Kumu ? hübriidne, kihiline, kihisev …

Maria Soomre

Muuseumitöötajad teevad häält arutlemaks Kumu olemuse üle. Vestlusringis osalevad Kumu ekspositsiooni­korruste vastutavad kuraatorid Tiina Abel, Eha Komissarov ja Hanno Soans, protokollib projektijuht Maria Soomre. Maria Soomre, Eha Komissarov, Hanno Soans ja Tiina Abel. kädi talvoja

Hanno Soans: Kumu ehitis ja ekspositsioon on XXI sajandi alguse muuseumi seisukohalt eriline. Kumu esitab ühel ekspositsioonikorrusel jutustust, mille kese on XIX sajandis ja XX sajandi alguses, II korrusel jutustust, mille kese on XX  sajandi teises pooles ning III päris kaasaegset kunsti, mis kajastub näituseprogrammides.

Tiina Abel: Ka kaasaeg muutub märkamatult ajalooks, arhiveerime ju ka praegu. Ja seda tegelikult sidusat protsessi on Kumu tüüpi erinevaid ajastuid eksponeerivas muuseumis eriti hea jälgida.

H. S.: Selline läbi mitme sajandi jooksev kultuuri ?selvehall? on meil rohkem õigustatud kui mujal: sama katuse alla jooksevad kokku publikuni?id.

Eha Komissarov: Riigil, mille elanikkond on 1,4 miljonit ja selja taga lühike kaasaegse kultuuri ajalugu, on sellist nähtust väga vaja. Usun, et selles küsimuses mõtleb avalikkus meiega ühte moodi.

Maria Soomre: Praegu ei tule enam keegi ütlema, et Kumu ei ole vaja: kunstimuuseum peab olema, sest ?kõigil on?, pealegi on Tallinn ?talentide linn?; aga on oht, et kui Kumu on käigus, jääb see mingil hetkel tähelepanust kõrvale, sest tarbimisharjumus ei pruugi tekkida sama lihtsalt kui leppimine muuseumi vajalikkuse faktiga.

E. K.: Muuseum töötab kunstihariduse keskusena, see on paratamatult iga muuseumi roll, seega võime selle tähelepanuta jäämise hirmu unustada. Toimime üldisema rahvusidentiteedi ja hariduse osana.

T. A.: Muuseum on küll haridus-, aga ka meelelahutuskeskus, kunsti, kunstielu taganttõukaja, uurimisinstituut, stabiilsuse sõnumit kandev mõtisklemise paik, elamuste loomise-saamise koht, tähenduste looja ja selgitaja, ühtaegu adapteeruv ja segav, lohutav ja inspireeriv jne. Kõike seda ei ole võimalik saavutada ainult haridustegevusega ega Kumu kui organismi kõikides piirkondades ja tegevusvaldkondades üheaegselt, aga Kumusse kui tervikusse peaksid need aspektid olema integreeritud. Ajastute ja kultuurivaldkondade ühendamise võimalus on selles valguses igal juhul meie trump.

H. S.: Haridus on midagi, mis selles kihilises võileivas peab alati olemas olema, et need, kellel on muuseumis midagi õppida, saaksid seda teha, aga see ei tähenda, et selle nimel teisi kogemisre?iime pärsitakse. 

 

Muuseumi ja kunstniku paindlik suhe

E. K.: Siinjuures loodan väga kaasaegse kunsti mõiste avatusele ja tihedale seotusele teiste kultuurinähtustega. Tahaksin rõhutada ka muuseumi avatust kunstnikele, mis võib tunduda iseenesestmõistetav ? kunstnik on muuseumi partner. Eestis on selle suhte kõige tavalisem väljund olnud isiknäituse formaat. Võin soolalao kogemuse kokkuvõtteks öelda, et ruumi iseloomu tõttu ei õnnestunud seal väiksemaid projektipõhiseid ideenäitusi stimuleerida. Kunstnik suudab toota originaalse suure näituse päris pika tsükli tagant, mis ei tähenda aga, et tal ei oleks ühte toredat ideed.

H. S.: Sa pead silmas muuseumi rolli produtsendina?

E. K.: Jah, nagu näiteks Tate Britainis, kus kunstnik lõi muuseumi kulul eksklusiivse teose, see eksponeeriti ja müüdi ära, nii sai muuseum tagasi mingi summa oma kulude katteks. Paljud sel teel sündinud tööd on omandatud ka Tate?i kogusse.

T. A.: Kunstnik on muuseumi koostööpartner ja loomingu stimuleerimine on Kumu sekkumisstrateegia oluline osa. Selleks on valmivas hoones ka elementaarsed eeldused nagu külaliskorter-ateljee-töökojad. Tegelikult peaksime seda partnerlussuhet laiendama ka kriitikutele ja kunstiteadlastele, alustama ühiseid uurimisprojekte, korraldama seminare ja kokkusaamisi.

H. S.: Läbi XX sajandi on muuseumid ning näitustest mõtlemine arenenud koostöös kunstnikega. Pinge muuseumi mõningase alalhoidlikkuse ja hariduspretensiooni ning kunstniku spetsiifiliste tahtmiste vahel on katalüsaator, meie najal muuseum kui institutsioon ka intellektuaalselt areneb.

M. S.: Muuseumi muutumine on alati käinud kaasas kunsti muutumisega, kuid usun, et need on olnud laiemad kultuuriprotsessid. Muuseum avaneb uutele kunstinähtustele ajal, mil avaneb kogu ühiskond ja kultuuridiskussioon laiemalt.

T. A.: Muuseumis on alati olnud erineva tegutsemisstrateegia potentsiaali ning selle käivitumine on seotud koodidega, mida pakuvad ühiskondlikud protsessid. Aga tõepoolest, kunstnike loodud visuaalse mõtlemise ja kunstiproduktsiooni tõlgendamise viis on sundinud muuseume, kes tegutsevad peamiselt kunstniku/teose ja vaataja vahelisel väljal, oma esitlus- ja tõlgendusvõtteid muutma.

Saame suure osa muuseumitööd edendavatest viljakatest ideedest kunstnikelt, aga saame neid ka mujalt ja kaugeltki mitte ainult kultuurisfäärist. Vähesed neist on aga otse rakendatavad. Millist hulka paralleelseid ekspositsioonistrateegiaid võime Kumus endale lubada, kui suur võiks olla ühisosa? Mina ei saa näiteks I korruse puhul töötada valge kuubi keskkonnas ja pingutan selle nimel, et selle steriilse kesta mõju igati vähendada.

E. K.: Võtame Kiasma kui näite, millega meie ühiskonnas tekib seos. Nüüdiskunsti korrus loob näitusi ja koondab kunstnikke üle maailma, see on tugipunkt, mis loob seda kunstielu, mitte kunstiajalugu, vaid kunstielu.

T. A.: Näituste loomine ja kunstnike koondamine on kogu institutsiooni ? ja siin pean ma silmas ka meie teisi üksusi ? mitte ainult Kumu elementaarne kohustus.

M. S.: Arvan, et peame põhimõtteliselt oma sõnavarast välja jätma nii ?moodsa kunsti muuseumi? kui ?Kiasma? näited selles valguses, et me ei kirjutaks Kumu III korrusesse sisse ootust, kuidas ka meil ?ühel päeval tõuseb katus lendu ja hakkab elama oma elu, maandudes kuhugi trammipeatusse nagu Kiasma Ateneumi pööningult?. Kaasaegse kunsti korrus on üks osa Kumu tervikust. See ei ole sunnismaisus, see ei ole korrus, mis nagu teismeline ootaks täisealiseks saamist, et vanematekodu uks enda järel kinni lüüa.

E. K.: Sisuliselt kasvab Kumu kaasaegse kunsti programm välja Eesti kunstimuuseumi pretensioonidest ja põhimõtetest, see ei ole 1990ndatel tekkinud radikaalsete alternatiivsete mõtete vili. EKM on alates 1960ndatest, kui olud vabamaks läksid, kogu aeg tegelenud võimaluste piires kaasaegse kunstiga: see oli muuseumi kohus, mida ta hoolsalt täitis. Ka soolaladu on muuseumi osa ja tegeleb uue kunstiga. Me ka kogume ja ostame kaasaegset kunsti.

H. S.: Kumu kolm korrust pakuvad jutustuse läbi mitme sajandi nüüdiskunstini välja. Seal on ka vahetatavate näituste saal, kus saab, ilma et põhijutustus eesti kunstist katkeks, esitada mitmesuguseid spetsiifilisi projekte.

E. K.: Neid mitmekihilisi kooke-torte on loodud üle maailma ja need toimivad edukalt.

 

Värske pilguga publik

H. S.: Muuseumikülaline tuleb sinna pigem vaatama ja kogema seda, mis siis kunst tänapäeval on. Ta saab ühes ruumis ühe elamuse, teises ruumis vaatab ta asju teistmoodi, kunsti enda loogika pakub talle juba mitmeid äraolemise viise.  Kui oled juba tulnud ja ära tüdid, on võimalus minna teise keskkonda, olla seal teistmoodi, või minna hoopis katusele imeilusat Tallinna vaadet nautima ja olla õnnelik, et enam kunsti vaatama ei pea.

E. K.: See ongi Kumu võlu, et suur hulk erinevaid kultuuritsoone toimib koos. Minu meelest on see meie kultuuri vaimsele kliimale väga tervistav olukord. Inimene, kes tuleb muuseumi kindla veendumusega, et kunst lõpeb II maailmasõjaga, siis kõik hävitatakse ja see, mis edasi tuleb, on suur eksitus, saab sõnumi, et võib-olla see ei ole siiski kogu tõde.

H. S.: Tegelikult oleme erakordselt toredas olukorras. Armastatakse küll rääkida, kui kole on see, et meie publikul ei ole kunsti vaatamise kogemust. Jah, tõepoolest ei ole ja see on ka miinus, aga võib öelda, et see on ka pluss. Mitte kuskil mujal ei ole sellist ?süütut? publikut, keda tema enda kunst üllataks. Ma räägin nüüd klassikalisest kunstist, 1920ndatest ? 30ndatest ja sama hästi ka 60ndatest ja 70ndatest. Sellist värske pilguga kunsti vaatavat publikut kadestavad ka need, kes on harjunud töötama lääne väga tihedal ja ka blaseerunud kultuuriväljal, kus inimesed on kõike seda juba tuhandeid kordi näinud.

E. K.: Ida-Euroopas on viimasel ajal omaks võetud retoorika, et meie trump lääne muuseumide ees on see, et meil ei ole muuseum kui institutsioon kaasaegses mõttes veel kinnistunud, me oleme positiivses ülesehitavas faasis. Kumu on nüüd üks näide ja meie asi on seda väidet tõestada.

M. S.: Loomulikult võidab nii ühiskond kui kunstimaailm, eelkõige muuseum ise sellest, et täna ei ole meil kivinenud süsteemi, mida peaks lõhkuma ja hakkama ümber ehitama.

T. A.: Oluline ongi, et Eesti kunstimuuseumil on olnud üsna adekvaatselt töötav süsteem juba päris pikka aega. Ja seetõttu pole juttu murdmisest, vaid arendamisest.

 

Muuseum kunstiajaloo kirjutajana

E. K.: Meie esimene ülesanne oleks praegu kunstiajaloo visualiseerimine, selle muuseumidiskursuse ülesehitamine. Kuraatoritel lasub suur vastutus: kogusid aluseks võttes me teatud mõttes kehtestame ennast.

T. A.: Kunstiajalugusid on erinevaid ja neid, nagu teada, kirjutatakse erinevalt. On olemas kunstipärand, kuraatori vaatepunktist täiesti puhas leht, ja selle tõlgendamine näitustel ja tekstides. Osa varasematest tõlgendustest võivad tunduda kuraatorile asjakohased, osa mitte. Ta valib, seostab, aktsentueerib, visandab konteksti või vastupidi ? rebib kontekstist välja. Ja loomulikult vastutab uue tõlgenduse usutavuse ja sarmikuse eest.

E. K.: Teine üldtõde on see, et kunstiajalugu areneb teisiti mõtlevate gruppide, kes mingit nähtust hoopis teisiti käsitlevad, interpretatsioonide olemasolu korral. Me ei käsitle püsiekspositsiooni kui igavest, aastakümneteks sätestatud tõde, vaid see on allutatud protsessile. Aasta pärast saame oma esimese kogemuse: mida tähendab see, kui korraga on nii suur tükk eesti kunsti ajaloost nähtav. Varem on see toimunud segmentidena: sõjaeelne aeg ja sõjajärgne aeg vms. Oleme etteaimamatus situatsioonis: enam-vähem teame, kuhu liigume, aga meil nagu kogu eesti rahval puudub see kogemus.

T. A.: Kunstiteadlastel ja muuseumispetsialistidel on see ajalugu ju teada ja päevast päeva silme ees, vaimusilma ees muidugi. Aga panoraamne kunstiajaloo eksponeerimine koos sellesse poetatud väikeste lugude jutustamisega inspireerib loodetavasti uusi kunstiteaduslike tõlgendusi, käivitab fantaasia ja loob uut uurimispotentsiaali.

M. S.: Samas arvan, et sel teemal ei saa me olla nii enesekesksed, peame andma endale aru, et publiku jaoks loome eelkõige just seda põhja või stardipakku. Ekspositsioon, mis on Kumus väljas avamise hetkel, on nii kaua kunstiajalugu, kuni me ei saada välja järgmist sõnumit. Sellest saab publikule peamine visuaalne kogemus ja kunstiajaloona kindlasti suurele osale primaarne kirjutatud kunstiajalugude ees.

H. S.: Meie positsioon ongi huvitav just sellepärast, et võime selle põhijutustuse sisse tekitada neid tsoone, kus kehtiks mingi teine loogika. Miks peaks meie vaataja üldse olema huvitatud kunstiajaloo distsipliinist? Miks ei peaks ta tahtma vaadata pilti, kogeda, saada elamust? Saan aru, et meil on vastutus selle kunstiajaloo suhtes eesti kultuuriavalikkuse ees, aga kas kõige laiem avalikkus on sellest huvitatud?

M. S.: Usun, et kõige laiem avalikkus ootab meilt narratiivi, teatud abijoonestikku kunstiväljal orienteerumiseks. Ma ei arvagi seda, et n-ö sõltumatu vaataja tuleb muuseumi otsima kunstiajalugu või raamatus näpuga järge ajama, et mis on õige, mis vale, aga alateadlikult ta loeb muuseumiekspositsiooni kui kunstiajalugu. See lugu aitab vaatajat ka lähemale kunstielamustele.

T. A.: Kuraatori esimene ülesanne on luua loogiline, elamuslik, avalike programmide läbiviimist võimaldav, kunstiteaduslikult pädev ja kontakteerumisvõimeline ekspositsioon. Baastekst, kui soovite. Kuraator annab selle teksti avamiseks vaatajale võtmekimbu. Milliseid võtmeid keegi kasutab, on igaühe enda asi. Vaataja võib lugeda ekspositsiooni kui kunsti ajalugu, aga ta võib seda lugeda ka kui loovuse vormide, kostüümi, ühiskondlike või sugudevaheliste suhete, ruumi (kõige laiemas mõttes) ja selle tõlgendamise arengu, isiksuste ajalugu. Need lood on kunstiajaloolises materjalis sees. Vaataja ei pea olema muuseumi sisenedes professionaalsete teadmistega relvastatud, aga ta võiks sealt soovi korral mõnesuguste professionaalsete teadmistega lahkuda.

E. K.: Meil on nõukogude kunsti ekspositsioonikorrusel unikaalne võimalus kaasajani välja tulla, maailmas lõpetatakse ekspositsioonid tavaliselt 1960 ? 70ndatega, edasine periood on kajastatud näituseformaadis. Meie võtame aluseks  konkreetse ajalooetapi: 1944. aasta septembrist, kui punaväed Tallinna vallutasid, kuni 1992. aastani, kui Jeltsin andis allkirja, et nad siit lahkuvad, aeg punktist A punkti B. Seda aega võib vaadata näituseformaadis, aga meil, hariduse, enda kogemuse ja kunstiajaloo huvides tuleb teha eks-po-sit-sioon. Meie unikaalne ajalugu annab meile kohustuse lugeda oma ekspositsiooni pisut teisiti kui näiteks postmodernistlik Prantsusmaa seda teeb.

 

Maja või sisu?

M. S.: Hüppaks meie unikaalselt ajaloolt Kumu unikaalsele positsioonile, ootustele ja eeldatavale edumüüdile.

E. K.: On täiesti selge, et Pekka (Kumu arhitekt on Pekka Vapaavuori ? toim) maja saab peastaariks. See on alati kõikide uute muuseumihoonetega nii. See toimib meist olenemata, see on narratiiv, mida meedia armastab.

M. S.: Kas see, et peategelane on maja, tähendab, et meil ei ole väljakutset, et esialgu ei pane keegi tähele, mis majas sees toimub?

E. K.: Ei, lihtsalt maja on lihtsam käsitleda kui seda ajaloopirukat. Kui palju sa näiteks leiad Moderna Museetist avamise perioodil ajakirjandusest sisulist juttu, ikka keerleb jutt maja ja rahvusvahelise arhitekti ümber.

M. S.: Kas me ei ole teistsuguses situatsioonis just seetõttu, et oleme ise ühiskonda väga aktiivselt seda ootust süstinud, rääkides pidevalt katkestusest, sellest, kuidas ei ole iial olnud võimalik näha korraga nii palju eesti kunsti, sellest, et muuseum, millel on vajadustele vastav maja, on midagi, mida meil ei ole iial kogetud ja see keskkond saab olema tohutult elamuste- ja kogemusterikas?

T. A.: Loodetavasti saabki. Mulle kui kaua muuseumis töötanud inimesele tundub uue alguse jutt omamoodi amneesiailminguna. Paratamatult tekkinud eksponeerimiskatkestuse kõrval näen küll tervet rida vana ja uut siduvaid katkematuid liine. Näiteks on muuseumis kogu aeg mõeldud eksponeerimiskultuurile ja leitud võimalustele vastavaid lahendusi, muuseumis on vähemalt viimased 20 ? 25 aastat initsieeritud uusi kunstiajaloolisi narratiive, tegelikult tehtud üksikutel näitustel seda, mille lõplikuks teadvusesse juurutamiseks oleks vaja olnud püsiekspositsiooni. See kogemus pole küll lootusetult kaotsi läinud, aga kui oleks olnud võimalus need vahepealsed etapid kõik püsiekspositsioonides läbi mängida, oleksime praegu kergemas olukorras. Ja ka 15 aasta pikkune katkestus ei mõjuks nii dramaatiliselt.

E. K.: Iga muuseum elab aga oma maja märgi all, isegi suur ja rikas Guggenheim ei saa Bilbaos üle ega ümber Gehryst, keegi ei räägi, mida seal näidatakse, kui just autodisainiga tegemist pole.

M. S.: See ongi ju Guggenheimi strateegia, nad ei tahagi saada üle või ümber Gehryst.

T. A.: Me ei saa, isegi kui tahaks, seda strateegiat kuidagi Eestis rakendada, küll aga võidakse meilt selle rakendamist nõudma hakata. EKMile võidakse projitseerida omamaise Nokia otsimisega võimendunud pettumused. Eesti kapitali piiratud võimalustest rahvusvahelisel ettevõtlusareenil läbilöömiseks antakse endale hästi aru, Euroopa ääremaa väikerahva kunsti rahvusvahelisele areenile viimise tegelikest võimalustest aga mitte.

E. K.: See, et kohe hakati rääkima arhitektuurist, oli sundsuhe, mitte keegi ei tegelenudki sisuliste asjadega, ühiskond noppis kohe üles maja. Palts ja Lang olid ainsad, kes rääkisid sisust, öeldes, et Eestis polegi sellist kunsti, mis niisugust maja vajaks. Ülejäänud tegelesid ainult konkreetse ehitisega ja, tundes eestlaslikku pragmatismi ja kadedust, mina neile seda pahaks ei pane.

T. A.: Ka poliitikute reaktsioonid käivitas maja ja selle ehitamisega seotud kulutused, mitte sisu. Otsiti võimalusi ja argumente selle ehitamata jätmiseks, oldi valmis selle nimel ka eesti kunstikultuuri olematuks kuulutama.

M. S.: Kui sa loed täna linnapea Paltsi sõnavõtte, siis kumab sealt läbi ootus pigem kultuuritööstuslikuks plahvatuseks. Me peaks tõestama, et teatud mõttes on tal õigus. Muuseum peaks saatma sõnumi, et Kumu ei ole elitaarne paik, kuhu tulla õhtutualetis kord elus, pigem on see koht, kuhu tulla iga päev pärast tööd, see on koht, mis on tehtud rahva raha eest ja ongi tehtud rahvale.

 

Mis teeks Kumu edukaks?

H. S.: Üldiselt on nii, et töötame olukorras, kus on erakordselt kõrgendatud ootused, on sundorientatsioon edukusele. Muuseumi kui institutsiooni kohus on ise kaasa rääkida ja defineerida, mis on see edukus. Kahtlemata on kõige esimesel tasandil muuseumi edukus tuletatav külastatavusest, publiku arvukusest, sellest, et see, mis muuseumis toimub, oleks publikule huvitav. Kumust saab koht, kuhu inimesed tulevad tagasi, et leida sealt need pildid, mida nad armastavad, mida nad on korduvalt vaatamas käinud ja lähevad uuesti, sest need on neile kallid pildid. Samas on seal vahetatavad näitused, mis on sinna spetsiaalselt tehtud ja on näha ainult nüüd ja praegu. Kumusse võib tulla kohvikusse, hoovi jalutama, minna raamatukokku, kinno või kontserdile.

T. A.: Külastajate arv on kujunenud bürokraatide jaoks edukuse kriteeriumiks, sest kvantitatiivseid näitajaid on lihtne suhestada tulude-kuludega. Kui silmas pidada ainult külastajate arvu kasvatamist, kujuneks muuseumi tegevus õige üksluiseks, sest need sündmuste vormid, mis publiku garanteerivad (lühidalt: Dürer-Köler-Warhol), on kõigile muuseumidele hästi teada. Edu hindamise aluseks võib võtta aga kriteeriumid, mis muuseumi ühiskondliku missiooniga paratamatult ka kõne alla tulevad, nagu eksperimenteerimine uute ideedega, tähenduste loomine, tõlgendusruumide avardamine ja nende ruumide täitmine uue ja ehk ka vaidlusi esile kutsuva vaimse sisuga. Väikese rahva paratamatult väikeses ja enamasti suuri ideid mugandavas kunstiproduktsioonis on nüanssidel, väikestel kõrvalekaldumistel ja aegu ja ruume ületaval sünteesil alati olnud äärmiselt suur osa. Kumu ekspositsioonide ja tegevuse puhul taotleme liikumise ja stabiilsuse tasakaalu. Suhteliselt püsiva püsiekspositsiooni sisse kavandatakse kõrvalepõikeid, süvendatud vaateid, dialooge jne. Kumul on sünergiate loomisel potentsiaali.

H. S.: Peame enda jaoks pidevalt silmapiiril hoidma ja kriitiliselt ümber hindama edu kriteeriume. Et muuseum oleks edukas, on oluline, et ta räägiks kultuuriprotsessides kaasa. Kui kogu ühiskond on üleminekuajast välja kasvamas, siis kunstikultuuri seisukohast saab muuseumi ehitamine ja käivitamine uueks üleminekuajaks. Pikemas perspektiivis saab edu defineerida ainult institutsionaalse selgroo kehtestamise puhul. Kumu edu otsustab see, kuidas ta toimima hakkab, milliseid muutusi kohalikus kunstikultuuris ta esile kutsub ja milline on tema mõju kogu Läänemere regioonis.

T. A.: Väga vähestel muuseumiproffidel Eestis on olnud rõõm ja sund kõik sammud nii põhjalikult läbi kaaluda ja argumenteerida. Küllap ei saa ka eksimusi täiesti välistada, aga need saavad igal juhul olla ainult kasulikud kogemused, mitte saatuslikud vead. Peamiselt eesti kunsti kogunud, uurinud ja tutvustanud ning alles seoses Kumu rajamisega end regiooni keskusena kujutlema hakanud asutuse edu näitajad ei saa olla täpselt samad, mis ülipopulaarsel turimisatraktsioonil. Siiski, otsustades eesti kunsti klassika näituste põhjal, on eesti kunsti tutvustamisel suurepärane potentsiaal ka turismitööstuse vaatepunktist, aga tuleb aru anda, et muuseum peab tegema palju suuremaid pingutusi teatud vaimse barjääri ületamisel. Omapärane kultuur on suur trump siis, kui seda omapära õnnestub edukalt inimesteni toimetada. Niisiis ? mitte ainult palju külastajaid, vaid palju rahulolevaid külastajaid. Mitte sündmuste arv, vaid mitmekesisus. Mitte ainult hulk reklaamtrükiseid, vaid ka kunsti uurimist edendavad publikatsioonid. Suurem osa nendest muuseumi eduka töö kriteeriumidest, mis ei ole seotud külastajate arvuga, johtuvad nutikast rollivalikust ja rollide täitmise tasemest. Ma ei võimendaks ka seda edusundi. Alati on inimesi, kes ei taha ära tunda ka kõige silmatorkavamaid edu märke ja ootavad kinnitust oma halvakuulutustele. Minu viimase aja kogemused külastajate ootuste osas on täiesti positiivsed: rõõmuga tullakse ja kuulatakse, kuidas Kumus töö käima hakkab.

 

Mis keeles räägime?

M. S.: Millal jõuame aga avaliku kriitilise ja sisulise analüüsini? Näiteks kui ütleme, et oleme avatud ja multikultuursed, siis kas tegelikult oleme seda? Võtame venekeelse elanikkonna ? pool Tallinna elanikkonnast, meie potentsiaalsest sihtgrupist, kellega me hetkel peaaegu ei suhtle ei kultuuriliselt, aga veelgi vähem keeleliselt. Minu meelest ei saa öelda, et oleme edukad, enne, kui me seda ust väga jõuliselt avanud ei ole. See ei ole mingi integratsiooniretoorika, vaid pigem just küsimus sellest, kas oleme valmis kõigiga kõnelema.

E. K.: Saame kõneleda eelkõige kunstiajaloo keeles ja kaasaegse kunsti mitmekülgses keeles. Anname endale ka väga hästi aru asjaoludest, mis siiani on kommunikatsiooniprotsessi oluliselt pärssinud. Kõige olulisem on täna tegeleda kunsti interpretatsiooniga, vahendamisega, seletamisega võimalikult paljudele sihtrühmadele. Tuleb luua ja publikule kätte anda keel kunstist rääkimiseks, eriti kaasaegse kunsti puhul, mille keel on meedia poolt toodetud ajutise iseloomuga.

H. S.: Sa mõtled niisiis professionaalse mälu tootmist nagu kataloogid ja interpretatsioonid ja nende tõlkimist sihtgruppide keelde ja erinevatesse formaatidessse, nii et see info ka leviks?

E. K.: Just. Tuleb anda inimestele nii keel kui retoorika kunstist rääkimiseks, et ka kunstivihkajad saaksid end adekvaatselt väljendada. Ajaloos toimunud kustutamised (stalinism, modernism, jt eelmiste põlvkondade eitamised) on olnud väga fataalsed, sest on puudunud konserveeriv arhiiv muuseumi näol, kus kõik kõrvuti esil oleks. Olen sellele palju mõelnud, kujutledes meie publiku kohtumist oma kunstiajalooga. Kui hakkame nüüd oma ekspositsiooniga rajama teed üle nende tühimike, siis on ju selge, et toetuspinda on vähe, publik kõnnib kitsal purdel.

T. A.: Sa näed siin oma vestluspartnerina väga kitsast inimeste ringi, kelle mällu on kihistunud lünkadega lood. Kuna me, nagu kõneldust välja tuli, ei saa suure osa publiku varasemate kogemuste või nende mäletamisega arvestada, siis on siiski tegemist täiesti uue loo esitamisega. Ei saa kustutada seda, mida mälus ei ole olnudki. Purre on küll praegu meie endi ehitada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming