Kunst ja kirik

Tiina-Mall Kreem

2006. aastal peeti Eesti kunstiakadeemia ja Tallinna ülikooli ajalooinstituudi egiidi all Sten Karlingi 100. sünniaastapäevale pühendatud rahvusvaheline konverents „Kunst ja kirik. Sakraalarhitektuur ja -kunst Läänemere regioonis13. – 18. sajandil”. Äsja saabus trükist konverentsi inglise-saksakeelsete ettekannete põhjal koostatud artiklikogumik. Nii konverentsi kui kogumiku „Kunst ja kirik” taga seisab peaasjalikult professor Krista Kodres, kes teab väga hästi, kuhupoole kaasaegne kunstiteadus liigub ning missuguste küsimustega uurijad tegelevad. Kogumiku toimetamisele on kaasa aidanud Merike Kurisoo,  sakraalkunsti uurimisele pühendunud kunstiajaloolane.

 

Kogumiku avaartikli on kirjutanud Krista Kodres. Sten Karlingi vaimse pärandi ja kitsamalt teose „Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland” („Renessansi ja baroki puunikerdus- ja tislerikunst Eestis”) kaudu visandab ta Eesti kunstiteaduse arengu möödaniku ja perspektiivi. Kodres rõhutab Karlingi rolli kunstiajaloo tõusmisel 1930. aastatel Eesti rahvusteaduste hulka ning Eesti kunstiajaloo lõimimisel Läänemere regiooni kunstiajalooga. Sealhulgas juhib Kodres tähelepanu asjaolule, et Eesti kunsti sotsiaalajalugu  algab Karlingi, mitte Arnold Hauseriga. Sealjuures ei salga ta, et käsitledes altareid, kantsleid, ristimisvaagnaid jt kirikute sisustuse hulka kuuluvaid esemeid, pole Karling kuigivõrd huvitunud ikonograafiast, evangeelsest teoloogiast ega selle pildikasutuse strateegiast. Kodrese tõdemuse eesmärk on juhtida Eesti vanema kunsti uurijate tähelepanu vajadusele senisest enam siduda traditsiooniline vormianalüüs, motiivide genealoogia väljaselgitamine ning, väli- ja arhiivitööde tulemused kaasaegse kunstiteooriaga.

Kogumiku teine avatakt on Thomas DaCosta Kaufmanni  kirjutis. Visandades Baltimaade kunsti ja kiriku vara uusaegset maastikku, tõmbab Ameerika teadlane meie kunstigeograafia jõujooned üllatavalt kaugele: sõltuvalt objektist toob DaCosta Kaufmann mängu Itaalia, Venemaa, Hispaania, Madalmaad jne. Siinse keskaegse kirikuarhitektuuri kindluslikkust põhjendab autor kiriku võitlusliku positsiooniga ning illustreerib väidet nüüd juba Euroopa piiridest väljuvate, Mehhikost Bataaviani ulatuvate arhitektuuri näidetega.

Läänemere-äärsetel maadel töötavad kunstiajaloolased piirduvad kogumikus siiski oma kodumaa kirikukunsti sidumisega  Euroopa teiste maade kunsti ja kirikuga. Nii kinnitab Aleksandra Aleksandravičiūtė uurimus katoliikliku Vilniuse ainsa luterliku kiriku interjööri kohta, et meistrid olid tulnud Kesk-Euroopast. Rootslane Lars Ljungström aga väidab, et Magnus de la Gardie’ idee kaunistada oma losside kabelid embleemidega pärineb Euroopast, kus krahv palju reisis. Lars Olof Larsson, teine Rootsi uurija, joonistab XVII sajandi maalikunsti retoorilisest aspektist käsitledes välja kunstnike/ kunsti tellijate hariduse ja eeskujude geograafilise ulatuse seose: erinevalt pragmaatilistest provintsikunstnikest valdasid luterliku Rootsi õukonna kunstnikud „kõrget stiili” ning kasutasid itaalia või prantsuse barokk-kunstile iseloomulikke vorme, valgusefekte jne. Anu Mänd võrdleb Liivimaa keskaegsetest liturgilistest riistadest kõneldes siinset jumalateenistuse arsenali Prantsusmaa ja teiste Euroopa maadega, kus tegutsesid katoliiklikud ordud, mis on igati ootuspärane.

DaCosta Kauffmanni seisukohta, et ka kõige võõramate  vormide sees võib näha kohalike traditsioonide mõju, näivad jagavat suuremal või väiksemal määral kõik kogumikus avaldatud autorid. „Oma ja võõra” suhetest Saaremaa varakeskaegsete kirikute näitel räägib ilmekalt Kersti Markuse artikkel. Markuse väidet, et keskaegsel (ehitus)kunstil on hulgaliselt seoseid poliitilise ja igapäeva ajalooga, toetab omal viisil Leedu kunstiteadlane Gierdė Mickūnaitė. Ta võtab kogumikus vaatluse alla Vilniuse toomkiriku krüpti seinale maalitud krutsifiksi ning rekonstrueerib selle sünniloo: 1400. aasta paiku on kohalik meister maalinud krutsifiksi, milles saavad kokku rooma  ja kreekakatoliku kiriku maalitraditsioon ja ikonograafia. Kõnealune meister ise on autori arvates aga kreekakatoliku, s.o bütsantsi/vene maalikunsti tundma õppinud ei kusagil mujal kui Leedu suurvürstiriigis. Jääb lisada, et kirikukunsti seostele poliitilise ja argipäeva ajalooga osutavad ka uusaegsetele objektidele pühendatud artiklid. Näiteks olgu siin Ojārs Spārītise kirikupatrooni ja -kunsti suhteid pinkide ja loožide põhjal vaagiv uurimus ning Rūta Kaminska Latgale rekatoliseerimise mõju sealsele kirikuarhitektuurile käsitlev artikkel.

Paljusid artikleid läbib ja ühendab küsimus: kas ja kuivõrd  püsib kirikukunst konkreetse kiriku konfessionaalsetes raamides? Selles, et kunst ei lähe kirikus vastuollu jumalateenistuse ja sealse õpetusega, on autorid üksmeelsed. Ometi lisavad nad sellesse arusaama uusi nüansse, igaüks vastavalt oma kitsamale uurimisteemale. Lars Olof Larsson kinnitab: see, et kõrgbarokkkunsti vormi- ja kompositsioonivõtteid tundvate Rootsi õukonna kunstnike loodud luterlike kirikute pildid hakkasid meenutama katoliiklike kirikute pilte, ei tähendanud kahe kiriku piltide ikonograafia piiride hägustumist. Kaua püsinud arusaama, et absolutistliku Rootsi luterlus oli „vankumatu”,  nüansseerib pooltoonidega omakorda Jānis Krēsliņš, tuues esile motiivide laenamisi siit ja sealt ning sellega seotud konfessionaalse kirikupildi muutumise mitmetähenduslikumaks. Marcin Wisłocki väidab aga, et just katoliikliku pühapiltide kultuse ja reformeeritud kiriku pildivaenulikkuse vahele jäädes kujunes Pommerimaal välja arusaam, et luterlik kirik on Jumala koda, kantsel taeva- ja baptisteerium armuvärav. Teisisõnu, spetsiifiline kunstipärane sisustus aitas Pommerimaa luterlikul kirikul saada XVII sajandil „taevaredeliks”, mis näitas usklikele teed taevase elu juurde. 

Paljuski toetusid sellised tõlgendust Wisłocki kinnitusel pühakirjale: Jumala sõna andis kirikule, kantslile, baptisteeriumile ja muule sisustusele sümboolse tähenduse. Toetumine omaaegsetele kirjalikele tekstidele on iseloomulik peaaegu kõikidele kogumikus esinevatele autoritele. Seda ennekõike muidugi uusaja kunsti ja kiriku vahekorra uurijatele, kuna keskaegsete objektide puhul on materjali sadu kordi vähem. Omamoodi intrigeeriv seoses kirjalike allikate küsimusega on kogumikus Sergiusz Michalski  artikkel, millega autor püüab anda oma panuse leidmaks vastust 2004. aastal ajaloolase Gabriela Signori õhku visatud provokatiivsele küsimusele: kas hiliskeskajal ja ennekõike XV-XVI sajandil eksisteeris üldse pühapiltide kultus või on pildikultuse teema puhul tegemist pigem vastureformatsiooni „traditsiooni invasiooniga”? Küsimusele vastamiseks võtab Michalski vaatluse alla reformatsiooni- ja pildirüüste-eelsed humanistide ja teoloogide diskussioonid ning jõuab seeläbi järelduseni, et piltide kasulikkuse-kahjulikkuse teema oli siiski  aktuaalne juba enne reformatsiooni ning sellega kaasnenud pildirüüstet.

Michalski artikli paatos seisneb aga selles, et (kunsti)ajalookirjutuses käibivaid tõdesid tuleb ikka ja jälle uute materjalide põhjal üle kontrollida. Kunstiajaloos on veel hulk vastuseta või poolikult vastatud küsimusi. Selle kinnituseks on Markus Hiekkaneni artikkel Soome keskaegsete kirikute altarite ümberehitusest XVII sajandil. Nähtuse põhjuseks peab Hiekkanen vajadust muuta altareid usupuhastuse edendamiseks (altari paigutamisega vastu seina võeti ära võimalus liikuda protsessiooni  ajal ümber altari). Samas jääb Hiekkaneni artiklis lahtiseks küsimus, miks jäid ümberehitatud altarilaudadele pikaks ajaks keskaegsed retaablid.

Keskaegsete retaablite jäämine uusaegsetesse protestantlikesse kirikutesse pole kaugeltki ainult Soome probleem. Üht hiljaaegu Saksamaal sensatsioonilisel viisil kunstiringkondade tähelepanu pälvinud keskaegset altariseina käsitleb kogumikus Uwe Albrecht. Tegemist on väikese Enge Püha Katariina kiriku nii XVIII kui XIX sajandil üle värvitud peaaltariga, millelt „leiti” Aleksandria Katariina passiooni kujutav erakordselt rikkalik  pilditsükkel. Imetlusväärne on Albrechti oskus kirjeldada maale ning leida üles nende ikonograafia kirjanduslikud allikad. Samuti võime dateerida pildid nende ikonograafiliste ja maaliliste detailide järgi viie aasta täpsusega ajavahemikku 1515–1520 ning omistada need mõnele Põhja-Saksamaa provintsi töökojale.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et kogumiku „Kunst ja kirik” puhul pole kindlasti tegemist ainult traditsioonilise kunstiajaloolastele mõeldud väljaandega. Nagu kinnitab ka kogumiku ümbrispaberi tekst, representeerivad arhitektuur ja kunst ühiskonna  mentaalseid ja sotsiaalseid püüdlusi, kujutav kunst kirikus ja kiriku ruumikujundus vahendavad kristliku kiriku kui institutsiooni ambitsioone, kiriku vorm ja struktuur kajastavad aastasadade jooksul kujunenud sümbolite süsteemi, see omakorda maailma ja ühiskonna hierarhilist struktuuri, kirikuhoonel ja selles leiduval kunstil võib olla mälestuste hoidmise, õpetussõnade jagamise ja mitmeid muid funktsioone jne. Kogumikku on hulgaliselt koondatud ka teistele teadusdistsipliinidele ja laiemale kultuuriavalikkusele huvi pakkuvat teavet ning seda oma ala parimatelt spetsialistidelt Balti- ja, Põhjamaadelt, Poolast,  Saksamaalt ning Ameerika Ühendriikidest.

Ainsaks tõsisemaks etteheiteks võiks konverentsile/kogumikule olla XIX sajandi sakraalarhitektuuri ja -kunsti mängust väljajätmine. See on kummastav, kui meenutada, et üle paljude Euroopa riikide rullus siis võimas kirikuehituse laine; et just XIX sajandil lõpetati paljud keskajal pooleli jäänud katedraalid; et kõvemini (kiiresti areneva ajakirjanduse abil) ja laiahaardelisemalt kui kunagi varem vaieldi ja teoretiseeriti siis kirikuehituse ja kirikukunsti üle; et sündisid spetsiaalselt kristliku kunsti edendamisele pühendunud ühingud; et kirikute kavandajate,  tellijate ja ehitusisandate suurimaks inspiratsiooniallikaks sai XIX sajandil (kunsti)ajalugu.

Teiselt poolt võib konverentsi korraldajaid ja kogumiku koostajaid ka mõista: konverents ja raamat on pühendatud ikkagi Sten Ivar Karlingile, kes modernismiaegse uurijana XIX sajandi (kiriku)kunsti teemasid vaevu puudutas.

Kogumiku „Kunst ja kirik” adekvaatsemaks hindamiseks olgu veel märgitud, et nõukogude ajal kunstiajaloo äärealadele tõugatud kirikliku kunsti uurimine läheb ülesmäge. Lisaks kunstiakadeemia kunstiteaduste instituudile on kirikuarhitektuuri  ja -kunsti mõtestamisega hakanud näiteks tegelema muinsuskaitseamet. Anneli Randla initsiatiivil on taaselustunud raamatusari „Eesti kirikud”: päevavalgust on näinud „Kaarma kirik”, „Tallinna Kaarli kirik”, ettevalmistamisel on kaua oodatud raamat Tartu Jaani kirikust. Lisaks üksikutele sakraalarhitektuuri pärlitele keskenduvatele väljaannetele on muinsuskaitseameti publikatsioonide ritta astunud raamatusari „Eesti kirikute sisustus”. Selle esimene köide „Eesti kirikute hõbevara” ilmus sel aastal, ees seisab raamatu „Keskaegsed ristimiskivid” trükk.

Oma panuse Eesti jt Läänemere-äärsete maade  (kiriku)kunstiajaloo historiograafiasse andis sel aastal ka Lüneburgis tegutsev Carl-Schirren-Gesellschaft. Kaante vahele said juba 1996. aastal peetud konverentsi „Sakrale Kunst in Baltikum” („Sakraalne kunst Baltimaades”) ettekanded. Kuigi üle kümne aasta veninud ilmumistsükkel on kõnealusest väljaandest teinud „vanana sündinud lapse” ning artiklite autoritel pole olnud võimalust kasutada oma seisukohtade kindlustamiseks vahepealsetel aastatel ilmunud erialakirjandust, ilmneb sellestki väljaandest: kunstiajalugu ei kirjutata suletud süsteemis, vaid kokkupuutes teiste teadusharudega ja sooviga asetada kunstiteosed sotsiokultuurilisse konteksti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming