti ning sellega seotud valgusefekte. Sisemist valgust võib vaadata tõelist päikesepaistet maailma peegeldava sisekaemusena. Päikest vajatakse Põhjamaadel väga.

Taani kunstnikud balansseerivad oma töödega miniatuuri ja mõõtmatuse vahel. Kummalgi juhul ei tule „väikest” ja „suurt” mõista tegelikus tähenduses. Marie Kølbæk Iverseni (1981) maalid on koloriidirikkad. Kuigi ta manipuleerib värvidega, on ta tööde rõhuasetus siiski detailidel, mida ta on hoolega viimistlenud: tundub, et kunstnikul on hirm tühja pinna ees. Antiik-Kreeka filosoof Aristoteles on väitnud, et tühjad ruumid imavad endasse sõnulseletamatut „miskit”, sest nad ei soovi olla tühjad. XVII sajandi prantsuse füüsik, filosoof Blaise Pascal võttis endale üheks sihiks luua vaakum, seda mitte ainult füüsikalises, vaid ka filosoofilises mõttes, peegeldades igatsust terviklikkuse järele, mida võib nimetada „südame vaakumiks”. Kunstnik Kølbæk Iversen kasutab tehnikat, projektsioone ja kaamerat, et võtta ette uurimisretk tühjusesse, mida võib mitmete tõlgendajate sõnul pidada Pascali kuulsate eksperimentide tänapäevaseks versiooniks.

„Spatium” sisaldab mitmeid tähendusi: see võib märkida „füüsilist ruumi ehk arhitektuuri, aga see võib viidata ka väikestele tühjusega täidetud vaakumitele, mis seovad meie maailma üheks, tehes sellest samaaegselt ühe ja palju,” nagu näituse eesõnas öelnud Kumu-poolne kuraator Eha Komissarov. Samas võib spatium viidata ka suuremale maailmaruumile interdistsiplinaarse kunstiprojektina. Paratamatult me kõik ju, kas või alateadlikult globaliseerume, selleta pole võimalik praeguses tsiviliseeritud maailmas elada.

„Spatium’i” kunstnikud kasutavad kunstilise illusiooni võtet, et süveneda pildilise kujutuse tekkesse. Selles on nii mineviku kui ka tuleviku mõõdet.

Maria Kjær Themseni sõnul on esitatud teostes vähem vaatemängulist, edvistamist, rohkem peent tunnetust, huumorit ning isegi poeetilist formalismi. „Ühe põlvkonna kunstnikud töötavad erinevate meediumidega, kuid neid ühendab materjaliga töötamise meetod, mille puhul pööratakse tähelepanu objektile endale või viisile, kuidas me maailma tajume,” ütles ta avamisel.

Jacob Kirkegaard (1976) töötab helielementidega, mida tavaliselt igapäevaelus tähele ei panda ning mida inimkõrvaga isegi ei kuule: näiteks looduslikud helid või hoopis tühi tuba. Tema teos „Aion” on inspireeritud külaskäigust kummituslinna Tšernobõli nelja avalikku üksildasse ruumi, kus seintel on palju „rääkida”, kus valitseb ikka veel katastroofi- ja surmameeleolu. Eesti kunstnikel on Tšernobõliga kindlasti hoopis teine suhe. „Aion” tähendab kreeka keeles igavikku ning tuumaenergia kontekstis peab mööduma terve igavik, enne kui tugevalt reostatud alad on taas elamiskõlblikud.

Tamar Guimarãese teos „Vaimutöö (paraad)” tuletab meelde futuristlikku-kubistlikku kunsti, milles on omamoodi dadaistlikku lähenemist. Selles peitub omamoodi XXI sajandi noorte mässumeelsus, mis vaid viitab XX sajandi avangardistlikele liikumistele.

Näitusel on väljas Taani noorkunstnike kaardivägi: Tove Storch (sünd 1981), Jacob Jessen (1976), Lea Porsager (1981), Kasper Akhøj (1976), Rolf Nowotny (1978), Tamar Guimarães (1967), Ferdinand Ahm Krag (1977), Torben Ribe (1978), aga ka pisut vanemast generatsioonist Olof Olsson (1965) oma ekstravagantsete töödega. Viimane tegi Kumus avamisjärgsel päeval ka 50minutilise performance’i. Need nimed tuleb meeles pidada, sest Taani, eelkõige sealse noore(ma) kunstiga on mõtet sidemeid hoida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming