Kunst avaliku huvi teenistuses

Reet Varblane

Münsteri skulptuuriprojektid Bruce Nauman. Depressiooni väljak. 2007. Pressifoto

30. IX lõpeb 106 päeva kestnud Euroopa üks järjekindlamaid skulptuuriprojekte “Münster 07”. Projekti viimast päeva tähistatakse igati suurejooneliselt: linnasüdames raekoja kõrval väljakul hakkab spetsiaalne programm peale kell 15 ning kestab südaööni.

Vahekokkuvõte tehti juba augusti algul, kui tänavusest skulptuuri suursündmusest oli pool aega ehk siis 53 päeva seljataga. Kuraatorid Brigitte Franzen, Kasper König ja Carina Plath olid igati õnnestunud sündmuse tõttu positiivselt meelestatud. Külastajate hulk oli juba selleks ajaks kasvanud üle 350 000, mis tähendab, et Nordrhein Westfaleni liidumaa väikelinnast oli saanud kultuuriturismi magnet. Kuigi ürituse külastatavus on ambivalentne asi ega osuta sugugi alati sündmuse tähendusele ega ka kvaliteedile: kõikvõimalikele õllefestivalidele ning jantlikele suveetendustele jookseb ikka rahvas kokku ning peaaegu nelja kuu jooksul 700 000 – 800 000 külastajat koguda ei ole eriline kangelastegu. Kuid selge on seegi, et Münsteri skulptuurifestivali pole mingit alust sülditrallega võrrelda. Kui korrektne olla, siis pole “Münster 07” õige ka festivaliks nimetada, sest tänavu juba neljandat korda toimunud skulptuuriprojekt on algusest, 1977. aastast peale olnud oma aega peegeldav ning selle kohta kriitilisi küsimusi esitav tervik. Küsimus pole olnud (vähemalt seekord ning kataloogide põhjal otsustades ka varasematel kordadel) üksikutes töödes, projektides, sest projektikunst ei saagi kõigile meeldida või kõiki võrdselt kõnetada. Küsimus on olnud probleemiasetuses ning selle kaudu laiemalt nii Münsteri kui ühe (Lääne-) Saksamaa väikelinna lokaalsetele probleemidele osutamises kui ka praeguse kunsti teoreetilise mõtte arendamises.

“Münster 07ga” kaasnes kunstihariduslik programm: kogupere suveakadeemia ning spetsiaalselt õpilastele (ka üliõpilastele) mõeldud töötoad. Lisandusid giididega ekskursioonid igas vanuses inimestele (ka invaliididele), arutlusõhtud, kohtumised kunstnike ja kuraatoritega jne. Et selline, viimasel ajal üldiselt vägagi populaarne kunsti edastamise vorm korraldajatele tõesti tähtis on olnud, vaat et samavõrd kui see, mida nende organiseeritud projekt  kunstimaailmas tähendab, sellele osutab tõsiasi, et haridusprogrammist kõneldakse peaaegu igas pressiteates. 7. augustiks oli ekskursioonidel osalenud juba rohkem kui 50 000 inimest ning suveakadeemias käinud üle 10 000 lapse ja noore. Pole ka ime, sest “Münster 07” üks deviise on avaliku ruumi kunstiteoste (projektide) ja publiku, linnakodanike suhe. Seekord siiski mitte niivõrd publiku aktiivse kaasamise kaudu, nagu seda tehti kümme aastat tagasi, “Münster 97” ajal. Kümne aasta tagust skulptuuriüritust on mitmel korral meenutatud kui väikelinna skulptuuri invasiooni, buumi: üle 70 osaleja sama arvu projektidega suutis hõlmata peaaegu kogu linna ning haarata kaasa igaühe, kes 1997. aasta suvel Münsterisse sattus. 1997. aasta projektid ilmestavad praegugi (ja ilmselt jäävad veel paljudeks aastateks ilmestama) Münsteri järve äärset parki. “Münster 07” mitte niivõrd, materiaalne, kuivõrd just intellektuaalne kvaliteet nõuab külastajatelt suuremat pühendumist, tähelepanu pööramist detailidele ning avatust ootamatusele.

Esimest korda on projekti sees eksponeeritud varasemate skulptuuriprojektide retrospektiiv: kunsti- ja kultuuriajaloo muuseumis on väljas “Münster 77, 87, 97 ja (ka) 07” arhiiv (eskiisid, maketid, filmikatkendid, kirjavahetus). 10 000 arhiivi külastajat 7. VIII seisuga osutab aga juba tõsiasjale, et vähemalt osa külastajaid on ikka kindlalt teadnud, miks nad Münsterisse on tulnud.

1977. aasta skulptuuriprojekt oli peamiselt Klaus Bussmanni koostatud muuseuminäitus, kus arutleti XX sajandi skulptuuri vormi, tähenduse ja funktsiooni üle: keda, kus ja millal kolmemõõtmeline kunstiliik kõnetab? Vaevalt muuseuminäitusest (ka väga hästi kureeritud ja novaatorliku probleemiasetusega) oleks kasvanud välja linnaruumi kohaspetsiifilise kunsti mõtet niivõrd arendav ja mõjutav sündmus, kui seal poleks olnud  Kasper Königi ellu kutsutud 9 skulptuuriprojekti linnaruumis. Need ei olnud pelgalt ateljeedest välja toodud suuremõõtmelised objektid, vaid spetsiaalselt Münsteri ning Saksamaa, aga ka laiemalt Lääne-Euroopa arenenud riikide 1970ndate lõpu linnaarendussuundumustest inspireeritud projektid. Veelgi enam, aktiivselt ja kriitiliselt nendesse suundumustesse sekkuvad projektid. 1977. aasta projekt tervikuna oli vastureaktsioon kantsler Willy Brandti 1950ndatel algatatud Lääne-Saksamaa taastamisprogrammile, mis positiivsena sisaldas avalike hoonete ehitusmaksumusest protsendi eraldamist kunstile. Münsteris oli sellel veel eellugu: 1973. aastal kinkis Westdeutsche Landesbank Münsteri linnale ameerika kunstniku George Rickey kuju ja sai vastu kesklinna lähedal magusa maatüki, kus varem oli olnud loomaaed. Linna keskele kerkis uhke büroohoone, selle kõvale kõrgklassi elamud, kõigile avatud turuplatsi asemele elitaarsed kohvikud, butiigid ja kaubanduskeskus. Loomaaed ja loodusloomuuseum kolisid linna lääneserva, teadusasutused ja uus ülikoolilinnak loodesse. Selline linnaruumi jõujoonte ümberpaiknemine ähvardas Lääne-Saksamaa iga väikelinna ning kutsus sotsiaalselt mõtlevaid intellektuaale sekkuma.  

1977. aastal tõstatatigi Münsteris nüüdiskunsti ja avaliku huvi suhte küsimus. Teoreetiliselt on avaliku huvi teenistuses olevat kunsti sügavamalt käsitlenud ameerika kriitik Arlene Raven 1980ndail, osutades selliselt toimiva kunsti aktiivsele ja kriitilisele reaktsioonile, suunatusele nii rahvaga manipuleeriva poliitika kui ka argielu rutiini vastu. Kunst ei tähendanud enam ainult süsteemisiseselt toimivat esteetilist ja intellektuaalset tervikut, vaid aktiivset sekkumist sootsiumi asjusse. “Münster 77” mitte ainult ei arendanud skulptuuri kui kunstiliigi teoreetilist baasi, vaid astus linnaplaneerimise tähenduste avalikustamisel ning linnakodanike kaasamisel reaalse sammu. Kõik 1977. aasta linnaruumi projektid olid Ameerika landart’i kunstnike Carl Andre, Donald Juddi, Claes Oldenburgi jt tugeva mõju all, ka sakslaste omad, ning püüdsid mõtestada võimalikult laiahaardelist maa-ala. Muide, viimane seda laadi projekt teostus tänavu: Bruce Naumani “Depressiooni väljak”, 25 x 25 meetri suurune maasse tungiv äraspidine püramiid. Ka Nauman oli 1977. aastal kutsutute seas, eskiisid ja insenerikalkulatsioonidki said tollal tehtud, kuid “riikliku ehituskomitee halb eelaimus”, nagu elegantselt-irooniliselt on asja hiljem selgitanud Kaspar König, pani projekti seisma. Praegune Naumani projekt on tehtud ümber 2006. aasta aerofotode järgi, sest Westfaleni Wilhelmi Münsteri ülikooli hooned ei ole enam täpselt samasugused kui 30 aastat tagasi, rääkimata siis projekti enda tähenduse ning kogu ajastu muutumisest.

1987. aastat iseloomustasid tõsised arutelud avaliku ruumi kohaspetsiifilise kunsti mõiste ja tähenduse, linnaarengu dünaamika üle. Selleks ajaks oli kõigile selge, et kohaspetsiifilisus on kaugelt keerulisem ja paljusid linnaprotsesse haaravam mõiste kui pelgalt hästi toimiv linnadisain (pingid, bussipeatused). 1997. aastal lisandusid kunstiinstitutsioonide kriitika  ja alternatiivsete võimaluste otsimine, ka kunstituru mõiste revideerimine ning antimesside jms korraldamine.

“Münster 07” kataloogi lõpus on ära toodud nii avaliku ruumi mõtestavate kunstiürituste kronoloogia kui ka Münsteri skulptuuriprojektides ette tulnud mõistete, nimede, ürituste loendi. “Avalikkuse” all leiab sealt terve rea väga hästi ära seletatud mõisteid: avalik kunst, kunst kui teenindus, avaliku huvi kunst, avalik ruum, sfäär, avalikud suhted, avalik ja erapartnerlus jne. Just kõike seda, mida meie nii hädasti vajame. Ei saa ju öelda, et Eestis ei oleks linnaarenguprotsesside üle arutatud, ka linnaruumi mõtestavaid kunstiprojekte on tehtud. Võtame või 2005. aasta “Trichtlinnburgi” ning Villu Plingi ja Silja Saarepuu Raekoja platsi installatsiooni või praeguse “Disainiöö” raames püstitatud Jaanus Orgusaare objekti või Ron Hasseldeni valgusobjekti “Unistuste perekond”. Aga need kõik on ajutise iseloomuga ega suuda jätta sügavamat jälge linnakodaniku mällu. Ja nii vaevlemegi ummikusse jooksnud konkursside, ajast ja arust akadeemiliste monumentide taastamise, hüperaktiivsete, kuid mannetute skulptorite vaimusünnitiste käes. Ja õigustame ennast XIX sajandi esteetika igavikuliste väärtustega. Kuid elame ju aastal 2007.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming